Konstantin Šahhovskoi

Konstantin Šahhovskoi (vene Константин Яковлевич Шаховской; 29. oktoober 1905 Bobrovo-Holmi maakond, Pihkva kubermang – 4. juuni 1972) oli vene rahvusest õigeusu vaimulik (ülempreester).

Ta oli pärit Šahhovskoide vürstisuguvõsast. Tema isa Jakov Šahhovskoi oli Pihkva põllumajanduskooli direktor ja Esimese maailmasõja ajal Pihkva Punase Risti juht. 1919. aastal emigreerus perekond Eestisse. Ta lõpetas aastal 1925 Petseri Ühisgümnaasiumi ja õppis aastatel 1925–1930 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas metsandust (ei lõpetanud ülikooli). Akadeemiliselt kuulus ta vene korporatsiooni Fraternitas Slavia. Aastal 1936 lõpetas ta Petseri vaimuliku seminari ja kaitses aastal 1939 Varssavi ülikoolis teoloogiamagistri väitekirja. Osales Vene Üliõpilaste Kristliku Liikumise Eesti osakonna töös.

Pühitseti diakoniks (1937) ja preestriks (1937). Teenis vaimulikuna Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus. Teise maailmasõja ajal töötas Pihkva Vaimulikus Missioonis: taastas bolševike võimu ajal laoks muudetud Varlaami kirikut, organiseeris laste pühapäevakooli, tegeles sõjapõgenike ja haigete abistamisega ning vaimuliku elu taastamisega Pihkvamaal. Alates 1943. aastast teenis preestrina Neljakümne kannataja kirikus Petseris. Pärast kodu hävimist Petseri pommitamisel 1944. aastal asus perekonnaga elama Lätisse ja teenis Nõukogude vägede saabumiseni vaimulikuna Riia katedraalis.

Vahistati SMERŠi töötajate poolt 1944. aasta sügisel. Oli algul NKVD vanglas Riias, seejärel 1945. aasta märtsist Krestõ vanglas Leningradis. Süüdistatuna spionaažis Abwehri kasuks mõisteti talle NKVD vägede sõjatribunali otsusega 28. juulil 1945 VNFSV Kriminaalkoodeksi §58-1 alusel 10 aastat vabadusekaotust GULAGi vangilaagrites ja 5 aastat asumist. Töötas metsalangetajana Gorki oblasti vangilaagris, seejärel sanitarina vangilaagri haiglas Vorkuta lähedal. Karistusaja lõppemisel saadeti asumisele Tomski oblastisse, algul Bondarkasse, seejärel 1955. aastal Toguri. Seal kohtas ta sinna varem 1941. aastal sunnitööle saadetud õde Ksenjat. Noorpõlves omandatud jahimeheoskused aitasid tal ja eriti tema juba nõrgaks jäänud õel rasketes oludes vastu pidada. Toguris elades sai ta võimudelt loa teenida kohalikus kirikus vaimulikuna. Enne asumiselt vabanemist teenis ta mõnda aega Peeter-Pauli kirikus Kolpaševo linnas.

1956. aastal ülendati ta ülempreestriks. Alates 1950. aastate lõpust oli ta Tomski Püha Kolmainu kiriku eesseisja. Hruštšovi võimu ajal 1960. aastate alguses alanud kristlaste tagakiusamine tabas ka Konstantin Šahhovskoid ja tema perekonda. KGB-sse vestlusele kutsutud isa Konstantinil soovitati tungivalt järgida mitme teise preestri eeskuju ja loobuda vaimulikuseisusest. Tomski Riikliku Ülikooli administratsioon ja parteikomitee keeldusid tema noorema tütre Tatjana sisseastumisdokumente vastu võtmast. Tomski oblasti peamises ajalehes kirjutati isa Konstantini kohta: "Rahva viha eest lapsepõlves kodanlikku Eestisse põgenenud, hellitas ta kaua vihkamist nõukogude rahva vastu. Käed küünarnukkideni veres, sai see timukas teenitud karistuse – kümme aastat paranduslikke laagreid, – kuid valab tänase päevani oma jutlustes nõukogudevastast mürki." Aastatel 1965–1966 teenis ta vaimulikuna Krasnojarski krais Kanskis. Kuid ka seal jätkus võimudepoolne tagakiusamine.

1966. aastal naasis isa Konstantin koos abikaasaga Eestisse. Esialgu elati Pärnus arstist vanema tütre Jelena juures. Alles kaks aastat hiljem sai isa Konstantin võimudelt loa jätkata teenistust vaimulikuna. Ta määrati Jaama Püha Nikolause koguduse eesseisjaks Jaama külas Pühtitsa kloostri lähedal, kus ta juba haigena teenis aastatel 1969–1971.

Ülempreester Konstantin Šahhovskoi suri 4. juunil 1972 ja maeti Vana-Pärnu kalmistule.

Isiklikku

Abiellus 1937. aastal Jelizaveta Nesterovaga (Елизавета Петровна Нестерова), abikaasa isa Pjotr Nesterov oli loodusteadlane (hukkus NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas). Nende tütar on kulturoloog Tatjana Šahhovskaja (sündinud 21. detsembril 1943).

Välislingid

• Vürstitar saab Valgetähe ordeni, Delfi.ee, 22. veebruar 2007
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944