Kongo Vaba Riik
|
Kongo Vaba Riik 1885–1908 | |
 | |
| Valitsusvorm | absoluutne monarhia |
|---|---|
| Kuningas | Léopold II |
| Pealinn | Boma |
| Riigikeeled | prantsuse (de facto) |
| Deviis | Travail et progrès |
Kongo Vaba Riik (prantsuse keeles État indépendant du Congo) oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Kesk-Aafrikas asunud belglaste kuningale Léopold II-le kuulunud valdus.
Aastal 1908 võttis koloonia haldamise üle Belgia valitsus ja nimetas selle ümber Belgia Kongoks. Hiljem sai sellest Kongo Demokraatlik Vabariik.
Léopoldist sai tänu Kongo elevandiluule, kummile ja teistele loodusrikkustele üks Euroopa rikkamaid inimesi. Tema erakordse julmuse tagajärjel hukkus Kongos miljoneid inimesi.
Kongo Kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Kongo Kuningriik
Enne eurooplaste vallutusi oli Kongo alal kongode kuningriik. Kesk-Aafrikas levinud kongod jõudsid Kongo alale tõenäoliselt suure bantude rände käigus umbes aastal 500 eKr. 15. sajandiks oli osaliselt praeguse Kongo, Kongo DV ja Angola alal tekkinud Kongo Kuningriik, mida valitses manikongo. Tema valdused ulatusid peamiselt Kongo jõest lõuna poole. Valduste keskus asus M'banza-Kongos. Kongod olid osavad käsitöölised ja head kaupmehed. Tänu manikongo tõhusale valitsemissüsteemile allutati oma võimule ka naaberhõime.
Eurooplaste saabumine[muuda | muuda lähteteksti]
Teadaolevalt esimese eurooplasena jõudis Kongo jõe suudmesse portugali maadeuurija Diogo Cão 1482. aastal.[1] Ta kuulutas leitud maad Portugali valduseks. Et metsik loodus tundus eurooplastele läbipääsmatu, kohalikud inimesed ebasõbralikud ning troopilised haigused hirmutavad, satuti kuni 19. sajandi keskpaigani sisemaale harva. Eurooplased ei osanud algul uute maade allutamises näha ka otsest majanduslikku kasu.
Kuningas Léopoldi võimu kehtestamine[muuda | muuda lähteteksti]
Suurbritannia maadeuurija Henry Morton Stanley retked Kongo alal olid äratanud belglaste kuninga Léopold II huvi Kesk-Aafrika vastu. Aastal 1876 korraldas kuningas Léopold II Brüsselis geograafiaalase konverentsi, kuhu kutsus kokku geograafe, filantroope ja valitsejaid kogu Euroopast. Tal õnnestus osalejaid veenda, et tuleb luua Rahvusvaheline Aafrika Ühing (International African Association), mis tema sõnul pidi hoolitsema Aafrika rahvaste tsiviliseerimise eest. Ühingust sai tegelikult Léopoldi tööriist Kongo allutamisel. Aastal 1878 asutas Léopold Kongo ülemjooksu uurimise komisjoni, millest hiljem sai Rahvusvaheline Kongo Ühing, mille ametlik eesmärk oli Kongo piirkonna uurimine.[2]
Henry Morton Stanley oli 1870. aastatel Kongo alal palju ringi rännanud ning Léopold palkas ta enda teenistusse ja saatis Kongo sisemaad uurima. Stanley viibis Kongos augustist 1879 juunini 1884. Ta seadis sisse tugipunktid Kongo jõe ääres, sealhulgas Léopoldville'i (praeguse Kinshasa).[2] Stanley ehitas muu hulgas Kongo jõe alamjooksu ja Pool Malebot ühendava tee ja pani jõe ülemjooksul käima aurikud. Ta sõlmis kuninga nimel kohalike pealikutega hulga lepinguid, mis andsid õiguse kohalike hõimude maadele. Tõenäoliselt ei teadnud pealikud, millele nad alla kirjutavad, kuid eurooplaste silmis oli paberitel seaduslik jõud. Kui Stanley 1884. aastal Euroopasse tagasi pöördus, olid tal taskus lepingud umbes 450 hõimupealikuga.[2] Nüüd sai Léopold ennast õigusega Kongo haldajaks kuulutada ja sisse seada oma armee tugipunktid.
