Kohvik Werner

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kohvikust. Ordumeistri kohta vaata artiklit Werner (Liivi ordumeister).

Kohvik Werneri maja Tartus Ülikooli tänaval
Kohvilaud Werneri kohvikus.

Werner on kohvik Tartus, aadressil Ülikooli tänav 11. See on üks Eesti vanemaid kohvikuid ning tal on oluline koht Eesti kultuuriloos.

Werner on läbi aegade olnud Tartu haritlaste, eriti Tartu Ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste meelispaiku. Oma osa selles on nii asukohal ülikooli peahoone lähedal kui ka klassikalisel kohvikuõhustikul.

Praeguses majas avati R. Kunstmanni kondiitriäri juba 1882. aastal.[1] 1895. aastal jätkas samas kohas Johann Werner, andes ajalehes teada, et avab 13. augustil Tartus, tollase aadressiga Jaani 7, Viini kondiitripoe.[2]

Werneri püsiklientide ehk stammkunde'de seas on olnud Friedebert Tuglas, Jaan Tõnisson, Konrad Mägi, Karl Taev, Jaan Koort , Paul Ariste, Eduard Laugaste,[3] Villem Ormisson ja paljud teised.

Werneris kohtuti, vaieldi, loeti luulet, mängiti malet ja muidugi joodi ka kohvi.[4] Tuglas tegi Werneris oma toimetajatööd. Alalistele külastajatele, sealhulgas Friedebert Tuglasele, Betti Alverile ja teistele, tulid kohvikusse ka kirjad.[1] Mõnel õppejõul, näiteks eesti kirjanduse professoril Gustav Suitsul, oli kombeks Werneris eksameid vastu võtta.

Werneri kohvik jäi Tartu intelligentsi kokkusaamiskohaks ka pärast Teist maailmasõda. Nõukogude ajal oli ta ametlik nimi "Tartu", sellele vaatamata kutsuti teda endiselt Werneriks. See oli üks väheseid kohvikuid, kus tagaruumis olid ka malelauad.

1983. aasta 22. oktoobril põles Tartu vanalinna seitsmes kvartal, tules hävis ka Werneri kohvik. 1988. aasta suvel kvartalit taastama asunud Poola restaureerimisfirma Budimex[5] jättis töö 1992. aastal, NSV Liidu lagunemise järel, pooleli. Linnavalitsuse katsed leida rentnik, kes töö lõpule viiks ja kohviku uuesti avaks, ebaõnnestusid.[1] Marksu maja ja poola restauraatorite ehitusplatsi piirava plankaia vahele aastateks püsima jäänud kitsa vahekäigu Ülikooli tänaval ristisid Tartu irvhambad Poola koridoriks.

Kohvik avati taas alles 1998. aasta mais, mil selle taastas OÜ Releia (omanikud antikvaar Agnessa Pillmann ja tema poeg Jaanus Pillmann). Ehitustööd kestsid aasta ja läksid maksma umbes 5 miljonit krooni. Sisekujunduse lõid Agnessa Pillmann ja Tartu Ülikooli arhitekt Martti Preem. Kohviku allrentnikud olid Olga Aasav ja Maia Paas.[1]

Taastatud Werner ei ole vana kohviku koopia, vanast on siiski säilinud mitmed elemendid. Järele on tehtud kunagised malelauad, taastatud akvaariumkohvik ja kohvilett.[1] Kohviku tagumise ruumi (separee) seina ehivad Leo Leola joonistatud šaržid kuueteistkümnest Werneri stammkunde'st, dateeritud aastaga 1960.[1]

Filosoof ja kirjanik Madis Kõiv on kirjutanud Wernerist näidendi "Lõputu kohvijoomine".[4]

Kohvikuga samas majas asus kuni 30. juunini 2012 Tartu Ülikooli raamatupood. Pärast selle tegevuse lõpetamist kolisid poe ruumidesse Soome Instituut ja Tartu Linnavalitsuse mõned struktuuriüksused.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Aita Ottas "Werneri kohvik on tagasi" Tartu Postimees, 30. aprill 1998 (vaadatud 3. septembril 2011)
  2. Werner www.maitseelamused.ee
  3. Heidi Vihma "Werneris kestab lõputu kohvijoomine" Äripäev, 13.05.2011 (vaadatud 3. septembril 2011)
  4. 4,0 4,1 Kadi Alatalu "Lõputu kohvijoomine" toob vaatajani pildikesi Wernerist" ERR, 05.10.2008 (vaadatud 3. septembril 2011)
  5. Gunnar Kuldvere. Võtmed anti üle: "Budimex" tuleb seitsmendasse kvartalisse. Edasi, 6. juuli 1988.
  6. Raimu Hanson "Tartu linn jättis raamatupoe endale" Postimees, 04.07.2012 (vaadatud 15. juulil 2013)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]