Konfessionaliseerumine

Allikas: Vikipeedia

Konfessionaliseerumine (saksa Konfessionalisierung) on alates 1970.1980. aastatest[1] laiemalt kasutusel olev reformatsiooni- ja sotsiaalajaloos kasutatav mõiste. See tähistab kiriku, riigi ja ühiskonna vastastikmõjust kantud protsessi, mis viis selgete usuliste vastasleeride kujunemiseni eriti Saksa-Rooma riigis ning riigisiseselt ühe läänekristliku uskkonna (konfessiooni) kehtestamiseni riigiusuna ja ühes sellega ka riikliku kontrolli kasvamisega kogu ühiskonna üle. Mõistet on kasutatud Euroopa, eriti aga Saksamaa ajaloos perioodi 15551648 (Augsburgi usurahust Vestfaali rahuni) kohta, mida on nimetatud ka konfessionalismiajastuks.

Konfessionaliseerumise mõiste eelkäijaks oli konfessioonirajamine (saksa Konfessionsbildung), mille võttis kasutusele Ernst Walter Zeeden, tähistades sellega riiklikku konfessioonipoliitikat riigikiriku rajamisel. Konfessionaliseerumise mõiste võtsid aga 1970. aastatel kasutusele Saksa ajaloolased Heinz Schilling ja Wolfgang Reinhard. Nad hakkasid seda kasutama tunduvalt laiemas tähenduses kui Zeeden, nimelt mõjutas konfessioonide kujunemine ja nende riiklik rajamine nende tõlgenduses sisuliselt kõiki ühiskondlikke protsesse, eriti aga riigi keskvõimu tugevnemist ning seega territoriaalriigi ja absolutismi kujunemist, sellega seoses ka riikliku sunnivõimu olulist laienemist oma alamate üle. Seetõttu on konfessionaliseerumist seostatud ka sotsiaalse distsiplineerimise mõistega.[2]

Kuigi konfessionaliseerumine mõjutas Reinhardi ja Schillingi järgi kogu ühiskonda, oli selle keskmeks siiski kiriku ja riigi vahekord. Konfessionalismiajastul kujunes välja tugev riigikirik, mis asus koostöös riigiga ühiskonnale peale suruma seaduseid, norme ja piiranguid. Konfessiooni tähtsus hakkas aga kahanema seda enam, mida tugevamaks muutus riigiaparaat, mis hakkas kirikuvõimu tagaplaanile tõrjuma. Üldiselt loetakse konfessionalismiajastu lõpuks 17. sajandi keskpaika, ent samas jäi kiriku positsioon ühiskonnas mõjukaks veel vähemalt 18. sajandini, mil konfessionaliseerumine valgustusajastu jooksul oma tähenduse kaotas.

Konfessionaliseerumise mõistet kasutatakse kõigi peamiste 16.17. sajandi läänekristlike konfessioonide, nii katoliikluse, luterluse kui ka kalvinismi kontekstis.

Alates 1990. aastatest on Reinhardi ja Schillingi esialgset konfessionaliseerumisteooriat ka kritiseerima asutud. On leitud, et see on liialt riigikeskne ning ka, et väljaspool Saksamaad selle peamised karakteristikud täies ulatuses ei kehti: Lääne-Euroopas näib, et kiriku positsioon jäi võrreldes riigi omaga nõrgemaks või ei integreeritud seda kuigivõrd riigi struktuuridesse; idapoolses Euroopas (eriti Ungaris ja Poolas) aga polnud keskvõim piisavalt tugev, et kirikut endale allutada või keskset kirikukorraldust rajada.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Konfessionalisierung in Ostmitteleuropa. Väljaandjad Joachim Bahlcke ja Arno Strohmeyer. Stuttgart: Franz Steiner, 1999. Lk 7.
  2. Konfessionalisierung, lk 7.