Koherentism

Allikas: Vikipeedia

Koherentismiks nimetatakse epistemoloogias seisukohta, mille kohaselt saavad uskumused oma õigustuse tänu nende seostele teiste uskumustega. Uskumus on õigustatud siis, kui see kuulub mingisse koherentsesse uskumuste süsteemi.

Koherentism teadusfilosoofias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadusfilosoofias püütakse nii induktsionismi kui ka falsifikatsionismi puhul loodusteaduslikke väiteid õigustada tuginedes teistele konkreetsetele loodusteaduslikele väidetele. Mõlemad peavad jagu saama kriteeriumiprobleemist: iga õigustus peab omakorda olema õigustatud, nii et tekib lõputu regress. Regressiargumendi abil on õigustatud fundatsionalismi kui üht väljapääsu lõputust regressist. Fundatsionalism väidab, et on olemas mõned baasväited, mis õigustamist ei vaja. Nii induktsiooni kui ka falsifikatsiooni puhul on tegemist fundatsionalismiga, kuivõrd nad toetuvad baasväidetele, mis tulenevad otseselt vaatlustest.

Asja teeb keeruliseks küsimus, kuidas baasväited vaatlusest tuletatakse. Vaatlus tugineb uskumuste komplektile. Tundub, et vaatluse puhul ei saa rääkida baasväitest, sest näiteks Veenuse ülemineku vaatlus nõuab väga palju mitmesuguseid baasuskumusi, näiteks teleskoopide optiliste omaduste, teleskoobi aluse mehaanika ja taevamehaanika kohta.

Alternatiiviks on koherentism, mis väidab, et väiteid saab õigustada sellega, et nad kuuluvad koherentsesse süsteemi. Teaduse puhul võetakse selleks süsteemiks tavaliselt indiviidi või teadlaste kogukonna uskumuste täielik kogum. Koherentistlikku lähenemist teadusele pooldas Willard Van Orman Quine. Veenuse ülemineku vaatlust õigustab see, et ta on koherentne meie uskumustega optikast, teleskoobialustest ja taevamehaanikast. Kui see vaatlus on mõnega nendest abiuskumustest vastuolus, siis tuleb vasturääkivuse kõrvaldamiseks süsteemi kohandada.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]