Konuvere linnus
Konuvere maalinn (nimetatud ka Puenkalle, Paekalle) oli muinasaegne linnus, mille asukoht jääb tänapäeval Rapla maakonna Märjamaa valla Konuvere külla. Linnamägi asub Vigala jõe paremal kaldal umbes üks kilomeeter Tallinna–Pärnu maanteesillast ülesvoolu.
Linnamäe põhjapoolseks piirdeks on kuni kuue meetri kõrgune seljaku looduslik nõlv, ida poolt piirab kolme meetri kõrgune astang; ülejäänud kaartest on piirjooned raskesti eraldatavamad. Lõunakaartest oli linnuse looduslikuks takistuseks veerohke Vigala jõgi ning ka jõkke suubuv ojake. Linnuseala suurus on umbes 2000 ruutmeetrit.
Väljakaevamisi teostati linnamäel aastail 1971–1973 arheoloog Evald Tõnissoni juhtimisel. Leiti söestunud linnusevalli jäänuseid, nelja hoone tukid ning kunagisi tulekollete (ahjude) detaile rohkete põlenud kividena. Leiti veel savinõude kilde ning pronksist ehtedetaile. Kultuurikihi paksus on 0,3–0,7 meetrit.
Varasemad üksikud leiud ulatuvad 5.–6. sajandisse. Uuemad leiud pärinevad 11.–12. sajandist. See lubab oletada, et Konuvere maalinn hävitati juba enne ristisõdijate saabumist. Seda oletust kinnitab ka Henriku Liivimaa kroonikast vihjete puudumine Konuvere linnuse kohta. Samas oma potentsiaali ja suuruse poolest võis olla tegemist kunagi tähtsa kantsiga.
Konuvere maalinn kui osa muinaskihelkonnast[muuda | muuda lähteteksti]
Kuni 13. sajandi esimese pooleni moodustasid hilisemad Märjamaa, Vigala ja Kullamaa kirikukihelkond ühtse muinasaegse Läänemaa hulka kuuluva muinaskihelkonna, mille nime ei ole ajaloolistest allikatest teada.
Arheoloog Evald Tõnisson ja koduloolane Mihkel Aitsam (1877–1953) on oletanud, et Konuvere maalinn oligi selle kihelkonna keskseimaks linnuseks. Lisaks on arvatud, et peale Konuvere linnuse hävimist võis kihelkond sattuda sõltuvusse edelapoolsest naabrist – Soontaganast. Sellest võib tulla ka vihjete puudumine Henriku Liivimaa kroonikast.
Kihelkonna territooriumil on teada väiksemate linnustena Kullamaa Rohumägi ja Sõtke linnus ja oletatava linnusekohana hilisem Kivi-Vigala vasallilinnuse asukoht.
Tõenäoliselt juba 13. sajandi esimesel poolel (tõenäoliselt mitte enne Saare-Lääne piiskopkonna moodustamist 1234. aastal) lagunes see kihelkond Märjamaa, Vigala ja Kullamaa kirikukihelkonnaks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]