Kasepää küla

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kasepää küla Peipsi kaldal)
 See artikkel on külast Mustvee vallas; Kasepää aleviku kohta Peipsiääre vallas vaata Kasepää.

Kasepää
Pindala 2,6 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 154 (1.01.2019)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood 2800[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 47′ N, 26° 58′ E
Kasepää küla (Eesti)
Kasepää küla
Kaart
Kasepää laululava Tiheda külas 2022. aasta juulis

Kasepää (18. sajandi kaartidel Kassepä; venepärane nimi Kazepil) on küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas Peipsi järve kaldal.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Kasepää valda.

Kasepää küla asub Peipsi järve kaldal Omedu ja Tiheda vahel. Küla läbib Aovere–Kallaste–Omedu maantee, mis küla sees kannab nime Kallaste maantee. Ajalooliselt (18. sajandi kaartide järgi) on maantee jätkul Tiheda küla suunas asunud kõrts. Küla on läbinud Peipsi järve suubuv oja, osaliselt selle asukohas on tänapäeval Mädaoiu peakraav.

Teadaolevalt on Kasepää küla mainitud juba 1431. aastal Kivijärve külale kuulunud kalastuspaigana Peipsi järve ääres. Ilmselt moodustati-rajati redutseerimistegevuse käigus 17. sajandil ka Flemmingshofi mõis, selle esimeseks omanikuks või rentnikuks oli Karl XI lähikondlane, reduktsioonikollegiumi esimees Klas Hermansson Fleming. Flemmingshofi mõisa alla kuulus ka Kasepää küla. Hiljem oli mõis tuntud Laiuse-Tähkvere mõisana. Ka 19. sajandil kuulus küla Laius-Tähkvere mõisapiirkonda (saksa Flemmingshof).

Külas asuvad raamatukogu, rahvamaja ja laululava.

Kohalik murdekeel[muuda | muuda lähteteksti]

Kasepääl rääkisid inimesed kohalikus murdekeelesidamurdes (Tõrma murdes). Selles murdes kasutati sageli o asemel õ-häälikut, Torma – Tõrma, õtsekõhe, õskama jne. Veel on külakeele kuuldavaks näiteks kurtmine: "Veiksed suapad, ei sua ega sua tõisi jalga."

Kasepääl kasutatud Torma murre on tõendiks, et elanikud tulid Kasepääle Laiuse ja Torma aladelt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Rannaküla (saksa keeles Stranddorf) Kasepää on sajandeid tagasi tekkinud Peipsi järve läänekaldale Omedu jõe suudmest põhja pool. Omedu jõgi ise on leidnud tee Peipsisse järveni ulatuva voorelõpu madalamast kohast läbi tungides. Viimase 100 aasta jooksul on küla administratiivjaotuse järgi kuulunud Tartumaa, Jõgeva rajooni ja nüüd Jõgevamaa alla. Administratiivjaotusest olenemata on Kasepää olnud Peipsi ääres asuv Vooremaa lõpp, sest sinnani ulatuvad madalduvad vooremägede lõpud. Teadaolevalt on Kasepää küla mainitud juba 1431. aastal Kivijärve külale kuulunud kalastuspaigana Peipsi järve ääres.

19. ja 20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Torma kirikuraamatusse (koostatud 1841–1860 ja 1862–1871) sissekantu järgi võimalik leida Kasepäält 32 erinevat perekonnanime.

Kasepää küla äär, juuli 2022

Kasepääl oli ilmselt inimestel natukene vabam seisus, eriti pärast pärisorjuse kaotamist. Kasepää inimesed olevat pidanud tegema ainult teatud arvu abipäevi Torma kirikumõisas. Et seal vabam elu oli, siis saabus külla tasapisi mujalt vabanenud natukene iseseisvamaid inimesi. Elu sundis inimesi leidma endale peale kalapüügi ja põllulappide harimise ka muid oskustegemisi. Nii tekkisid kalameeste ja põlluharijate kõrvale külla rätsep, kingsepp, puusepp ja ehitustöölised, pottsepp ja lõpuks ametireas aukohal seisnud sepp. Küla kasvas ja kõik vajasid peale toidu ka riiet, jalanõusid, laudu-pinke-kappe ja vankreid-regesid. Elamiseks oli vaja peavarju ja toasoojust jne. Neid oskustöölisi võis olla muidugi rohkem kui üks.

