Kolõma jõgi

Allikas: Vikipeedia
Kolõma jõgi
Debin Siberia.jpg
Lähe Ajan-Jurjahi ja Kulu jõe liitumisel
Suubub Kolõma lahte
Valgla maad Magadani oblast, Jakuutia
Valgla pindala 643 000 km²
Pikkus 2129 km
Vooluhulk 3800
Parempoolsed lisajõed Balõgõtšan, Sugoi, Korkodon, Omolon, Suur Anjui
Vasakpoolsed lisajõed Popovka, Sededema
Kolõma jõe asukoht

Kolõma ehk Halõma (vene keeles Колыма, jakuudi keeles Халыма) on jõgi Venemaa kirdeosas. Tekib Ajan-Jurjahhi ja Kulu jõe liitumisel, suubub Ida-Siberi merre Kolõma lahte.

Jõe pikkus on 2129 km, millest esimesed umbes 1400 km jääb Magadani oblastisse ja ülejäänu Jakuutiasse. Jõe valgla pindala on 643 000 km². Jõe vooluhulk suudmes on 3800 m³/s.

Jõgi algab Oimjakoni kiltmaalt Magadani oblasti ja Jakuutia piiri lähedalt HandõgaMagadani maantee äärest. Üsna sealtsamast lähedalt teiselt poolt Jakuutia piiri algab Indigirka jõgi.

Ülemjooksul voolab jõgi Handõga–Magadani maantee kõrval kagusse, seejärel teeb poolringi ümber Aborigeni mäe, mis on Tšerski mäestiku kaguots, ja pöördub kirdesse. Uuesti Handõga–Magadani maantee ületamise järel algab jõe keskjooks madalikul. Kui Kolõma jõgi jõuab Omsuktšani ahelikuni, pöördub ta loodesse ja voolab läbi Indigirka kiltmaa. Kiltmaal ületab ta Jakuutia piiri. Põhjapolaarjoone kandis algab jõe alamjooks, pöördub Kolõma taas kirdesse ja voolab läbi Kolõma madaliku, kuni suubub deltat moodustades Ida-Siberi merre Kolõma lahte. Jõe parem kallas on peaaegu kogu aeg, kuni suudmeni välja mägine, aga vasak kallas lauge ja soine.

Kolõma suurimad lisajõed on Bahhaptša, Balõgõtšan, Sugoi, Korkodon (kõik paremalt), Popovka, Ožogina, Sededema (kõik vasakult), Omolon ja Suur-Anjui (mõlemad paremalt).

Jõgi jäätub septembris: ülemjooksul kuu lõpus, alamjooksul esimesel poolel või isegi alguses. Jääkattest vabaneb Kolõma mais, suudmes kuu lõpul. Suudmes on Kolõma keskmiselt 268 päeva aastas jääs. Jääsulamisega kaasnevad suured üleujutused.

Jõgi on laevatatav alates suudmest kuni Korkodoni suudmeni keskjooksul. Sellest allapoole on vesi faarvaatris alati vähemalt 3–4 meetrit sügav, kohati kuni 8–10 meetrit. Keskjooksul on jõgi pool kilomeetrit lai, alamjooksul terve kilomeetri, alates suurima lisajõe Omoloni suudmest isegi 2–3 kilomeetrit.

Suvel on jões veetase madalam. Karmist kliimast hoolimata tõuseb jõe temperatuur suvel 10–15 kraadini, aga vaiksetes jõesoppides võib juulis-augustis kerkida isegi 20–22 kraadini.

Kolõma on kalarikas. Siin elavad sterlet, valgesiig, muksun, lenok ja teised kalad, sügavikes omulid, heeringad ja siiad, alamjooksule tulevad isegi beluugad.

Kolõma avastati venelaste jaoks peatselt pärast seda, kui kasakad 16381639 avastasid Indigirka ja Alazeja jõe: nende jõgede valgla piirneb idast Kolõma valglaga. Juba 1644 rajas kasakas Mihhail Staduhhin Nižnekolõmskoje talvituskoha (tänapäeval Kolõmskoje) ja kohtus esimesena sõjakate tšuktšidega. Kaitseks tšuktšide rünnakute vastu talvituskoht kindlustati. Sellest kindlusest algasid paljud maadeavastusreisid alates aastast 1647. 1741 püstitas maadeuurija Dmitri Laptev Kolõma deltasse suurima suudmeharu Kamennaja Kolõma äärde algelise majaka.

Jõele on ehitatud Kolõmskaja hüdroelektrijaam ja ehitamisel on Ust-Srednekamskaja hüdroelektrijaam.

Kolõma jõgi.png

69.62944444161.49083333