Kaukaasia rahvad

Allikas: Vikipeedia

Kaukaasia rahvad on Kaukaasias elav rahvaste grupp, mis on etniliselt ja keeleliselt üks maailma mitmekesisemaid.

Kaukaasia on Musta mere ja Kaspia mere vahele jääv piirkond, mis seob omavahel Lähis-Ida ning Ida-Euroopa lauskmaad, jagunedes Põhja- ja Lõuna-Kaukaasiaks, mis on üksteisest eraldatud Suur-Kaukasuse mäestikuga.

Rahvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasia etniline ja geograafiline jaotus 2009. aastal

Kaukaasias elab rohkem kui 50 erinevat rahvast [1], kes räägivad seitsmesse erinevasse keelkonda kuuluvaid keeli. Neist kolm – nahhi-dagestani, kartveli ja abhaasi-adõgee – on piirkonna põliskeelkonnad. Kartveli keelkond lahknes teistest üle 14 000 aasta tagasi, mis tähendab, et keeled on omavahel väga kauges suguluses [2].

Põhja-Kaukaasia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Kaukaasia kuulub Vene Föderatsiooni haldusalasse, hõlmates mitmeid etnilisi ja keelelisi gruppe.

Loode-Kaukaasia põlisrahvad räägivad abhaasi-adõgee (näiteks vaid natuke üle poole miljoni esindajaga kabardiinid) ning kirdes nahhi-dagestani keeli. Seda keelterühma esindavad näiteks umbes poolemiljonilise rahvaarvuga avaarid, dargid, lesgid ja ingušid ning üle miljoni küündiva rahvaarvuga tšetšeenid, kes on ühtlasi ka suurim rahvakild Põhja-Kaukaasias [3].

Suure osa siinsest rahvastikust (üle kolmandiku [1]) moodustavad tänapäeval venelased ja ukrainlased, kes on endaga kaasa toonud slaavi keeled.

Üheks indoeuroopa keelkonna esindajaks Põhja-Kaukaasias on osseedid, kelle elupiirkond ulatub üle Kaukasuse mäestiku ka Lõuna-Kaukaasiasse. Osseedid põlvnevad ilmselt Ida-Euroopa lauskmaal elanud nomaadidest, kes 4. sajandil hunnide eest Kaukaasiasse taganesid [2].

Turgi keeli kõnelevad Põhja-Kaukaasias kumõkid, nogaid, karatšaid ja balkaarid. Nogaid jagunevad pika eraldatuse tõttu kolme gruppi, kes räägivad erinevaid dialekte [4].

Mongoli keelkonda esindavad stepirahvas kalmõkid [2].

Lõuna-Kaukaasia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Kaukaasia riigid on Armeenia, Aserbaidžaan, Georgia, Türgi ja Iraan (viimased kaks ulatuvad ka Kaukaasiast väljapoole) [2].

Siinseks põliskeelkonnaks on kartveli keelkond, mida räägivad näiteks georglased, kes on ühtlasi suurimaks kaukaasia põliskeelt kõnelevaks rahvaks (rahvaarv 3,7 miljonit) [5].

Suurimaks indoeuroopa keelkonna esindajaks Lõuna-Kaukaasias on armeenlased (rahvaarv üle 3 miljoni), kes jõudsid sinna 1. aastatuhande alguses enne Kristust. Sama keelkonda esindavad näiteks ka kurdid [1].

Turgi keelkond on arvukalt esindatud, sest aserite rahvaarv üksnes Aserbaidžaanis ulatub üle 8 miljoni [6].

Arheoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasiast, täpsemalt tänapäeva Georgiast leitud Homo erectus’e koljud, mis on dateeritud 1,77 miljoni aasta vanusteks, on vanimad perekond Homo esinemise tõendid väljaspool Aafrikat [2].