Esimesena tunnustasid Léopoldi õigust Kongole 1884. aastal Ameerika Ühendriigid. Aastatel 1884–1885 peetud Berliini konverentsil andsid oma heakskiidu peaaegu kõik teised riigid. Tingimuseks seati, et teistele riikidele jääb vaba õigus Kongoga kaubelda ja et Léopold paneb piiri orjakaubandusele. Valdused Kongos ühendati ja need said Kongo Vaba Riigi nime all kuningas Léopoldi kolooniaks.[2]
Riigi sisseseadmine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Berliini konverentsil saadud heakskiitu ei vajanud Léopold enam rahvusvahelise ühingu nime all tegutsevat kattevarju. Ta moodustas Kongo valitsemiseks kabineti omal äranägemisel. Ta saatis pealinna Bomasse kindralkuberneri ja politseiülema.
Léopold jagas koloonia 14 ringkonnaks, need omakorda aga tsoonideks, sektoriteks ja postideks. Kõiki allüksusi asusid juhtima eurooplased.
Maa oli belglastele tundmatu. Kaardistatud oli ainult Stanley sisse seatud kaheksa tugipunkti ümbrus. Polnud teada, kas Kongos leidub midagi eurooplaste jaoks väärtuslikku. Léopoldi valdustest kagus asus maapõuevarade poolest rikas Katanga. See jäi küll Berliini konverentsi otsuste põhjal Belgia huvisfääri, kuid et seda valitsev pealik Msiri ei olnud kellegagi lepingut sõlminud, ihus piirkonnale hammast ka Suurbritannia, kelle nimel tegutses Cecil Rhodesi Briti Lõuna-Aafrika Kompanii. Kongo põhja- ja idaosas oli ennast sisse seadnud aga mõjuvõimas Sansibari orjakaupmees Tippu Tip.
Katangat allutama palkas Léopold kapten William Grant Stairsi, keda oli talle soovitanud Stanley. Stairsi ekspeditsioon läks Sansibari saarelt teele 1891. aasta suvel ja jõudis Msiri juurde sügisel. Kõnelused Msiriga tulemusi ei andnud ning üks ekspeditsioonil osalenud ohvitseridest laskis Msiri maha. Msiri järeltulijatega jõuti kokkuleppele ning 1892. aasta suvel olid Léopoldil olemas dokumendid, mis tõestasid tema õigust Katangale. Kuningas asutas Katanga haldamiseks eraldi ettevõtte.
Orjakaubandusega võitlemise sildi all, kuid tegelikult pigem majandusliku võimu jagamise eesmärgil puhkes 1892. aastal sõda Kongo Vaba Riigi ja Sansibari araablaste vahel. Sõda lõppes jaanuaris 1894 Kongo Vaba Riigi võiduga.
1890. aastate alguses seadis Léopold sisse armee tugipunktid sisemaale. Ranniku ja sisemaa ühendamiseks ehitati aastatel 1890–1898 raudtee. Jõe ülemjooks oli laevatatav.[3]
Kongo loodusvarade ekspluateerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Léopold asus seejärel riigi majandust korraldama. Ta võttis riigi omandusse kõik maad, kus ei olnud elanikke ega põlde. Ta kutsus oma palgatud alluvaid üles neid maid kasumlikult kasutusele võtma.
Esialgu oli kõige tulusam kaup elevandiluu. Peagi aga tekkis seoses sõidukite õhukummide kasutuselevõtuga kummibuum. Kongo kumm oli pärit perekonda Landolphia kuuluvatelt ronitaimedelt.[4] Välja viidi ka palmiõli.[3]
Aastal 1889 kehtestas kuningas seaduse, et aafriklased tohivad oma saadusi (peamiselt elevandiluud ja kummi) müüa ainult riigile. Seega sõltus inimeste sissetulek edaspidi otseselt riigist, kes määras hinna oma äranägemisel.
