Kloriit
| Kloriit | |
|---|---|
 | |
| Omadused | |
| Keemiline valem | (Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2•(Mg,Fe)3(OH)6. |
| Värvus | rohekas |
| Tihedus | 2,6–2,9 g/cm³ |
| Kõvadus | 1–2,5 |
| Lõhenevus | ülitäiuslik |
| Süngoonia | monokliinne |
| Läige | klaasiläige |
Kloriit on rohelise värvusega silikaatne monokliinne savimineraal.[1]
Tekkepõhiliselt hüpergeenseks mineraaliks liigituv kloriit on madalatempearatuuriliste hüdrotermide toimel tekkiv sekundaarne mineraal, see tähendab tekib põhiliselt biotiidi, amfiboolide ja pürokseenide lagunemisel soojade vesilahuste mõjul.[2]
Kloriidi keemiline valem on: (Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2•(Mg,Fe)3(OH)6.
Rauasisalduse alusel jagunevad kloriidid: magnesiaalseteks (Fe2O3 kuni 25%), magnesiaal-raua (Fe2O3 25–75%) ja rauakloriitideks (Fe2O3 üle 75%). Magnetilisuse järgi liigitub kloriit paramagnetiliseks.[2]
Mineraali tihedus on 2,6–2,9 g/cm³, suhteline kõvadus Mohsi skaala alusel 1–2,5.[2] Kihtsilikaatide hulka kuuluvana on kloriit ülitäiusliku ühesuunalise lõhenevusega[1], mis tuleneb kihtidevahelistest nõrkadest van der Waalsi jõududest. Mõnikord esineb kloriit üsna suurte pseudoheksagonaalsete tahveljate kristallidena[1].
Kloriit on väga levinud mineraal paljudes moondekivimites, eriti rohekiltade ja epidoot-amfiboliidifaatsieses (kloriitkilt, fülliit).[1] Eestis esineb kloriiti nii kvaternaarsetes setetes kui aluspõhja savides[2].
Kloriidi erimid[muuda | muuda lähteteksti]
Koostise ja struktuuri põhjal on tal rida erimeid: penniin[1], klinokloor[1], nimiit, odiniit, pennantiit, ripidoliit, sudoiit ja veel teisigi. Seda asjaolu sõnastatakse sageli nii, et kloriidi nime all peitub tegelikult terve rühm väga muutliku koostisega erinevate nimedega kihtsilikaate[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kloriit |