Eluhoonete paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eluasemed paiknesid vahetult järve kaldal, aga põllulapid olid küla taga laiali ja ka nendel kohtadel olid oma nimed ja nimetused: Kaasiku äär, Sillaotsa, Nisuvälja, Suuretüki, Pardisoo, Soovahe, Vahemetsa, Kõlli kabel, Tulimurru, Soopera.

Tulimurrus oli mets ära põlenud, külaelanikud vedasid järgijäänud puurisu ja kännud ära ja sinna hakkas käima küla kari. Lehmi oli pea igas majapidamises ja lambaid ka. Lehm oli pere toitja ja lambad põhiliselt ikka villakasvatajad.

Heinamaid küla all kõikidele ei jätkunud. Loomade karjatamisega söödi olemasolevad rohuvarud ära ja talveheina tuli külarahval tegemas käia kaugemal. Käidi põhiliselt Mustvee alustel heinamaadel, seal oli vist rohkem. Heinamaale sõideti – mindi terveks nädalaks. Külla koju jäid lapsed üksinda ja harva ka mõni täiskasvanu, nemad siis hooldasid loomi ja ka väiksemaid lapsi. Hiljem käis küla kari ühes karjas. Kevadel kogunesid mehed teatud kohta (kas mitte küla keskel asunud kõrtsi juurde) ja palkasid suveks karjuse. Karjus sai iga päev eri peres külakorras süüa ja toidupoolise ka karjamaale kaasa, samast perest oli selleks päevaks ka karjuse abiline väljas. Karjus abilisega läksid hommikul küla keskelt laiali – üks Omedu poole, teine Tiheda poole, andes pasuna puhumisega pereravale märku lehmade hommikuseks lüpsiks ja loomade karjalaskmiseks valmistumiseks. Kui äärmised loomad olid väljas, hakati loomadega liikuma küla keskele kokku, kust läks alla karjatee . Ja nii toimus see iga päev hoolimata ilmast.

Kasepääl oli enne põlenguid olnud 140–146 majapidamist. Küla olevat põlenud kolmel korral. Küla Tiheda-poolsesse otsa oli hiljem küll ehitatud pritsikuur, kus seisid tuletõrjevahendid. Ka paar maja küla poole asunud rahvamajas olid kunagi käsitsi pumbatavad tuletõrje pritsid ja voolikud.

20. sajandi alguses olevat Peipsi järve tase kõrgem olnud, vesi ulatus pea külaehitusteni välja. Kevadise jääsulamise ajal olevat vahel idakaarte tuultega jää pressitud randa suurtesse kuhjadesse ja vigastanud nii mõndagi kaldalähedast abihoonet. Kaldapealsele oli ikka ehitatud loomalautu või saunu. Saunade juures olid hiljem ka tindikala- ja sigurikuivatusahjud. Need ahjud olid ehitatud põhiliselt saviplönnidest ja asusid nn kõdades. Ahjusuud olid avarad ja kahel pool ahjusuud olid seespool ahjupõrandas süvendid, kuhu pärast kütmist roobitseti kuum tuhk ja hõõguvad söed. Seal küpsetati ka vahel endale söömiseks kaalikaid ja ka kartuleid. Kartul oli Eestis küll levinud juba 1850. aasta paiku, aga üldiselt kasvatati seda külas vähem.

20. sajandi keskel töötasid külas kingsepad, kes valmistasid saapaid ja muid jalanõusid ja parandasid neid.

Kalastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kalapüügiks võis moodustada paatkondi, milles oli oma osa paadiomanikul ja oma osa püünisteomanikul. Saak läks jagamisele vastavalt osaluse suurusele, kusjuures osakuta abiline sai saagiosa ainult oma tööpanusele vastavalt. Mõnedes peredes oli ka omas peres piisavalt mehi paatkonna moodustamiseks.

