Kasutaja:LauriLeinus/Demograafia

Allikas: Vikipeedia

Demograafia

Demograafia on elavate inimpopulatsioonide statistiline uurimine. See võib olla väga üldine teadus, mida saab rakendada kõigile dünaamilistele populatsioonidele st. ajas ja ruumis muutuvatele populatsioonidele (vaata ka populatsioonidünaamika). See hõlmab nende populatsioonide suurust, struktuuri ja jaotust ja nende ruumilisi ja/või ajutisi muutusi sõltuvalt sündidest, migratsioonist, vananemisest ja surmadest.

Demograafilist analüüsi võib kasutada kõigi ühiskondade või gruppide puhul, mis on defineeritud krieeriumiga nagu haridus, rahvus, regioon või rahvuskuuluvus. Institutsionaalselt peetakse demograafiat tavaliselt sotsioloogia valdkonda kuuluvana, ehkki on mitmeid sõltumatuid demograafia alajaotusi.[1] Ametlik demograafia piirneb uurimisobjekti populatsiooniprotsesside mõõtmisega, samal ajal kui laiem valdkond sotsaalseid demograafia populatsiooniuurimusi analüüsib populatsioone mõjutavate majanduslike, ühiskondlike, kultuuriliste ja bioloogiliste protsesside omavahelisi suhteid.[2]

Andmed ja meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Andmete kogutakse nii otseselt kui ka kaudselt. Selle juures kasutatakse mitut erinevat metoodit.

Otsesed meetodid

Otsesed andmed tulenevad olulistest statistika registritest, mis registreerivad kõik sünnid ja surmad, samuti kindlad muutused abielude, lahutuste ja migratsiooni (elukoha registreerimine) õiguslikus staatuses. Arenenud heade registrisüsteemiga maades (nt. nagu Ameerika Ühendriikides ja suuremas osas Euroopas) on registristatista surmade ja sündide arvu hindamiseks parim meetod.

Rahvaloendus on teiseks peamiseks demograafiliste andmete kogumise meetodiks. Rahvaloenduse viib läbi tavaliselt riiklik valitsus ja üritab loendada kõik maal elavad inimesed. Sellegipoolest vastandina olulistele statistilistele andmetele, mis enamasti kogutakse pidevalt ja võetakse kokku iga-aastaselt, toimuvad rahvaloengused iga 10 aasta tagant ja seetõttu ei ole tavaliselt parim sünni-ja surmaandmete allikas. Analüüsid viivakse läbi pärast rahvaloendusi, et hinnata, kui palju tehti ülearust või liiga vähest loendamist. Need võrdlevad rahvaloengude andmete kohaseid sugude suhtarve loomulike väärtustega ja suremuse andmetega.

Rahvaloendustega tehakse rohkem kui ainult inimeste loendamine. Nendega kogutakse individuaalsetele andmetele, nagu vanus, sugu, abielu staatus, lugemisoskus/haridustase, tööhõive, amet ja geograafilise asupaik, täiendavalt perekondade või majapidamiste kohta kogutud andmeid. Nendega kogutakse samuti migratsiooni andmeid (eelmise elukoht või sünnikoht), keel, religioon, rahvus (rahvuskuuluvus või rass) ja kodakondsus. Maades, kus olulised registrisüsteemid võivad olla ebatäiuslikud, kasutatakse rahvaloendusi ka sündivuse ja suremuse vahetu teabeallikana, nt. Hiina Rahvavabariigi rahvaloendused koguvad iga 18 kuu tagant pärast rahvaloendust toimuvate sündide ja surmade kohta teavet.

Riikide kaart populatsiooni järgi
Kaudsed meetodid

Kaudsed andmekogumismeetodid on vajalikud maades ja ajavahemikel, kus andmed ei ole kättesaadavad, samuti nagu arenenud maailma nähtu korral, ja enamiku ajaloolise demograafia puhul. Üks neist tehnikatest on sõsarmeetod, mille puhul uurimuse läbiviijad küsitlevad naisi, kui palju nende tütreid suri või kui palju lapsi neil oli ja mis vanuses. Nende uurimustega, uurijad võivad kaudselt hinna kogu elanikkonna sündimus-ja suremuskordajaid. Teiste kaudsete meetoditega küsitletakse inimesi nende järglaste, vanemate ja laste kohta.

