Kiritigu

Allikas: Vikipeedia
Kiritigu
Kiritigu
Kiritigu
Kiritigu
Kiritigu oma kojas

Harilik kiritigu (Arianta arbustorum) on vööttigulaste sugukonda kiriteo perekonda kuuluv maismaatigu.[1]

Ta on levinud Euroopa kesk- ja põhjaosas. Esineb ka Eestis, eriti sage on ta aedades. Alpides elab ta kuni 2700 m, Bulgaarias 1500 m, Šotimaal 1200 m kõrguseni.[2]

Kiriteo koda on 5½ keermega. Koda on 12–22 mm, enamasti 14–18 mm lai ja 10–25 mm, enamasti 18–22 mm kõrge. Koda on tumepruun, kaetud heledate kollakate tähnidega ja keerme keskel on tume vööt. Koja suue on ümar, suudme serv on tagasi keerdunud, huul on valge, naba on suletud.[3]

Tigu ise on pruun kuni mustjashall.[3]

Tänapäeva kiriteo koda on kumer, pisut poolkerakujuline. Usutakse, et tema eellased, kes elasid pleistotseenis, olid toori- või silindrikujulise kojaga.[2]

Kiritigu elab niisketes lopsaka taimestikuga leht- ja segametsades, parkides, aedades ja surnuaedades.[3]

Siseehituselt on kiritigu tüüpiline tigu. Tema jalg ja pea on väljasopistatavad, enamik siseelunditest mitte. Ta hingab kopsu abil, mis asub koja eesserva lähedal. Tema erituselundiks on südame kõrval asuv neer.[4]

Teo neelus on hõõrel, mille abil tigu toitu peenestab. Selle moodustavad arvukad kitiinist koosnevad hambakesed.[4] Soolestikus lagundab allaneelatud toitu väävelhape ja selle poolest erineb tigu inimesest, kelle magu toodab soolhapet. Sooltoru on U-kujuline ja lõpeb pärakuga, mis asub koja eesserva lähedal.[4]

Kiritigu on kõigesööja, aga eelistab taimetoitu.[3] Talle kõlbavad nii rohelised taimed, seened kui kõdunev taimne ollus.[3] Meeleldi sööb ta mahlaseid vilju, aga ei põlga ka raibet.[3] Ta suudab süüa väga erinevaid taimi, isegi nõgeseid, nii et nõgese kõrvekarvad ei paku kaitset tigude vastu.[1]

Teo vereringe on avatud. Veri on värvitu või sinakas.[4]

Kiritigu on mõlemasooline ehk hermafrodiit. Sellegipoolest astub ta teise teoga sugulisse vahekorda, kus kummagi teo isasosa viljastab teise teo emasosa. Enese viljastamine on samuti võimalik. Muna läbimõõt on 3,2 mm.[2]

Kiritigu saab täiskasvanuks 3 aasta vanuselt ja nende eluiga võib ulatuda 10 aastani.[3]

Kuid täiskasvanuikka jõuab äsjakoorunud tigudest vaevalt kahekümnendik ja pole ime, kui veelgi vähem. Neid söövad linnud, siilid, nirgid ja karihiired ning isegi kärbeste ja jaanimardikate vastsed. Võib kergesti juhtuda, et kevadel esimeste soojade ilmade ajal ronib tigu päevavalgele, aga järgneb külmalaine ja tigu külmub surnuks.[3]

Kiritigu võib levida inimeste abil koos mulla ja taimedega. Uue elupaigaga kohaneb ta tavaliselt kiiresti ja edukalt. Viimastel aastakümetel on tema levila Eestis märgatavalt laienenud, sest 20. sajandi esimesel poolel ainult saartel ja Põhja-Eestis. Tigu on muutunud levinud aiakahjuriks.[3]

Elu jooksul ei liigu tigu üle 25 meetri, nii et kui kaks tigu elavad teineteisest 50 m kaugusel, siis võib eeldada, et nad ei kohtu iialgi. Tavaliselt liiguvad nad aastas 7–12 m, kõige sagedamini piki vooluveekogu kallast.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Loomade elu", 2. kd., lk. 59, 61
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Arianta arbustorum AnimalBase, vaadatud 8. oktoobril 2010
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Anneli Veegen. Suured teod "Eesti Loodus" august/september 1997
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Teod – kõhtjalgsed limused Bioloogia õpik 8. klassile. "Avita"