Kirgas unenägu

Allikas: Vikipeedia

Kirgas unenägu ehk teadvusel uni (inglise keeles lucid dream) on unenägu, mille nägija on teadlik sellest, et ta näeb und.

Kirkas unenäos saab inimene kontrollida kõike, samuti on võimalik sooritada asju, mis on füüsiliselt võimatud. Kirgas unenägu võib olla äärmiselt reaalne ja elav olenevalt inimese eneseteadvuse tasandist unenäo jooksul.

Kirgas unenägu võib alata kahel viisil. Esimene on inglise keeles dream-initiated lucid dream (DILD), mis algab nagu tavaline unenägu, ja mille käigus und nägev isik millalgi otsustab, et ta näeb und. Teine viis on inglise keeles wake-initiated lucid dream (WILD), mille puhul und nägev inimene läheb normaalsest ärkveloleku faasist otse une faasi, ilma et teadvuselolek katkeks.

Kirgaste unenägude nägemist on teaduslikult uuritud ja nende olemasolu on tõestatud. Teadlased, nagu Allan Hobson, on neurofüsioloogilise lähenemisega unenäole aidanud avada kirka unenäo tagamaid.

Teaduslik minevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene teadaolev raamat, mis viitab kirgastele unenägudele ja nende teaduslikule potentsiaalile, oli 1968 avaldatud Celia Greeni teos Kirkad Unenäod. See andis ülevaate varasemast kirjandusest ja tema enda uuringute käigus avastatust. Green analüüsis selliste unenägude karakteristikat ja jõudis järeldusele, et need on uus kogemuste kategooria, mis on üsna kaugel tavalisest unenäost. Ta ennustas, et need võivad olla seotud REM-unega. Green oli samuti esimene, kes viis kirkad unenäod kokku nn võltsärkamise fenomeniga.

Filosoof Norman Malcolm'i 1959 avaldatud tekst Dreaming vaidles vastu unenägude aruande täpsuse kontrollimise võimalusele. Arusaam, et silma liikumine unenägudes mõjutas und nägeva inimese füüsilisi silmi, lõi siiski võimaluse tõestada, et teod, millega nõustuti ärkava elu jooksul, oleks võimalik uuesti esile kutsuda ja uuesti läbi elada kirkas unenäos. Esimese tõestuse selle kohta esitas 1970. aastate lõpus Briti parapsühholoog Keith Hearne. Vabatahtlik nimega Alan Worsley kasutas silma liikumist, et anda märku kirkuse olemasolust, mis talletati polüsomnograafiga. (Polüsomnograafia või PSG on mitmeparameetriline test, mida kasutatakse une õppimisel; testi tulemust kutsutakse polüsomnogrammiks [< kr poly 'palju', lad somnus 'uni', kr graphein 'kirjutama'].)

Hearne'i tulemusi ei levitatud väga laialt. Esimese artikli avaldas paar aastat hiljem Stephen LaBerge Stanfordi ülikoolis, kes iseseisvalt leiutas sarnase tehnoloogia oma doktoriväitekirja käigus.

1980. aastate jooksul levis kirgaste unenägude uurimine laiemalt. Teaduslikud uuringud kinnitasid, et kirgaste unenägude nägijad on suutelised uurijatele demonstreerima, et nad on oma une käigus täiesti ärkvel (kasutades silma liigutamise signaali).