Kodanlik õhukaitse

Kodanlik õhukaitse (KÕ, ka passiivne õhukaitse) on tsiviilelanikkonna relvastamata kaitse õhurünnakute vastu sõja korral. Eestis asutati kodanlik õhukaitse 1936. aastal. 1940. aastal, pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni, asendati kodanlik õhukaitse kohaliku õhukaitsega, mis 1961. aastal nimetati ümber tsiviilkaitseks.

Eesti Vabariik oma geograafilise asendi ja territooriumi väikese sügavuse tõttu võib sõja korral ootamatult sattuda vaenlase õhukallaletungide ohtu. Õhurünnakute kahjude vältimiseks ja kõrvaldamiseks ei jätku üksi sõjaväe- ja politseijõududest, vaid siin on tarvilik kogu elanikkonna kaasabi, et ühiseil pingutusil tõkestada kahjude levikut. Seepärast on tarvis varakult organiseerida ja ette valmistada kodanikke õhukaitse-tegevusele ja teostada korraldustöid, milleta kodanlik õhukaitse pole mõeldav. (Kodanliku Õhukaitse (KÕ) üldkava § 1, RT 1938, 54, 508.)

Kodanliku õhukaitse ülesanded olid:
1) valmistada ette kodanikke enesekaitseks õhuohu vastu;
2) hoida alal korda õhukallaletungide korral;
3) organiseerida õhualarmi, moondamist, gaasiluuret, gaasikaitset ja aerobakterioloogilist kaitset;
4) korraldada sanitaarala ning esma- ja arstiabi andmist õhurünnakutest kannatanud kodanikkudele;
5) korraldada õhurünnakute tagajärjel tekkinud kahjutulede kustutamist, gaasistatud kohtade degaseerimist, rikutud veevärgi, valgustus- ja sidevõrgu kordaseadmist, liiklemisummistuste ja teiste üldiste kahjude kõrvaldamist;
6) valmistada ette ja korraldada kodanikkude evakuatsiooni paigus, kus see õhuohu tõttu tarvilik.

Eesti territoorium jagunes KÕ ringkondadeks, mis vastasid samanimeliste prefektuuride piirkondadele; ringkonna juhiks oli prefekt. Valga ringkond koosnes ainult Valgamaast ja seda juhtis Valga politseijaoskonna komissar. KÕ ringkonnad jagunesid jaoskondadeks, mida juhtis kohaliku politseijaoskonna komissar. Jaoskonnad jagunesid rajoonideks.

KÕ teenistus jagunes kohustuslikuks ja vabatahtlikuks. Kodanliku õhukaitse kohustus kestis 15.–60. eluaastani. Siseministeeriumi Politseitalituse kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja oli Rudolf Vaharo. Vabatahtlik KÕ toimus Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liidu (VKÕL) kaudu, mis asutati 28. veebruaril 1938. Liidu esimees oli Artur Keller.

Kodanliku õhukaitse ajakiri oli Õhu- ja Gaasikaitse.

Vaata ka

• Eesti Õhu- ja Gaasikaitse Liit
• Eesti Õhukaitseliit
• Kodanliku Õhukaitse Nõukogu
• Kohalik õhukaitse
• Riigi Õhukaitseliit
  • Riigi Õhukaitseliidu president
• Tsiviilkaitse
• Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liit
• Õhukaitse

Kirjandus

• Rudolf Vaharo, Elmar Umblia. Kodanlik õhukaitse. Siseministeeriumi Administratiivala Kirjastus, Tallinn 1939
• Rudolf Vaharo, Elmar Umblia. Kodanliku õhukaitse õpik. Tallinn 1939
• Elamu KÕ juhi käsiraamat. Majaomanikule vajalikud seadused, määrused ja juhised kodanliku õhukaitse alal. Koostanud Albert Kahn. Tallinn 1940
• Gaasikaitse kõigile. Koostanud Ernst Tetsmann. Gaasikaitse, Tallinn 1937
• Ülo Paduri, Erkki Rannik, Arnold Keskküla, Antoni Koovit. KÕ käsiraamat kodanikule (KÕ üldettevalmistuskursuse ulatuses). 1939
• Õhu- ja gaasikaitse sõnas ja pildis. Koostanud Rudolf Vaharo ja Elmar Umblia. Tallinn 1938
• Õhu- ja Gaasikaitse. Populaarteaduslik kodanliku õhukaitse ajakiri. Väljaandja Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liit. 1938–1940
• Kodanikud õhukaitse korraldamisele. Uus Eesti, 5. aprill 1936, nr 94, lk 7
• Eesti uus gaasimask. Uus Eesti, 26. jaanuar 1939, nr 25, lk 3

Välislingid

• Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse märgid
• september 1939, FOTIS: Külastajad Tallinna õhukaitsenädala puhul avatud õhu- ja gaasikaitse näituse eksponaate vaatlemas.