Kevadkogrits

Allikas: Vikipeedia
Kevadkogrits
Frühjahrslorchel.JPG
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kottseened Ascomycota
Klass: Pezizomycetes
Selts: Liudikulaadsed Pezizales
Sugukond: Discinaceae
Perekond: Kogrits Gyromitra
Liik: Kevadkogrits
Ladinakeelne nimetus
Gyromitra esculenta

Kevadkogrits (Gyromitra esculenta) on kottseente hulka kuuluv seeneliik kogritsa perekonnast.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvapäraselt tuntakse teda hoonisa (Lõuna-Eestis [1]) ja lehmanisa[2] nime all. (Raitviir 2001)

Teadusliku liiginime autorid on Christiaan Hendrik Persoon ja Elias Magnus Fries. Persoon kirjeldas teda esmakordselt 1800 nime Helvella esculenta all[3]. Praeguse nime andis talle Fries 1849.[4]

Perekonnanimi tuleb vanakreeka sõnadest gyros 'ümmargune' ja mitra 'peapael'. Liigiepiteet tuleb ladina sõnast esculentus 'söödav'[5].

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogritsa perekond on traditsiooniliselt arvatud koos helvelli perekonnaga helvelliliste sugukonda. Paljude liudikulaadsete ribosoomide DNA uuringud on näidanud, et kevadkogrits ja tema lähemad sugulased on teiste helvellistega vaid kauges suguluses, on aga lähemas suguluses hoopis kogritsliudiku perekonnaga. Nad moodustavad klaadi, kuhu kuuluvad ka perekonnad Pseudorhizina ja Hydnotrya. Nüüd arvatakse need neli perekonda sugukonda Discinaceae[6].

Levik ja elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on laialt levinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ta kasvab liivastel muldadel okaspuude all kevadel ja varasuvel.

Eestis on seen väga sage liivastes männikutes, kus ta kasvab lagedal. (Kalamees 1976:14, Raitviir 2001) Ta esineb aprilli keskpaigast või maist (Raitviir 2001) juuni keskpaigani. (Kalamees 1976:7) Nad ilmuvad tavaliselt toomingate õitsemise ajal. Ta võib esineda massiliselt. Kevadel korjatavatest seentest on ta kõige populaarsem. (Raitviir 2001)

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorem eksemplar vähem käärulise kübaraga

Tal on ebakorrapäraselt käärulis-voldilise (aju meenutava) ümara kujuga kübar. Kübar on algul sile ja muutub kasvades ja vananedes aina voldilisemaks. Ta on noorelt punakaspruun, hiljem kohvipruun kuni mustjaspruun. Kübara läbimõõt on 3–10 cm. (Kalamees 1976:14) Kübara kõrgus võib ulatuda 15 sentimeetrini[viide?].

Jalg on kübaraga ühenduses mitmest kohast. Ta on ebakorrapäraselt silindriline. Ta on valget või roosakat värvi. Jalg on 1,5–5 cm (äärmuslikel juhtudel kuni 10 cm[viide?]) kõrgune. Selle läbimõõt on 1,5–5 cm. (Kalamees 1976:14) Erinevalt mürklitest, mille jalg on õõnes, on kevadkogritsa jalg õõnsuseta[7].

Lõhn võib olla meeldiv ja seda on nimetatud puuviljaseks.

Maitse on mahe.

Eospulber on valkjas. Eosed on läbipaistvad. Nad on elliptilise kujuga, 17–22 μm pikkused[8]

Kevadkogrits meenutab mitut mürkliliiki, kuid mürklid on sümmeetrilisemad ning näevad välja rohkem käsna moodi. Kevadkogritsal on tavaliselt tumedam ja suurem kübar kui mürklitel. [9]