Esimesed niinimetatud anatoomiliselt moodsad inimesed (anatomically modern humans – AMH) jõudsid Euroopasse Lähis-Idast ning levisid mööda Euroopat kahte peamist teed mööda – piki Doonau orgu läbi Kesk-Euroopa (Aurignaci) ja piki Vahemere rannikut (proto-Aurignaci) [7]. Osaliselt toimus liikumine ilmselt ka otse üle Lõuna-Euroopa (Uluzzi). Kaukaasiasse jõudsid nad ülem-paleoliitikumis ning seda seostatakse just Aurignaci kultuuriga, mis asendas neandertaallaste Moustier’ kultuuri vähemalt 42 000 aastat tagasi [7]. Aurignaci kultuur tõi endaga kaasa esimesed keerukad luust tööriistad, helmeste ja merekarpide kasutamise ehetena ning arenenud kujutava kunsti [8]. Arheoloogilisi tõendeid anatoomiliselt moodsate inimeste varajasest esinemisest on Ida-Euroopa lauskmaalt leitud umbes samast ajast kui Kaukaasiast [9] ning Doonau orust veelgi varem. Seetõttu ei ole kronoloogiliste vahendite abil võimalik öelda, kas anatoomiliselt moodsad inimesed asustasid Ida-Euroopa Kaukaasia või hoopis Anatoolia ja Balkanimaade kaudu [[10].

Neoliitikumis hakati esmakordselt tegelema põlluharimisega, mis levis üllataval kombel samu teid mööda kui varasem Aurignaci kultuur ning jõudis Kaukaasiasse umbes 8000 aastat tagasi. Leiva valmistamiseks kasutatav nisu (Triticum aestivum) võeti umbes 10 000–8000 aastat tagasi kasutusele tõenäoliselt just Lõuna-Kaukaasias, täpsemalt tänapäeva Armeenia aladel. Hiljuti tõestati geneetiliselt, et viinamarjakasvatus on pärit just Lõuna-Kaukaasiast [2].

Vase kaevandamine ja sulatamine, mis sai rohkem kui 7000 aastat tagasi alguse Lõuna-Euroopast, jõudis kiiresti ka Kaukaasiasse. See tõi endaga kaasa intensiivsema kaubanduse ja inimeste suurenenud liikuvuse mööda kaubateid [2].

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasia rahvaste geneetiline varieeruvus ei ole kuigi suur, kuid esineb järsk üleminek Ida-Euroopa lauskmaa suunas, samas kui Lähis-Ida ja Kaukaasia vahel on üleminek sujuv [10].

Dagestani rahvaste omavaheline geneetiline erinevus on suur, kuid ühe populatsiooni siseselt väike, mis viitab sellele, et tegemist on eraldatud populatsioonidega, millede vahel olulist rännet ei toimu (järglasi saadakse üldiselt sama etnilise grupi esindajaga). Tänapäeva Türgis elavad armeenlased on samas geneetilise materjali põhjal türklaste ja balkani rahvastega segunenud [2].

Korrelatsioon keelte ja geograafiaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitokondriaalse DNA uuringutest selgub, et kaukaasia rahvad jagunevad geneetiliselt pigem geograafia, mitte keele alusel, mis tähendab, et sarnasemad on kõrvuti elavad, mitte sama keelt kõnelevad rahvad. Seda illustreerib nii indoeuroopa keelkonda esindavate armeenlaste kui ka türgi keelt kõnelevate aserite suurem sarnasus oma naabritega kui sama keelkonna esindajatega. Põliskeeli kõnelevate rahvaste siseselt saab Y-kromosoomi alusel rääkida ka keelelise jaotuse korreleerumisest geneetikaga, mis võib aga olla tingitud sellest, et populatsioonid paiknevad geograafiliselt üksteisest kaugel [2].

Y-kromosoomi uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiselt arvatakse, et Kaukaasia tänapäevane Y-kromosoom on pärit Lähis-Idast, kuid ühe teooria kohaselt jõudis see Armeeniasse põlluharijatega pärast viimast jääaega [11].

