Koldvint

Allikas: Vikipeedia
Koldvint
Girlitz.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vintlased Fringillidae
Perekond: Serinus
Liik: Koldvint
Ladinakeelne nimetus
Serinus serinus
(Linnaeus, 1766)
Koldvindi levila: oranž - suvel, sinine - talvel; roheline - aastaringselt
Koldvindi levila: oranž - suvel, sinine - talvel; roheline - aastaringselt

Koldvint (Serinus serinus) on linnuliik vintlaste sugukonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koldvint on levinud Vahemeremaades, Lääne- ja Kesk-Euroopas põhja suunas kuni Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni. Koldvint on viimase paarisaja aasta jooksul oma levilat laiendanud pidevalt põhja suunas. 19. sajandi algul oli ta levinud ainult Lõuna-Euroopas, 1875. aastaks oli ta jõudnud Kesk-Euroopasse ja 1925. aasta paiku jõudis Läänemere lõunarannikuni. Eestisse jõudis koldvint hiljemalt 1927. aastal. Tänapäeval on koldvint Eestis harv haudelind, keda pesitseb siin hinnanguliselt 100–300 paari[2]. Peamised pesitsuspiirkonnad on Liivi lahe ja Soome lahe äärsed rannamännikud ja pargid. Saabub meile aprillis, lahkub septembris-oktoobris.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldpikkus 11–12 cm. Väike, suhteliselt suure pea ja pisikese nokaga vint. Isaslinnu pea, kurgualune ja rind on sidrunkollased, ülapool triibuline kollase päranipualaga, alapool valge mustade triipudega. Emaslind heledam, tuhmi kollakashalli peaga. Noorlind on pruunim, tal puudub kollane värvus. Häälitsused mitmesugused, lennul on tunnuslik tjililili. Laul on pikk ja väga kiire kliriseva kõlaga siristus. Laulab tavaliselt puu väljaulatuval oksal, traadil, lennul ja harva ka maas. Laul on kõige aktiivsem keskpäeval ja õhtupoolikul. Tegutseb sageli paariti või väikestes seltsingutes.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koldvint asustab kultuurmaastiku puistuid. Lõuna-Euroopas leidub teda ka mägedes.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suve jooksul pesitseb koldvint kaks korda. Pesitsemise ajal laulab isaslind sageli puuvõrade vahel käänakulisel mängulennul end ühelt küljelt teisele pöörates. Emaslinnu kõrval oksal mängides laiutab ta saba, ajab pugusulestiku kohevile ja keerab end ühtelugu siia-sinna. Pesa paikneb tihti puu ladvas või külgoksal tüvest eemal. Pesa on väga väike ja koosneb pehmest taimsest materjalist. Kurnas 3–6 muna, mis on sinakasvalge taustaga ja pruunide kuni mustjate laikudega. Poegi toidavad mõlemad vanemad.[3]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toiduks on puude ja rohttaimede seemned.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 BirdLife International (2012). "Serinus serinus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.1. Kasutatud: 30. august 2013
  2. 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
  3. Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn Valgus, 1974