Populatsiooniprotsesside modeleerimiseks on hulk demograafilisi meetodeid. Need hõlmavad suremuse mudeleid (kaasa arvatud eluea tabel, Gompertzi mudel, ohumudelid, Coxi proportsionaalne ohumudel, mitmed dekrementsed elueatabelid, Brassi suhtelised logitid), sündimus (Hernesi mudel, Coale-Trusselli mudel, sünnitanute kasvumäärad), abielu (Page’i mudel), töövõimetus (Sullivani meetod), populatsiooni projektsioonid (Lee Carter, Leslie Maatriks) ja populatsiooni inerts (Keyfitz).

  • Sündimuse üldkordaja - aastane elussündide arv 1000 inimese kohta.

  • Üldine sündimuskordaja - aastane elussündide arv 1000 viljakas eas naise kohta (tavaliselt 15 kuni 49 aastat vana, kuid mõnikord 15-44).
  • Vanusepõhised sündimuskordajad - aastane elussündide arv 1000 naise kohta kindlates vanuserühmades (tavaliselt vanuses 15-19, 20-24 jne)
  • Suremuse üldkordaja - aastane surmade arv 1000 inimese kohta.
  • Imikusuremus - aastane alla üheaastaste laste surmade arv 1000 elussünni kohta.
  • Oodatavaks eluiga (või eluiga) - aastate arv, mis kindlas vanuses indiviid ootuslikult elab praeguse suremuse taseme juures.
  • Sündimuse kogukordaja - elussündide arv viljaka ea läbiva naise kohta, kui ta lapsekandmine igas eas peegeldas hetke eale vastavat viljakuse määra.
  • Rahvastiku asendumise tasemel sündimus - keskmine arv lapsi, mis naisel peab olema, et asendada end tütrega järgmises põlvkonnas. Näiteks reproduktsiooni tasemel viljakus on USA-s 2.11. See tähendab, et 100 naist kannab 211 last, 103 on naissoost. Umbes 3% elus naissoost imikuid oodatakse surevat enne kui nad saavad lapsi, seega andes 100 naist järgmises põlvkonnas. [3]
  • Tütarde arv viljakas eas naise kohta - tütarde arv, mis sünnivad viljaka ea läbivale naisele hetke eale vastavate sündmiskordjate juures.
  • Tütarde arv vastsündinud tulevaste emade kohta – ootuslik arv tütreid iga vastsündinud tulevase ema kohta, kes võivad või ei pruugi ellu jääda ja arvestatuna viljaka ea lõikes.
  • Stabiilne populatsioon – sellel on konstantne suremuse ja sündide üldkordaja pikkade ajaperioodide kestel, nii et protsentuaalne inimeste hulk igas eagrupis jääb samaks või samaväärselt on populatsioonipüramiidil muutumatu struktuur.[3]
  • Statsionaarne populatsioon – see on stabiilne ja suurus on muutumatu (sündimuse ja suremuse üldkordaja vaheline erinevus on null).[3]

Stabiilne populatsioon ei jää tingimata suuruse poolest fikseerituks. See võib laieneda või kokku tõmmata.[3]

Pange tähele, et ülal määratletud ja kogule populatsioonile rakendatud sündimuse üldkordaja võib anda eksitava mulje. Näiteks võib olla surmade arv 1000 kohta arenenud maade korral suurem, kui vähemarenenud maades, vaatamata arenenud maade paremale tervisestandarditele. See tuleneb sellest, et arenunud maades on proportsionaalselt rohkem vanemaid inimesi, kes surevad palju tõenäolisemalt, nii et üldine suremuse määr võib olla kõrgem, isegi kui suremuse määr iga vanuse korral on väiksem. Täiuslikuma pildi suremusest annab elutabel, mis võtab kokku suremuse eraldi igas vanuses. Elutabel on vajalik andmaks eluea täpset hinnangut.

