Kavandatud vananemine

Kavandatud vananemine (ka tööea lühendamine) on majandusskeem, mis põhineb ettekavatsetult lühikese kõlblikkusajaga toodete loomisel.

Kavandatud vananemine on sisse programmeeritud paljudesse toodetesse – see teeb need pärast määratud ajavahemiku möödumist kasutamiskõlbmatuks. Kavandatud vananemine on üks liberaalmajanduse puudustest. Toote kavandatud vananemine tuli kasutusele 1920. aastatel selleks, et kehtestada masstootmist ja teha toodete hinnad võimalikult laiale üldsusele kättesaadavaks. Toote kavandatud vananemist pole kerge välja selgitada – tegu võib olla ka uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga ilma piisavate uuringuteta. Kavandatud vananemine toob kaasa reostusprobleemid ja tarbimiskulude kasvu.

Kavandatud vananemine kipub toimima kõige paremini, kui tootja tegutseb oligopoli tingimustes.^[1] Enne kavandatud vananemise rakendamist peab tootja teadma, et tarbija puhul on vähemalt teatud tõenäosus, et ta ostab tulevikus uue toote samalt tootjalt. Selliste kavandatud vananemise juhtumite puhul eksisteerib info asümmeetrilisus toote kavandatud elueast teadliku tootja ja sellest mitteteadva tarbija vahel. Kui konkurents turul kasvab, siis kipub pikenema ka toote eluiga.^[2]^[3] Näiteks kui Jaapani pikema elueaga sõidukid jõudsid USA turule 1960. ja 1970. aastatel, siis olid USA tootjad sunnitud sellele vastama vastupidavamate toodetega.^[4]

Strateegia[muuda | muuda lähteteksti]

Kavandatud vananemise strateegiaks on müügimahtude suurendamine ostuintervalli lühendamise kaudu. Tootjad usuvad, et ülepaisutatud müügimahud toovad neile rohkem kasu kui investeeringud tööea pikendamisse. Arvamused selle strateegia kohta erinevad: mõned eksperdid ütlevad, et see on ressursside raiskamine ja tarbijate eksitamine; teised aga kinnitavad, et see võte kiirendab tehnoloogia arengut ja teeb elanikkonna rahaliselt rikkamaks – näiteks aastate jooksul on videokassetid edukalt DVD-de vastu välja vahetatud.

Tootja seisukohalt[muuda | muuda lähteteksti]

Tootjale annab kavandatud vananemine suurt kasu, sest toote rike sunnib ostma uut toodet. Kavandatud vananemise eesmärgiks on poolte vahel ebaühtlane tooteinfo jaotamine – tootja peidab oma toote reaalse hinna kasutusea jooksul. Kavandatud vananemise uuring mõjutab tihti tootja otsuseid: ettevõte võib kasutada kõige odavamaid komponente, mille kasutamine on piisav selleks, et tagada toote eluiga vaid garantiiajaks.

Tarbija seisukohalt[muuda | muuda lähteteksti]

Inglismaal ütleb õiguslik hinnang kavandatud vananemise kohta, et tegemist on tarbija õiguste rikkumisega. Selles vallas on tuntud Apple'i IPodi valikuratta juhtum («Apple IPod Click Wheel»), kus tootjat kohustati garantiiaega pikendama ja seadme aku tasuta välja vahetama.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üks esimesi näiteid kavandatud vananemisest pärineb aastast 1925, kui mitu elektrilampide tootjat kogunesid Genfis Šveitsis eesmärgiga määrata turuterritooriumid ja elektrilampide eluea piirmäär. Osrami, General Electricu, Associated Electrical Industriesi ja Philipsi ning teiste tootjate kokkulepet nimetatakse Phoebuse kartelliks. Kartellikokkulepe tulemusel standardiseeriti elektrilambi elueaks 1000 tundi senise 2500 tunni asemel.

Mõistet "kavandatud vananemine" on esimest korda mainitud 1932. aastal ilmunud Bernard Londoni raamatus "Majandussurutise lõpp kavandatud vananemise kaudu". Laiemalt tuntuks sai mõiste seoses USA inseneri Brooks Stevensi kõnega 1954. aastal reklaamikonverentsil Minneapolises. Ta väitis, et kavandatud vananemine stimuleerib tarbijat ostma midagi uuemat ja veidi paremat enne, kui seda tegelikult vaja läheks. 1950. aastate lõpul sai kavandatud vananemine juba igapäevasemaks võtteks ja Volkswagen kasutas seda nähtust oma reklaamis. 1960. aastal kirjutas Vance Packard raamatu "Tarbetud tootjad", kus ta kirjutas kavandatud vananemise skeemis osalevatest tootjatest.