Kasutamine ja mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kevadkogrits on kupatatult söödav, ilma kupatamata väga mürgine. (Kalamees 1976:14) Mürgistus võib olla surmav. Mürkained lenduvad kergesti kaaneta potis kupatamisel või lahtisel pannil praadimisel, kuid mitte mikrolaineahjus. Teda tarvitatakse toiduks palju. (Raitviir 2001) Viimased uurimused näitavad, et isegi kupatamine ei pruugi ohtu täielikult kõrvaldada[10].Soomes kupatatakse kevadkogritsaid kaks korda rohke vee sees(1 osa seeni ja 3 osa vett)5 min. korraga, Leedus kupatatakse kolm korda 10 min. korraga[11]. Kordade vahel loputatakse seeni külma veega ja kupatamise ajal hoitakse aknaid lahti, kuna seenest lenduvad mürgid on ka sissehingatult kahjulikud.(http://www.evira.fi/portal/fi/elintarvikkeet/valmistus_ja_myynti/kasvikset/ruokasienet/korvasienten_kasittely_ja_varoitusmerkinnat)

Kevadkogrits on populaarne söögiseen Skandinaavias, Ida-Euroopas ja Suure järvistu piirkonnas. Kuigi ta on Püreneede idaosas populaarne söögiseen, ei tohi teda Hispaanias avalikult müüa. Soomes on lubatud toorest kevadkogritsat müüa, kuid lisatud peavad olema hoiatused ja õige valmistamise õpetused. Soome köögis süüakse teda omlettides ja suppides ning rasvas praetuna.

Mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuumutamata seene tarvitamisel hüdrolüüsub kevadkogritsas sisalduv güromitriin mürkaineks monometüülhüdrasiiniks. See mürk on hepatotoksiline (kahjustab maksa), neurotoksiline (kahjustab kesknärvisüsteemi) ja mõnikord nefrotoksiline (kahjustab neerusid). Mürgistuse sümptomid on oksendamine ja kõhulahtisus mõni tund pärast tarvitamist ning hiljem peapööritus, letargia ja peavalu. Rasketel juhtudel võib järgneda deliirium, kooma ja surm 5–7 ööpäeva pärast.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.eki.ee/cgi-bin/murdekaart.cgi?num=36173&sona=hoonisa
  2. eElurikkus
  3. C. H. Persoon. Comm. Schaeff. Icon. Pict., 1800, lk 64
  4. E. M. Fries. Summa veg. Scand., Section Post, 1849, lk 346
  5. Ladina-eesti sõnaraamat, Valgus 2002, 2. väljaanne, lk 409
  6. Kerry O'Donnell, Elizabeth Cigelnik, Nancy S. Weber, James M. Trappe. Phylogenetic relationships among ascomycetous truffles and the true and false morels inferred from 18S and 28S ribosomal DNA sequence analysis. – Mycologia, 1997, 89, 1, lk 48–65. JSTOR
  7. S. Nilsson, O. Persson O. Fungi of Northern Europe 1: Larger Fungi (Excluding Gill Fungi), Penguin Books 1977, lk 34–35, ISBN 0-14-063-005-8
  8. Linus Zeitlmayr. Wild Mushrooms: An Illustrated Handbook, Hertfordshire: Garden City Press 1976, lk 112, ISBN 0-584-10324-7
  9. Ammirati, Joseph F. p. 121
  10. Richard C. Dart. Mushrooms. – Medical Toxicology, Philadelphia: Williams & Wilkins 2004, lk 1719–1735, ISBN 0-7817-2845-2
  11. http://www.delfi.lt/news/daily/health/grybautojas-is-varenos-atsidure-reanimacijoje-ir-vos-neliko-be-kepenu.d?id=61393867

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kuulo Kalamees. Meie seeni, Tallinn: Valgus 1976, 2. trükk, lk 7, 14.
  • Ain Raitviir. Kevadkogrits. – Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht, Varrak 2001, lk 168–169.
  • Kuulo Kalamees, V. Liiv. 400 Eesti seent, 2005, lk 46.
  • Kuulo Kalamees, V. Liiv. 100 Eesti söögiseent, 2007, lk 22.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]