Y-kromosoomi alusel jaguneb Kaukaasia selgelt kirde, loode ja lõunaosaks. Kirdes on levinuimad haplogrupid J1*, J2a2* (põhiliselt tšetšeenid ja ingušid) ja R1b1b2. Loodes ja lõunas seevastu on ülekaalus haplogrupid G2a, RR1a1* ja J2a*, kuid erinevas järjekorras [10].

Suure osa Kaukaasia Y-kromosoomi geenitiigist moodustavad Lähis-Idast pärineva haplogrupp J-i alamharud J1 ja J2. Haplogrupp J1e* jõudis Kaukaasiasse oluliselt hiljem kui teised J-i alamhaplogrupid (umbes 6000 aastat tagasi). See on seostatav neoliitikumi põlluharijate sisserändamisega Lähis-Idast [10].

Loode- ja Lõuna-Kaukaasias on väga levinud ka haplogrupp G, täpsemalt alamhaplogrupp G2, mille sagedus on suurim (70%) põhjaosseetidel. Kirde-Kaukaasias on selle haplogrupi keskmine sagedus samas vaid 5% [10].

Haplogrupp L3-e arvestatav sagedus kirdekaukaaslastel viitab geenivoolule Lõuna-Aasiast [10].

Mitokondriaalse DNA uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Kaukaasia levinuimateks haplogruppideks on HV, H4, H20, U1, U3, U6 ja X [12].

Üle kolmandiku eurooplaste geenitiigist kuulub Euroopas domineerivasse haplogruppi H, mis on haplogrupi R alamgrupp ja mis on omakorda kujunenud haplogrupiperekonnast HV. Haplogrupp H sagedus küll väheneb lõuna ja ida suunas, kuid on siiski ka Kaukaasias 10–30%, mille tõttu uuritakse ka kaukaaslasi palju just haplogrupp H siseselt. Enamik selle alamhaplogruppidest hakkasid Kaukaasias levima pärast viimast jääaega, kuid näiteks haplogrupp H13 juba tunduvalt varem (25 000–19 000 aastat tagasi). Samas on võimalik, et ka teised haplogrupid olid seal levinud juba 33 000–26 000 aastat tagasi, mil leidis aset kliima soojenemine. Võimalik, et need taandusid jääaja alguses seoses refuugiumidesse liikumisega. Haplogrupp H13 esineb põhiliselt Lõuna-Kaukaasias, mis oli ka jääajal elamiskõlbulik piirkond. Levinuim alamhaplogrupp Kaukaasias on H1, mis on eriti sage Põhja-Kaukaasias, ulatudes 11–18 protsendini. Huvitav on see, et kõik sellesse alamhaplogruppi kuuluvad karatšaid ja balkaarid esindavad omakorda alamhaplogruppe H1a ja H1b, mida nende ümbruskonna populatsioonidest leidub vaid türklastel, kuid mis on Lääne-Euroopas väga levinud. Suur-Kaukasuse lähinaabruses elavate rahvaste hulgas on kõige sagedasem alamhaplogrupp H5, moodustades tervelt 20% sealsest geenitiigist. Selle alamhaplogrupp H5a, mis on Balkanimaades sage, esineb aga Kaukaasias väga harva. Dagestani H-haplogrupist moodustab veerandi haplogrupp H2 ning 15% H13 [12].

Rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

rahvas arv maailmas arv Kaukaasias
tšetšeenid üle 1,65 miljoni 1,35 milj
kabardid üle 520 000 505 000
adõgee üle 125 000 125 000
tšerkessid üle 70 000 60 000
avaarid 1–1,150 milj 900 tuhat – 1 milj
lesgid 710–960 tuhat 580–830 tuhat
talõšid 260–925 tuhat 115–780 tuhat
osseedid üle 700 000 üle 565 000
dargiinid (dargid) 610 000 565 000
ingušid 450–600 tuhat 420 000
kumõkid 515 000 475 000
lasid 250–500 tuhat  ?
karatšaid kuni 250 000 üle 215 000
balkaarid 170 000 110 000
lakid 200 000 170 000
abhaasid üle 180 000 125 000
tabassaraanid 155 000 135 000
nogaid 105–120 tuhat 85 000
tsahurid 27–90 tuhat 24–85 tuhat
rutulid üle 55 000 üle 55 000
abaasid (abassiinid) 50 000 38 000
agulid üle 32 000 30 000
taatlased 28 000 27 000
andid 25 000 25 000
tšamalalid 20 000 20 000
didod 17 000 17 000
bežtid üle 10 000 üle 10 000
avahhid 10 000 10 000
karatid 9–10 tuhat 9–10 tuhat
udid 9–10 tuhat 8–9 tuhat
bagualid üle 9000 üle 9000
hvarsid kuni 8500 kuni 8500
godoberid kuni 7000 kuni 7000
tindid kuni 6500 kuni 6500
gunzibid 3000–6000 3000–6000
botlihhid üle 5500 üle 5500
artšid 5000 või enam 5000 või enam
krõtsid üle 4500 üle 4500
ubõhhid kuni 4000  ?
batsbid kuni 3000 kuni 3000
hinalugid kuni 2200 kuni 2200
budõhhid 1000 1000
ginuhhid kuni 300 kuni 300
Allikas: Andrus Mölder, "Riigita rahvad: Kaukaasia" (2012), lk 14–15.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Encyclopaedia Britannica, http://www.britannica.com, 02.10.12 00:20
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Järve M. 2012. Different genetic perspectives on human history in Europa end the Caucasus: the stories told by uniparental and autosomal markers. Tartu Ülikooli Kirjastus.
  3. Russian census 2010, http://en.wikipedia.org/wiki/Russians#cite_note-gks-1, 02.10.12 00:18
  4. Kolga M, Tõnurist I, Vaba L, and Viikberg J. 2001. The Red Book of the Peoples of the Russian Empire. Tallinn: NGO Red Book.
  5. Georgian census 2002, http://www.ecmicaucasus.org/upload/stats/Census%202002.pdf, 02.10.12 00:21
  6. Azerbaijani census 2009, http://en.wikipedia.org/wiki/Azerbaijani_people#cite_note-12, 02.10.12 00:23
  7. 7,0 7,1 Mellars P. 2011. PALAEOANTHROPOLOGY The earliest modern humans in Europe. Nature 479: 483–485.
  8. Conard NJ, and Bolus M. 2003. Radiocarbon dating the appearance of modern humans and timing of cultural innovations in Europe: new results and new challenges. J Hum Evol 44: 331–371.
  9. Krause J, Briggs AW, Kircher M, Maricic T, Zwyns N, Derevianko A, and Paabo S. 2010. A Complete mtDNA Genome of an Early Modern Human from Kostenki, Russia. Curr Biol 20: 231–236.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Yunusbayev B, Metspalu M, Järve M, Kutuev I, Rootsi S, Metspalu E, Behar DM, Varendi K, Sahakyan H, Khusainova R, Yepiskoposyan L, Khusnutdinova EK, Underhill PA, Kivisild T, Villems R. 2012. The Caucasus as an asymmetric semipermeable barrier to ancient human migrations. Mol Biol Evol 29, 359–365.
  11. Herrera KJ, Lowery RK, Hadden L, Calderon S, Chiou C, Yepiskoposyan L, Regueiro M, Underhill PA, and Herrera RJ. 2012. Neolithic patrilineal signals indicate that the Armenian plateau was repopulated by agriculturalists. Eur J Hum Genet 20: 313–320.
  12. 12,0 12,1 Roostalu U, Kutuev I, Loogväli EL, Metspalu E, Tambets K, Reidla M, Khusnutdinova EK, Usanga E, Kivisild T, and Villems R. 2007. Origin and expansion of haplogroup H, the dominant human mitochondrial DNA lineage in West Eurasia: the Near Eastern and Caucasian perspective. Mol Biol Evol 24: 436–448.