Keskpark (Keila)
Keskpark on park Keila linnas Paldiski maantee, Haapsalu maantee ja Jaama tänava vahelises kolmnurgas.
Ala on 3,6 ha suurune ning see on üks kolmest Keila suuremast pargist.
Park on rajatud hävitatud Keila kalmistu kohale. Nõukogude ajal kandis park Alice Tisleri nime ja seal asus tema monument, kuigi Keila lahing, kus ta langes, leidis aset mujal.
Park kui endine kalmistu on kultuurimälestis ja võeti muinsuskaitse alla 29. juulil 2006 kultuuriministri käskkirjaga (RTL 07.07.2006,53,980). Samuti on muinsuskaitse all pargi lääneosas asuv Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna Keila Mihkli kirikuaia kalmistu jäi 19. sajandi algul kitsaks, asutati 1823. aastal Haapsalu ja Paldiski maantee vahel paiknenud mõisa põllumaale uus surnuaed, mida 1849. ja 1872. aastatel veel laiendati. Keskpargi kalmistut nimetati ka Vanaks surnuaiaks. Kogupindala oli 4,134 ha, millest 5025 m² ulatus üle praeguse Jaama tänava. Teises maailmasõjas hukkunute mälestuskivi kohal, asus omal ajal kirikumehe rehielamu, ning tema paekivist kartulikeldri asukohta meenutab tänini kiviküngas mälestuskivist põhja pool. Mälestuskivi ja Keskväljaku vahele jääv ala oli kirikumehe põllu- ja aiamaa. Praegu on seal kastaniallee. Keskväljaku ääres (Haapsalu mnt 2, põiki Paldiski mnt ja Haapsalu mnt vahel) asus veel kaupmees Nahk´i kanga- ja õmblustarvete kauplus ning väike saun. Kalmistut piiras maakividest ja paest laotud madal kiviaed. Teed olid kitsad, kuna hauad asetsesid tihedalt. Haapsalu mnt äärne tee kulges vanasti kitsa ribana kiviaia kõrval. Praegune pargitee asub haudadel. Varem pööras Vaikne tänav (praegune Jaama tänav) enne surnuaeda vasakule. Paldiski maanteeni kulges sealt kitsas vankritee. Keila kirikumõisale kuulunud surnuaed riigistati 1919. a ning tagastati EELK Keila kogudusele 20.oktoobril 1934.[1]
1918. aasta Keila lahingus, kus hukkus 33 võitlejat, siis paljudele langenud punakaartlaste surnukehadele tulid omaksed järele, kuid 13 sõdurit kellele ei tuldud järgi maeti Paldiski maantee äärde kalmistu müüri taha ühishauda. Sellele paigale asetati Nõukogude Liidu perioodil mälestuskivi viisnurgaga ning kirjaga „Langenud võitluses sotsialistliku kodumaa eest 1918”. Keila Lahingu 70. aastapäeval (23. veebruar 1988. aastal) asendati monument mittekommunistliku mälestusmärgiga, millel on lihtne tekst „23. II 1918. a. Keila lahingus langenutele. Au kangelastele”.
1944. aasta 23. septembri Keila lahingu järel puhkenud tulekahjus hävis Paldiski mnt 2 asunud endine köstrimaja koos surnuaia kõikide dokumentidega (taastatud hoones on praegu Mihkli kiriku kantselei). Samal päeval põles maha ka Naha kangakauplus. Tallinna Riigikaitse Osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 langenut, kuid selles vennashauas ei ole mitte niivõrd sõja ajal hukkunud, vaid peamiselt just pärast sõda erinevates kohtades ja eri asjaoludel hukkunud punaarmeelased. Siiski polnud neist enamus ühishauda maetud, sedasi on märgitud üksnes dokumentidesse[2]. Teada on, et seoses Jaama tänava rajamisega maeti ümber vaid paar-kolm punasõdurit, kes sängitati piduliku tseremoonia saatel 1918. aasta Keila lahingu monumendi taha. Seda kohta oli rahvas varem kasutanud lehtede ja prahi mahapanekuks. Punaväelaste hauad asuvad praegu 5. septembril 2005 avatud Teises maailmasõjas hukkunute mälestuskivi taga, paarikümne meetri kaugusel nähtavas lohus. Punaväelaste hauaplaadid anti hoiule Harjumaa Muuseumi.
1940. aastal kalmistu taasriigistati ja 1943. aastal (Saksa ajal), tagastati jälle EELK-le. Uus taasriigistamine toimus aastatel 1949–1950. Kalmistu sai täis juba enne Teist maailmasõda. Üksikud matused toimusid veel 1946 ja mõni aasta hiljem. Surnuid maeti 21. augustil 1927 avatud Karjaküla kalmistule ning 29. juulil 1928 avatud Korvi surnuaeda. Hooldamata kalmistu kasvas ajapikku võssa.
1959. aastal paigaldati esiküljega Keskväljaku poole 1918. aasta lahingu monument, millel oli kujutatud lahingustseeni. Saaremaa dolomiidist samba skulptor on Robert Rannast ja arhitekt Arnold Alas.
1960. aastate alguses ehitati surnuaia edelaossa suur veetorn, mille rajamisel ning vee- ja kanalisatsioonitorude paigaldamisel lõhuti hulga haudu, kuna torud asetati umbes 180 cm sügavusele.
1964. aasta heakorratööde plaan nägi ette: „Vana kalmistu korrastamiseks tellitakse heakorrastuse plaan. Vastavalt võimalustele teostatakse järkjärgulisi heakorrastustöid. Käesoleval aastal kuulub kiviaed äravedamisele Teeninduskombinaat „Harju“ kommunaaltsehhi poolt Jaama tn teepõhja täiteks. Võsa raiumist alustatakse kuidas seda kalmud võimaldavad". Umbes 1965 aastal otsustati kalmistu likvideerida. Surnuaia pargiks muutmise plaanist teavitati ka elanikke ja sellega seoses toimusid 1965. aastal mitmed ümbermatmised. Sama aasta oktoobris valmis „Keila linna pargi planeerimise ja haljastamise projekt“.
1966. aasta juunis hakkas peale surnuaia likvideerimine ja pargiks kujundamine. Selle käigus võeti maha surnuaial kasvavad põõsad. Keila tankipolgu sõdurid lõhkusid metallristid kivide küljest lahti ja nii metallist hauapiirded kui ristid veeti utiili ning kogu plats tasandati buldooseriga. Kaunimaid ristikivid säilitati ja neid kasutati (praeguse alajaama ligidal) pargi kaunistuseks. Kalmistust sai 1918. aastal Keila lahingus langenud Alice Tisleri nimeline park. 1968 paigutati pargi keskele ka Alice Tisleri büst.
23. veebruaril 1988 aastal püstitati uus mälestuskivi Keila lahingus langenute ühishauale.
11. juunil 1988, avati mälestuskivi Keila muusikaseltside algataja Jakob Maabergi haual. Taasiseseisvumise järel loovutas EELK Konsistoorium Haapsalu maantee ja Paldiski maantee vahelise surnuaia osa riigile. Teisel pool Jaama tänavat asunud 5025 m² pargiosa võttis aga oma valdusse tagasi.
14. juulil 1991 paigutas Keila Muinsuskaitse Selts surnuaia jaamapoolsele künkale kivist rõngasristi kõigi sinna maetute mälestuseks.
5. septembril 2005 avati Teises maailmasõjas hukkunute mälestuskivi, millel on sõdurikiivri kujutis ning lihtne tekst „Nad langesid II Maailmasõjas”.[1]
2016. aastal alustati veetorni lammutamisega[3].
2020. aastal uuendati park: ehitati purskkaev ja paviljon, paigaldati uued pingid ja teabetahvlid ning ehitati uued teed, mille äärde istutati lilled[4].
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Keila kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
- I maailmasõjas hukkunute ühishaud kultuurimälestiste riiklikus registris
- II maailmasõjas hukkunute ühishaud kultuurimälestiste riiklikus registris
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Urmas Eelmäe - Harjumaa Muuseumi teadur. "Keila Keskpargi ajalugu" (PDF). Harjumaa Muuseum.[alaline kõdulink]
- ↑ Mandel, M. Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses. Keila, 1994 lk 31
- ↑ "Veetorni lammutamine Keila keskpargis". Keskkonnainvesteeringute Keskus.
- ↑ Viivik, Allar (20.07.2020). "Keila keskpark – uuenduse järel armastatud puhkekohaks". harjuelu.ee. Vaadatud 24.12.2022.