Eraettevõtted, kes kaotasid oma sissetuleku, hakkasid protesteerima selle vastu, et Léopold rikkus Berliini konverentsi kokkulepet, millega kohustuti tagama vaba kauplemise õigus. Selle peale andis Léopold 1892. aastal kontsessiooni kahele ettevõttele. Kummagi ettevõtte käsutusse anti suur maa-ala, millelt neil oli õigus saadusi koguda. Mõlemad ettevõtted olid kaudselt Léopoldi enda kontrolli all. Osa Kongo territooriumist eraldati vabakaubatsooniks, kus võisid kontsessioone osta kõik Euroopa ettevõtted. Suurem osa riigist jäi aga Léopoldi isikliku kontrolli alla. Aastal 1893 kuulutas Léopold ka osa vabakaubatsoonist krooni omandiks (Domaine de la Couronne).
Inimeste orjastamine ja piinamine[muuda | muuda lähteteksti]
Et maadelt saadud sissetulekud olid ebaühtlased ja ei vastanud Léopoldi ootustele, seadis ta peagi sisse uue süsteemi. Tema palgatud kohalikud järelevaatajad ja kaubahankijad hakkasid palka saama vastavalt neile alluvas piirkonnas toodetud kauba hulgale. Aafriklastele kehtestati elevandiluu ja kummi tootmise kvoodid. Neid kohustati ka koloniaalametnikke toiduga varustama.[5] Kehtestatud kvoodid olid ebarealistlikud.[3]
Inimeste töölesundimisega tegeles Léopoldi sandarmeeria Force Publique. See koosnes valgetest ohvitseridest ja peamiselt kaugemalt hangitud aafriklastest sõduritest. Sandarmid olid varustatud tulirelvade ja piitsadega. Sandarmid peksid, piinasid ja tapsid inimesi ning röövisid tööliste perekondi. Kvoodi täitmata jätmise eest karistati surmanuhtlusega. Et ohvitserid kahtlustasid sõdureid kuulide raiskamises jahipidamise peale, pidid nad inimeste tapmist tõendama hakkama maharaiutud käelaba ettenäitamisega.[3]
Sõdurid raiusid maha nii tööliste kui ka nende perekonnaliikmete, sealhulgas laste käsi. Sageli jäeti ohver ellu, sest tarvis oli ainult tema kätt. Käelabadest sai ka aafriklaste jaoks valuuta, millega sai ennast kvoodi täitmisest vabaks osta, seetõttu käidi mõnikord naaberkülades käsi raiumas.
Et rahvaarvu kohta tollest ajast andmed puuduvad, on raske hinnata, kui palju inimesi Léopoldi valitsemisajal hukkus. On arvatud, et Kongo rahvastik võis väheneda umbes 20 miljonilt 8 miljonile.[3] Inimesed surid ka nälga ja haigustesse.
Léopoldi valitsemisaja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Informatsioon Kongo Vabas Riigis toimuva kohta jõudis Euroopasse muu hulgas misjonäride ja kaupmeeste kaudu. Léopoldi julmusi paljastasid teiste seas Briti ajakirjanik E. D. Morel, jõeauriku kaptenina tegutsenud kirjanik Joseph Conrad ja Suurbritannia konsul Bomas Roger Casement. Rahvusvahelise tähelepanu juhtimisega Léopoldi kuritegelikule valitsemisele tegeles ka Kongo Reformiühing, mille liikmete seas olid Mark Twain, Joseph Conrad, Booker T. Washington ja Bertrand Russell.[6][7]
15. novembril 1908 võttis Belgia parlament Léopold II-lt Kongo valitsemise üle ja nimetas koloonia Belgia Kongoks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Diogo Cão
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Association Internationale du Congo, Britannica
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Congo Free State, Britannica
- ↑ Lost Crops of Africa: Volume III: Fruits ( 2008 ) / III 2-06 GUMVINES
- ↑ Hochschild, Adam. "King Leopold's Ghost", Mariner Books 1999, lk 161–162, 229–230
- ↑ R. J. Rummel. Exemplifying the Horror of European Colonization:Leopold's Congo"
- ↑ Andrew Osborn. "Belgium exhumes its colonial demons". The Guardian
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Kongo Vaba Riik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis