Kepikõnd

Allikas: Vikipeedia
Kepikõndijad Tartu linna tervisepäeval koos päeva maskotiga, 22. september 2012.
Kepikõndijad Tartu linna tervisepäeval Keskpargis, 22. september 2012.

Kepikõnd (soome keeles sauvakävely) on Soomest pärit tervisespordiala: käimine, mida harrastatakse spetsiaalselt disainitud suusakeppide sarnaste käimiskeppidega. Ei maksa ajada kepikõndi segi käimise kui võistlusspordialaga.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kepikõnniks nimetatakse tervisekõndi, kus abivahendiks on spetsiaalselt disainitud kepid. Kuigi sarnast tehnikat on trekkijad, matkajad ja suusatajad kasutanud juba aastakümneid, ei olnud kepikõnni mõistet ametlikult määratletud enne Mauri Repo teose "Hiihdon lajiosa" ilmumist 1974. aastal[1] Repo arendas oma kepikõnni käsitluse välja suviste suusatamistreeningute alusel. See hõlmas harjutuste esimest seletust, juhendeid, anatoomilisi ja psühholoogilisi põhjendusi ning nõudeid tarvitatavatele keppidele.

1997 aastal tootis ja turustas esimesed kepikõnnikepid Soome firma Exel[2]. Termin "kepikõnd" ("Nordic walking") sai rahvusvaheliselt tuntuks 1999. aastal ühe Exeli reklaamlehe kaudu.

Levinud valearusaamad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi esimesi tervisekõnni keppe ja käimistehnikaid tutvustas Exerstrider USA-s 1998[3], polnud nende kõnnikepid kuigi sarnased tänapäevaste kõnnikeppidega. Esmased kepid olid disainilt raskemad ja sarnanesid pigem mägisuusa- või matkakeppidega, millel oli lihtne rõngaskäeside (hiljem ka täiesti ilma sidemeta). Kepikõnd ja Exerstrideri propageeritud exerstriding kasutavad sarnasusele vaatamata eri tehnikat ja varustust, kuid neid aetakse tihtipeale segamini ja peetakse ekslikult samaks.

Kasutegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrreldes tavakõnniga töötab kepikõnnil kogu keha suurema koormusega ja annab igal sammul kõhulihastele, triitsepsile, biitsepsile, õlgadele, abdominaalile, seljale ja teistele põhilihasgruppidele lisakoormust. Kepikõnd võib tõsta energia kulutust kuni 46% kõrgemale kui keppideta kõndimine.[4][5] Tõestatud on ka see, et kaheteist nädalaga tõstab kepikõnd ülakeha lihaste vastupidavust kuni 38%. [6]

Selline lihaste lisakoormus mõjutab keha üldvõimekust rohkem kui tavakõnd ning avaldab organismile järgmist mõju:

  • suureneb üleüldine jõud ja paraneb põhilihasgruppide ja kogu ülakeha vastupidavus
  • pulsisagedus kiireneb märkimisväärselt igas tempos kõndides [7]
  • kiireneb vereringlus ja tõhustub hapniku transport
  • põletab rohkem kaloreid kui tavaline kõndimine
  • paraneb tasakaal
  • väheneb märkimisväärselt puusade, põlvede ja hüppeliigeste koormus
  • pakub tihedus hoidvat stressi luudele

Varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kepikõnnikepid on tunduvalt lühemad kui need, mida soovitatakse murdmaasuusatamisel. Vale pikkusega keppide kasutamine võib anda kõndija põlvedele, puusadele ja/või seljale lisapinget ning vähendab ka muid kasutegureid. Kepikõnnil kasutatakse nii ühe- kui ka kaheosalisi reguleeritavaid, teleskoopilise keerdluku süsteemiga keppe, millel on käepidemed ja spetsiaalsed sõrmedeta kindaid meenutavad käesidemed. Nii seisavad kepid hästi käes ja see aitab jõudu kehas õigetele lihasgruppidele jaotada.

