Kihtrünkpilved

Allikas: Vikipeedia
Kihtrünkpilved

Kihtrünkpilved (ladina keeles Stratocumulus, lühend Sc) on konvektiivse (vertikaalse) arenguga pilvede klassi kuuluv pilvede põhiliik, kiudpilvede kõrval kõige levinum pilvede liik.[1] Uuema klassifikatsiooni järgi kuuluvad nad keskmiste pilvede hulka.[2]

Kihtrünkpilved moodustavad halli või nõrgalt sinaka pilvede kihi, mis kohati on heledam, kohati tumedam. See pilvekiht koosneb rohkem või vähem rünklikest, kuid lamedate ja räbaldunud tippudega suurtest pilvetükkidest ja -laamadest. Samuti võivad nad esineda pikkade kitsaste vallide või triipudena, mille vahelt on nähtav suur osa taevast. Võivad olla ka üksikud pilved. Kihtrünkpilvede alumine piir on tavaliselt kõrgusel 500–1500 m, aga võib olla nii kõrgemal (2–2,5 km[2]) kui ka madalamal (nt talvel on ta 250–300 m kõrgusel). Kihi paksus on tavaliselt 200 kuni 800 meetrit.[1]

Kihtrünkpilved võivad koosneda nii vihmapiiskadest kui ka piiskade ja lumehelveste segust. Tavaliselt nendest ei saja, aga mõnikord võib sadada nõrka peenikest vihma, külmal ajal ka vähest lörtsi või kaunite korrapärase ehitusega lumehelvestena lund. Kihtrünkpilvedega võib kaasneda tara ehk pärg, mis on eriti hästi nähtav külmadel talveöödel Kuu umber või päeval Päikese ümber. Irisatsioon võib kihtrünkpilvede juures ilmneda üsna harva.[1] Külmal ajal võivad tekkida sambad, nende tekke põhjus on jääkristallide või lumehelbete langemine.[2]

Kihtrünkpilvede tekkimine toimub ühe ja sama õhumassi sees ning on seotud õhu lainelise liikumisega. Pilved tekivad lainete harjadele, lainete põhjal on pilvekiht õhem või pilved puuduvad. Selle tulemusena kujuneb enam-vähem korrapäraste pilveelementide ridadega pilvkate. Kihtrünkpilved võivad tekkida ka teistest pilvedest, näiteks rünkpilvedest ja rünksajupilvedest. Kui pärast keskpäeva tõusvad õhuvoolud nõrgenevad, siis päeval tekkinud konvektsioonipilved valguvad horisontaalselt tuule suunas laiali. 2 km madalamal tekivad pikad kitsad pilvevaalud – päevased kihtrünkpilved (Stratocumulus diurnalis), mille ülemisel pinnal võib veel näha kupleid ja tornikesi nagu rünkpilvedel.[1]

Kihtrünkpilvede alaliigid ja vormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rühmad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alaliigid ja vormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 M.Jürissaar. Kihtrünkpilved, Eesti Loodus, 1998. nr3
  2. 2,0 2,1 2,2 J.Kamenik. Stratocumulus – kihtrünkpilved, Ilm.ee, 27.09.2009