Sündimuskordajad võivad anda eksitava mulje, et populatsioon kasvab kiiremini kui see tegelikult on, sest sündimusmäärade arvutamine kaasab naiste viljakuse määra, ja see ei kohandu soo suhtarvuga. Näiteks kui populatsioonil on 4,0 üldine sündimuse määr, kuid soo suhtarv on 66/34 (kaks korda rohkem mehi kui naisi), siis see populatsioon kasvab tegelikult loomulikult aeglasemal määral, kui see toimuks sündimuskordaja 3.0 ja soo suhtarvu 50/50 juures. See kõrvalekalle on suurim Indias ja Myanmaris ja praegusel ajal ka Hiinas.

Põhivõrrand[muuda | muuda lähteteksti]

Eeldame, et maakonna (või muu üksus) populatsioon on ajahetkel t Populatsioont. Mis on populatsiooni suurus ajahetkel t + 1?

Loomulik kasv ajahetkest t kuni ajahetkeni t + 1:

Kogu migratsioon ajahetkest t kuni ajahetkeni t + 1:

Peamist võrrandit saab rakendada alapopulatsioonidele. Näiteks, erinevate ühiskondade või maade samadele muutuse teguritele alluvate etniliste gruppide või maade populatsiooni suurus. Sellegipoolest, tegeledes etniliste gruppidega, „kogu migratsiooni“ peaks jagama füüsiliseks migratsiooniks ja etniliseks ümbermääratlemiseks (assimilatsioon). Indiiviidid, kes muudavad oma etnilisi enesemääratlusi või kes kelle etniline klassifikatsioon valitsuse statistikas muutub üle aja, võib pidada migreeruvateks või liikuvateks ühest populatsioon alakategoorist teise.[4]

Üldisemalt, samal ajal kui peamine demograafiline võrrand säilitab oma kuju, praktikas sündmuste salvestamine ja loendamine (sünnid, surmad, immigratsioon, emmigratsioon) ja kogu populatsiooni suuruse nummerdamine võib osutuda vigaseks. Seetõttu peab jätma ruumi aluseks oleva statista puhul vigadeks, kui tehakse mistahes populatsiooni suuruse või muutuse arvestust.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Demograafiline mõtlemine läheb tagasi antiikaega ja on olemas mitmes tsivilisatsioonis ja kultuuris, nagu Vana-Kreeka, Rooma, India ja Hiina.[5] Vanas-Kreekas seda võib leida Herodotose, Thukydidese, Hippocratese, Epicuruse, Protagorase, Poluse, Plato ja Aristotelese kirjatöödes.[5] Roomas kirjanikud ja filosoofid nagu Cisero, Seneca, Pliny Vanem, Marcus Aurelius, Epictetus, Cato Vanem ja Collumella andsid selles vallas edasi kindlaid ideid.[5]

Keskajal jätsid paljud kristlastest mõttetargad palju aega klassikaliste demograafia ideede väidlustamisele. Suure panuse andisid sellesse valdkonda William of Conches[6], Bartolomeo da Lucca[6], Guillaume d'Auvergne[6], William Paull [6] ja Ibn Khaldūn.[7]

John Graunti raamat „The Natural and Political Observations ... upon the Bills of Mortality“ sisaldab algelisi elutabeleid. Matemaatikud, nagu Edmond Halley, arendasid välja elukindlustuse matemaatika alusena elutabeli. Richard Price’i kirjutas esimese 1771 aastal kirjastatud kooslustabelite õpiku,[8], millele järgnes Augustus de Morgani inglise keeles ilmunud õpik „On the Application of Probabilities to Life Contingencies“ (1838).[9]

18. sajandi lõpus võttis Thomas Malthus kokku, et ilma kontrollimata, näitavad populatsioonid üles eksponentsiaalset kasvu. Ta tundis hirmu, et populatsiooni kasv kaldub üle kaaluma kasvu toidu tootmises, viies järjest suurema põuani ja vaesuseni (vaata Malthuse katastroof). Temas nähakse ülerahvastuse idee ja kasvupiirangute intellektuaalset isa. Hiljem esitasid Benjamin Gompertz ja Verhust keerulisemad ja realistlikumad mudelid.

Perioodi 1860-1910 võib kirjeldada kui üleminekuperioodina, kus demograafia kasvas välja statistikast eraldi uurimisalana. See perioodil elas rohkelt suuri demograafe nagu Adolphe Quételet (1796–1874), William Farr (1807–1883), Louis-Adolphe Bertillon (1821–1883) ja tema poeg Jacques (1851–1922), Joseph Körösi (1844–1906), Anders Nicolas Kaier (1838–1919), Richard Böckh (1824–1907), Émile Durkheim (1858-1917), Wilhelm Lexis (1837–1914) ja Luigi Bodio (1840–1920), kes panustasid demograafia arengule ja meetodite ja demograafilise analüüsi võimaluste täiendamisele.[10]

Üleminek[muuda | muuda lähteteksti]

Vastadina ennustustele ja kooskõlas tema moraalse piirangu mõtega on loomulik kasv paljudes arenenud maades kahanenud nullilähedaseks, ilma põua või ressursside puuduse kahandava mõjuta, kuna inimesed arenenud maades on näidanud üles kalduvust saada vähem lapsi. Populatsiooni suuruse langus nendes maades toimus vaatamata suurele kasvule ootuslikus elueas. See populatsioonikasvu muster, madala (või ilma) kasvuta tööstusrevolutsiooni eelsetes ühiskondades, mille järgnes kiire kasv ühiskonna arengu ja industrialiseerumisega, millele järgnes aeglane kasv, kuna populatsioonile tuli kasvulävi, on tuntud demograafilise üleminekuna.

Sarnased trendid muutuvad praegu palju nähtavamaks isegi arenenumates maades, minnes kontrolli alt kaugelt välja. Maa populatsioonikasv ootuslikult aeglustub sellel sajandil, peatudes lõpuks või isegi kahanedes. Muutusega käib tõenäoliselt kaasas suured nihked maa populatsiooni proportsioonides vastavates regioonides. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Rahvastiku Osakond ennustab imikute ja väikelaste ja absoluutset arvu languse algust 2015 aastal ja alla 15 aasta vanuste laste puhul 2025 aastal.[11]

Selles alajaotuses olev joonis näitab hiljemalt (2004) ÜRO rahvastiku projektsioone kuni aastani 2150 (punane = kõrge, oranž = keskmine, roheline = madal). ÜRO „keskmine“ projektsioon näitab maa rahvastikku jõudvat ligikaudse tasakaaluni 2075. aastal 9 miljardi juures. Töötades sõltumatult, ennustavad Austria demograafid Rakendusliku Süsteemianalüüsi Rahvusvahelise Instituudi juures rahvastiku kasvuläviks 2070. aastal 9 miljardit. [12] Läbi 21. sajandi tõenäosuslikult jätkub keskmise populatsiooni vanuse kasv.

Rahvastikuteadus[muuda | muuda lähteteksti]

Populatsioonid võivad muutuda kolme protsessi läbi: sündimus, suremus ja migratsioon. Sündimus kaasab laste arvu, mis naistel on ja seda vastandatakse viljakusega.[13] Suremus on põhjuste, tagajärgede ja populatsiooni liikmete surmi põhjustavate protsesside hindamise teadus. Demograafid õpivad kõige sagedamini suremust, kasutades elutabeleid, statistilist vahendit, mis annab teavet populatsiooni suremuse tingimuste kohta (kõige olusemalt eluiga).[14]

Migratsioon viitab inimste liikumisele päritolu asupaigast mööda eelnevalt määratletud, poliitilist piiri sihtkohta. Migratsiooni uurija ei määratle liikumisi „migratsioonidena“, juhul kui nad mõnel määral pidevad. Seetõttu demograafid ei pea turiste ja reisijaid migreeruvateks. Samal ajal kui demograafid, kes uurivad migratsiooni, tüüpiliselt teevad seda läbi rahvaloenduse elupaiga andmete. Kaudsed andmeallikad, kaasa arvatud maksuvormid ja tööjõu uurimused, on samuti tähtsad.[15]

Demograafiat õpetatakse tänapäeval laialdaselt paljudes maailma ülikoolides, tõmmates ligi esialgse sotsiaalteaduste õppega üliõpilasi. Olles mitmete distsipliinide, nagu sotsioloogia, majandus, epidemoloogia, geograafia, antropoloogia ja ajalugu, ristteel, pakub demograafia vahendeid lähenemaks paljudele rahvastiku probleemküsimustele, kombineerides tehnilisemat kvantitatiivset lähenemisviisi, mis kujutab endast sotsiaalteadustest või muudest teadustest laenatud muude meetoditega distsipliini tuuma. Demograafiline uurimus viiakse läbi ülikoolides, uuringuinstituutides, samuti statistikaosakondades ja mitmetes rahvusvahelistes agentuurides. Populatsiooni instituudid on osa Cicred-i (Demograafilise Uurimise Koordineerimise Rahvusvahelise Komitee) võrgustikust, samal ajal kui paljud demograafilisse uurimisse kaasatud eraviisilised teadlased on Rahvastiku Teadusliku Uurimise Rahvusvahelise liidu [16] või Ameerika Ühendriikides asuva Ameerika Rahvastiku Assotsiatsiooni liikmed [17] või koostööpartnerid Canada Demograafide Föderatsiooni juures.[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. UC Berkeley Ülikooli Demograafia osakonna veebileht http://demog.berkeley.edu/department/index.shtml
  2. Inglise keeles ilmunud raamat "Demographic Methods", Andrew Hinde, pt. 1 ISBN 0-340-71892-7
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Inglise keeles ilmunud raamat "Introduction to environmental engineering and science", Masters ja Ela, 2008, Pearson Education, pt. 3
  4. Inglise keeles ilmunud raamat "Estimating Russification of Ethnic Identity Among Non-Russians in the USSR", Barbara A. Anderson and Brian D. Silver, Vol. 20, No. 4 (Nov., 1983): 461-489.
  5. 5,0 5,1 5,2 Inglise keeles ilmunud raamat "Studies in Demography", S.C.Srivastava, lk. 39-41
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Inglise keeles ilmunud raamat "The measure of multitude: Population in medieval thought", Peter Biller [1].
  7. Inglise keeles ilmunud raamat "Introduction to Social Macrodynamics: Compact Macromodels of the World System Growth", Andrey Korotayev, Artemy Malkov, & Daria Khaltourina (2006),. Moscow: URSS, ISBN 5-484-00414-4.
  8. Inglise keeles välja antud raamat “Our Yesterdays: the History of the Actuarial Profession in North America, 1809-1979,” E.J. (Jack) Moorhead, FSA, ( 1/23/10 – 2/21/04)
  9. Inglise keeles ilmunud raamat "The History of Insurance", Vol 3, redigeerinud David Jenkins ja Takau Yoneyama (1 85196 527 0): 8 väljaandega kogumik: ( 2000) Saadaval: Jaapan: Kinokuniya).
  10. Wilhelm Lexisise aegsed demograafia meetodid, hollandi statistikud, aktuaarid ja arstiteaduse doktorid. Töötuba teemal ingl. k "Lexis in Context: German and Eastern& Northern European Contributions to Demography 1860-1910", Max Plancki instituudi demograafia uurimus, Rostock , August 28 ja 29, 2000.
  11. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (2004). "World Population to 2300" (PDF). New York: United Nations. Vaadatud 13. novembril 2008.
  12. Lutz, Wolfgang (19. juuni 1997). ""Doubling of world population unlikely"" (PDF). "Nature". 387 (6635): 803–805. DOI:10.1038/42935. PMID 9194559. Vaadatud 13. novembril 2008. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend); kursiiv/rasvane kiri pole lubatud: |journal= (juhend)
  13. "The Fertility-Inhibiting Effects of the Intermediate Fertility Variables" (pereplaneerimise uurimus), John Bongaarts, Vol. 13, No. 6/7. (juuni - juuli, 1982), lk. 179-189.
  14. N C H S - Elutabelid
  15. "Demographic Methods and Concepts", Donald T. Rowland, pt. 11 ISBN 0-19-875263-6
  16. Rahvusvaheline Rahvastikuuuringute Ühendus
  17. Ameerika Rahvastiku Assotsiatsioon
  18. Kanada Rahvastiku Ühing

et:Demograafia