Erinevalt trekkingukeppidest on kepikõnnikepid koos eemaldatava kummiotsikuga, mida saab kasutada kõval pinnal, ja vastupidavate metallotsikutega, mida saab kasutada pehmel pinnasel, nagu muld, liiv ja lumi. Enamik keppe on tehtud kergest alumiiniumist, karboonfiibrist, või komposiitmaterjalidest. Spetsiaalseid kepikõnni jalanõusid ei ole tarvis, kuigi neid turustatakse. Mugavad vaba aja või jooksujalanõud sobivad kepikõnniks ideaalselt.[8]

Varustuse valimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kepikõnnikeppide valimisel on soovitatav pöörata tähelepanu järgnevatele asjadele:

  • Käepideme disain ja materjal peab olema ergonoomiline, nii et see sobiks pihku ega hõõruks käsi.
  • Käeside peab kätt korralikult toetama ning see peaks olema disainitud selliselt, et keppi poleks tarvis pigistada, see peaks liikuma loomulikult kaasa käija liigutustega.
  • Korralik käeside jagab käes haarde võrdselt ja tagab seal häirimatu vereringe.
  • Kepp peab olema kergekaaluline ja pika elueaga, eelistatavalt toodetud alumiiniumist, komposiit- või karboonfiibermaterjalidest.
  • Kõva metallotsik kepi allotsas on turvaseade (pehmel pinnasel) ja asfaltotsik (kummiotsik), mida pakutakse valikulise lisana, pehmendab põrutust kõval pinnasel kõndimisel.

Valem õige kepipikkuse valimiseks on üldiselt kõndija pikkus korda 0.7 (+ või – 5 cm ). Näiteks 185 cm pikkune mees kasutaks 185 x 0.7 = 129,5 cm pikkuseid keppe. Lühemaid keppe (kuni -5 cm) eelistavad need, kes soovivad teha kergemat trenni. Sellised kepid on ideaalsed inimestele, kes kannatavad kaaluprobleemide käes, on mõnest haigusest taastumas või pole pikka aega sporti teinud. Pikemad kepid (kuni +5 cm) on intensiivsema treeningu jaoks ja sobivad neile, kes on spordiga kaua tegelenud.

Tehnika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kepikõnd oma originaalses vormis kasutab vaid ühte, loomulikku tehnikat, mis põhineb Mauri Repo teosel.

Liikumine kätes, jalgades ja kehas on rütmiliselt rääkides, üpris sarnased kiirkõnnile. Kepikõnni ajal vahelduvad vastasjalg ja vastaskäsi rütmiliselt, liikudes ette ja taha. Et saavutada parimad treeningutulemused, on oluline kohe alguses selgeks õppida kepikõnni rütm ja liikumine. Käte ette ja taha liikumisulatus reguleerib ka sammupikkust. Pärsitud käeliigutused tähendavad ka pärsitud puusaliikumist ja sammu. Mida pikem kepitõuge, seda pikem ka samm ja seda jõulisem puusa ja ülakeha rotatsioon. See tagab ulatusliku liikumise kogu kehas, treenides nii kogu keha.

Organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ala tutvustamise ja arendamise käigus on asutatud mitu rahvusvahelist organisatsiooni, mis kepikõnni ideed levitavad:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.tul.fi/Portals/0/DOKUMENTIT/Koulutus/Vanhat%20materiaalit/Hiihdon%20lajiosa%201974.pdf
  2. http://companydatabase.org/c/hockey-equipment/athletic-equipment/sporting-athletic-goods/exel-oyj.html
  3. The Capital Times newspaper, Madison, WI, USA, Dec. 13, 1988
  4. Cooper Institute, Research Quarterly for Exercise and Sports, 2002
  5. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/12230336
  6. Medicine & Science in Sports & Exercise Supplement to VOL. 24, NO.5, May 1992
  7. Medicine & Science in Sports & Exercise VOL. 27, NO. 4 April1995:607-11
  8. "Nordic Walking vs. Hiking". Hiking Boots Blog. 2011-06-15. 
  9. http://www.onwf.org/
  10. http://inwa-nordicwalking.com/
  11. http://anwa.us/html/index.php
  12. http://www.nordicfitness.net/