2010. aastal ilmunud prantsuse-hispaania dokumentaalfilmis "The Light Bulb Consipiracy" arutletakse pikemalt kavandatud vananemise teemadel, rääkides pikemalt ka maailma kõige peaaegu katkematult kauem põlenud hõõglambist "Centennial Light". "Centennial Light" põleb aastast 1901 ja asub USA California osariigis Livermore'i linnas.

Majanduslik osa[muuda | muuda lähteteksti]

Kavandatud vananemine on tootjale kasulik siis, kui ta teab, et tarbija ostab ka uue toote tema käest. Selline tootja saab oma toodete tööea informatsiooni peita tarbijate eest seni, kuni turule saabuvad mõne konkureeriva tootja pika tööeaga tooted. Näiteks kui 1970. aastatel saabusid Jaapanist USA turule pika tööeaga autod, pidid USA autotootjad turule jäämiseks pikendama oma autode eluiga.

Vastukaaluks peaks olema teadlik tarbija, kes suudab adekvaatselt hinnata, milliste (kas lühendatud või pikendatud elueaga) toodete kasutamine kahjustab kokkuvõttes tema enda või ta perekonna eelarvet vähem. Objektiivse kaalumise käigus jõutakse tavaliselt järeldusele, et kodumajapidamiste eelarvet kahjustavad just uued ostud olukorras, kus vanade asjade väljavahetamine uute vastu pole ei moraalselt ega tehniliselt õigustatud.

Toodete eluiga[muuda | muuda lähteteksti]

Kavandatud vananemine aitab turundusekspertidel toodete turuletoomise aega õigesti planeerida – kui toode vananeb moraalselt või tehniliselt viie aasta jooksul, on selle toote jaoks ka varuosade tootmine õigustatud ainult viie aasta jooksul. Tootjale on majanduslikult soodsam toota tooteid odavate varuosadega, mis vastavad kauba arvestatud kasutuseale. Samal ajal võivad õigesti valitud varuosad vähendada kauba maksumust nii, et kauba kvaliteet ei halvene.

Mõju keskkonnale[muuda | muuda lähteteksti]

Vanad olmeseadmed visatakse tihti olmeprügi hulka vaatamata sellele, et nende komponendid võivad sisaldada toksilisi kemikaale

Kavandatud vananemine tekitab otsest keskkonnakahju:

aina uute toodete tootmiseks kulub optimaalsest rohkem toorainet ja energiat, mis koormab keskkonda põhjendamatult palju;
vananenud tooted lähevad tihti ümber töötamata otse prügimäele, taaskasutust ei toimu;
isegi kui valitakse ümbertöötamise tee, kulub ümbertöötamiseks täiendavalt energiat ja uusi tooraineid.

Negatiivne hinnang[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiskonna jätkusuutliku arengu seisukohalt seda majandusskeemi ei tunnustata. On raske välja selgitada, kus on tegemist tahtliku vananemise ja kus tehnoloogia puudujääkidega. Juhtumeid, kui kavandatud vananemise võtte kasutamine leiab tõestust, võidakse mõnes riigis käsitleda tootjapoolse õigusrikkumisena.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Orbach, Barak (2004). "The Durapolist Puzzle: Monopoly Power in Durable-Goods Market". Yale Journal on Regulation, vol. 21, pp. 67–118. SSRN 496175
↑ Bulow, Jeremy (November 1, 1986). "An Economic Theory of Planned Obsolescence". The Quarterly Journal of Economics. 101 (4): 729–750. doi:10.2307/1884176. ISSN 0033-5533. JSTOR 1884176.
↑ Hadhazy, Adam. "Here's the truth about the 'planned obsolescence' of tech". Retrieved July 13, 2018
↑ Dickinson, Torry D.; Schaeffer, Robert K. (2001). Fast Forward: Work, Gender, and Protest in a Changing World. Rowman & Littlefield. pp. 55–6. ISBN 978-0-7425-0895-8.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kavandatud vananemine. Video YouTube'is

[1] Orbach, Barak (2004). "The Durapolist Puzzle: Monopoly Power in Durable-Goods Market". Yale Journal on Regulation, vol. 21, pp. 67–118. SSRN 496175

[2] Bulow, Jeremy (November 1, 1986). "An Economic Theory of Planned Obsolescence". The Quarterly Journal of Economics. 101 (4): 729–750. doi:10.2307/1884176. ISSN 0033-5533. JSTOR 1884176.

[3] Hadhazy, Adam. "Here's the truth about the 'planned obsolescence' of tech". Retrieved July 13, 2018

[4] Dickinson, Torry D.; Schaeffer, Robert K. (2001). Fast Forward: Work, Gender, and Protest in a Changing World. Rowman & Littlefield. pp. 55–6. ISBN 978-0-7425-0895-8.

[1]

[2]

[3]

[4]