Sügissuvel tulid kalamehed hilja randa ja kalavastalistest maamehed olid ootel. Koos nendega ja muude pereliikmetega oli õhtuseks söömaajaks palju rahvast ja pereema hüüdis kambrist rehetuppa ühele miniatest korralduse patta valada paar pange pudruvett, sööjaid on palju. Põhiliselt söödi putru ja kala, kartulit ei jagunud veel ikka või teda polnudki.

Talvisele kalapüügile mindi koropiga. Koropiks kutsuti rege, millel oli pealeehitatud laudadest kast, sinna mahtus palju kala sisse. Kaasa veeti ka kere, mis oli tegelikult laudadest putka seest kasetohuga vooderdatud. Otsas asuva ukse ülemine osa käis eraldi lahti. See oli selleks, et keres tehtud tulelõkke suits välja pääseks. Keres muidugi magati kaasa võetud heinakottidel ja lambanahkse kasuka all. Seljas olid meestel suured villasest riidest “järvekuued”, keskelt vööga seotud ja lambanahksed kasukad. Villaste kinnaste peale käisid nahklabakud. Jalas olid kalavinskid. Need olid nahast valmistatud, üle põlve ulatuvate pikkade säärtega saapad. Libisemise vältimiseks olid meestel ka saabaste alla kinnitatud sepa valmistatud “jalarauad”. Saapaid määriti veekindlamaks saamiseks tökatiga (kasetõrv). Võib kohe lisada, et selle tökatiga määriti ka vankritelgesid, enne kui tulid kasutusele uuemad tehnilised määrded, määriti õrnalt ka hobuste külgedel parmude söödud haavandeid, samuti ka endal suvel paljajalu käimisel pragunenud jalgu.

Naisi käis talvisel kalapüügil vähe, aga mõni palgaline või meheasendaja vahel ikka. Naised ei kandnud pükse, neil olid pikad takused undrukud (seelikud) all ja villased paksemad peal. Jääalune püük toimus nii, et jääaukudest aeti pikad latid (hirred) august auguni, saadi koos kaasaveetava köieotsaga kätte ja suunati edasi järgmise auguni jne. Võrk veeti jää alla nende köite abil ja mingi ringi saavutamisel veeti lõpuks ühest suuremast jääaugust välja. Kalaostjad käisid järvel ise kalal järel.

Tinti olevat hiljem püütud tindimõrdadega. Mõrrapäras oli viimases pikemas sektoris väiksem sisenemisava tagasisuunas eelnenud rõngani samuti võrguga ühendatud ja mõrda sisenenud kalad jäid mõrrapärasse lõksu. Mõrra suus oli pea 2 m läbimõõduga puust võru ja edasi natuke väiksemad. Üldiselt oli mõrd pikk võrgust kott, mis oli seestpoolt avatuks toestatud nende rõngaste abil.

Nagu eespool juba oli märgitud, et tindikuivatamiseks olid ehitatud tindikuivatusahjudega kodad. Nendes kodades oli erinevalt ahjusid kaks, kolm, neli, ka kuus, kui peremehel oli võimalust nii suurt ehitada. Sellised suuremad kuivatuskodad olid ehitatud Omedu jõe suudmealale. Seal oli lihtsam täislastis venedega randuda, kohe kuivatisse tint toimetada ja sealt edasi kuivatatud tint pargasele laadida ja edasi saata. Kuivatatud tint veeti aita kuhja, vahele raputati natuke soola. Hiljem pakendati sellistesse peergudest valmistatud püstjatesse korvidesse. Korvid olid alt laiemad ja ülalt kitsenevad, all pea nelinurkse põhjaga ja suuava ümmargusem. Pealt seoti kinni riidega. Vene valitsus oli ostnud kuivatatud tindikala ka soldatitele toiduks.

Tindipüügi komme oli tulnud Venemaalt ja sealt tulid ka igal püügihooajal petšnikud (ahjumehed) tinti kuivatama ja töötlema. Venemaalt oli toodud ka valge liiv ahjude põrandale kalade alla raputamiseks. Mingil ajal see tegevus seal parve lähedal lõppes, aga parv vedas ikka inimesi ja hobuveokeid ja hiljem ka autosid üle Omedu jõe. Parvele mahtus korraga 4 hobuveokit. Parve kandejõud oli ikka nii suur, et sellega veeti üle ka GAZ-tüüpi veoautosid.

Parv liikus edasi – tagasi üle jõe piki vastaskallastele pingutatud trossi. See jooksis parvele kinnitatud püstiste torurullikute vahel ja nende vahele paigaldatud veererulliku peal. Inimesed haarasid trossist kinni ja keharaskust tahapoole kallutades surusid parve vaikselt vastaskalda poole liikuma. Parvemeestel oli trossist haaramiseks ka puust ristsälguga pruss. Kui sügisesed külmad esialgu segasid praamiga ülevedu ja ka järv polnud veel korralikult jääkaanega kaetud, siis oli vajadusel hulga tegemist, et koormaga üle jõe saada. Juhtus ka hobuste jääst läbivajumisi. Omedu pool jõge asus Otsa kõrts, kus ühes toas elas ka parvemees. Sinna oli riputatud ka traadi küljes kell, kui traati Kasepää-poolselt kaldalt tõmmati, helises kelluke ja parvemeest oligi teavitatud. Omedu küla otsas asus ka lauavabrik Silva, kus sai tööd hulk inimesi. Palke langetati talvel Omedu jõest ülesvoolu asuvates metsades ja kevadiste suurvete ajal parvetati palgid piki jõge alla jõesuudmesse lauavabrikusse, aga ka Peipsit mööda Mustvee lauavabrikuni. Talviti olevat käidud kalastamas veel ka Võrtsjärvel ja Saadjärvel. See oli 19. sajandi teisel poolel, seal vahetati püütud kalad vilja vastu ja koju sõideti piki Emajõge ja Peipsit venega.

Kevadise haugikudemise ajal passisid mõned mehed järve ääres madalasse vette kudema tulnud hauge. Kui märgati kalade tekitatud veepöörist, siis raiuti seal västraga ja tabati vahel korraga emakala ja ka üks või isegi kaks niiskaheitvat isakala. Hiljem nimetati see röövpüügiks ja keelati ära. Kui me juba metsakülas uues kodus elasime, siis püüdsime nn näljavibuga Omedu jõel ahvenaid, särgi, nurusid ja kevadise kudelkäigu ajal ka teibisid (meil öeldi mätjaid). Hauge püüti ka ööseks unna otsa riputatud elussöödaga. Kui jõekaldasse oli rohtude vahele 5–6 unda kinnitatud, siis vahel oli pea iga unna otsas havinolk. Enamikel juhtudel ikka 1–2 või ka mitte ühtegi. Varematel aastatel (kuskil 1940–1950) veeti ka „vedelikku“ küna järel. Vedelikuks oli pika tamiili otsa kinnitatud sikuti moodi kunstsööt haugi meelitamiseks. Vee peal liikumiseks kasutati küna, vene ja hiljem päramootoriga paati. Küna oli laudadest ehitatud lameda põhjaga külgedelt kahe lauakõrguste poortidega ja otstest natukene kitsamaks painutatud järskude täävi ja ahtriosadega 5-6 m pikk madalvee sõiduk. Aerudega sõudmiseks olid isegi mingisugused tullid paadi külgedele kinnitatud ja lauast istepink.

Püütud kalu söödi muidugi praetult – keedetult ja soolatult – kuivatatult. Peipsi kaladelt saadi kahjuks sageli ka soolenugilise – laiussi, kes kasvab inimese soolestikus 10 m pikkuseks ja pikemakski.

Eesti NSV ajal oli kalapüük rannaäärsetel elanikel keelatud. Ainult käsiõngega võis jõest või järvest kala püüda.

Kool[muuda | muuda lähteteksti]

Tiheda kivist koolimaja ehitati 1910. aasta paiku. Kasepääl oli küla keskel asuv punastest tellistest uus koolimaja juba valmis.Enne oli aga samas kohas puidust koolimaja. Selles oli üksainus õpperuum, pikad pingid üle ruumi ja kitsas laud ees. Selles suures kooliruumis tähistati ka jõulusid. Kirikud olid 15–18 km kaugusel (Tormas ja Lohusuus), paljudel polnud ka hobust kirikusse sõitmiseks jõuluõhtul ja siis ehitigi koolimaja suur klassiruum ja pühitseti seal pidulikult jõulupühi.

Kirjatööd koolis tehti kivitahvlitel krihvliga. Väike tahvel oli puuraami sees ja sellelt sai hästi krihvliga kirjutatut maha pühkida. Sellist krihvli – tahvli kombinatsiooni kasutati veel 20. sajandi alguses. 1850. paiku ja edasi õpetati lastele põhiliselt seestlugemist. Kirjutamist õpetati muidugi asisemate vanemate lastele, ülejäänutele öeldi, et mis sa neist varesejalgadest kribid, katsu parem seestlugemine selgeks saada. Lugemist õpiti kooris veerides. N – u – nu, g – a – ga = nuga. Naljajutuks vahepeal, et Tartumaal oli sellise lugemise tulemuseks tulnud kooris =“väits”, sest Tartu murdes oli nuga – väits. Pikkadel pinkidel istuvad lapsed nügisid ühe äärepeal istuja vahel pingilt maha, see siis kaebas: “Papa, nemad trügivad”, millele Papa vastuseks olnud – “Joose teisi otsa”. Koolis oli siis ka veel vitsanuhtlus. Koolipapa Liiv pani patud nädala sees kirja ja kui laupäeval tuli koolivanem kooli katsuma, siis andis ta igale patustajale vastava arvu vitsanähvakuid. Keegi pugeja moodi poistest oli pakkunud kohe: “Papa, ma lähen toon vitsad ära”. Enamus kooliskäinud 4 jagu läbinud lastest edasi õppima kuhugi ei läinud ja nemad käisid siis iga laupäev kordamas usuõpetust. Igal kevadel käis kirikuõpetaja kooli “lahti laskmas”. Kontrollis laste teadmisi usuõpetuses, kirjutas samal kevadsuvel leeri minevaid noori nimekirja, võttis inimesi armulauale jne. Enne koolimineku iga (9 aastat) käisid lapsed kahel talvel “näitusel” kooli juures, s.t kas ta midagi juba tähtedest ja arvudest teab.

Uues koolimajas oli samuti esialgu ainult üks suur ruum, milles oli 4 pingirida (nüüd juba kahekohalised mustaks värvitud seljatoega ja kaldu sahtellauaga koolipingid) iga järgu (klassi) jaoks üks pingirida. Kooliruumis oli ka harmoonium. Selle rikkumist alustasid pärast juba Suure Maailmasõja ajal koolimajja majutatud sõjaväelased ja hiljem (1945–1947) koolipoisid, kes vedasid aidas seisnud harmooniumi küljest viled ka laiali.

Õppetöö kestis 4 aastat. Kõigi järkude õpilastega tegeles ainult üks õpetaja. Vanematele anti mingi kirjalik tegevus selleks ajaks, kui nooremad valju häälega veerides lugema õppisid. Mõningaid tarkusi õpiti ka koos, kindlasti oli selleks usuõpetus. Õppetöö oli seal eesti keeles.

Põllumajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Külas oli suhteliselt vähe maad, et ainult talumajandusest elatuda, ja sellepärast kasvatati köögivilju ikka põhiliselt ka müügiks. Sibulate kõrval kasvatati porgandeid, kaalikaid, peete ja edaspidi arenes välja küllalt lai kurgikasvatus. Pärast sõda turustati need köögiviljad põhiliselt kirde – Eesti turgudel: Narvas, Kohtla – Järvel, Jõhvis – Ahtmes. 1951. aastast alates aga suundus peaaegu kogu juurvilja müük Leningradi.

Edasised aastakümned kuni 1991. aastani välja, oligi eriti Kasepää vallaelanike aga ka teiste Peipsi-äärsete rannakülade elanike turuks ja toitjaks Leningrad. Alguses veeti sinna ka rohelist (päälsetega) sibulat, autodel olid peal kõrged koormad nagu heinaveol. Pakendatud olid sibulad muidugi suurtesse kastidesse, varem ka hällikorvidesse. Hällikorvid olid samuti laiadest peergudest valmistatud, mõõtudega umbes 80×40×25 cm, kahel pool otstes tõstmiseks vitstest sissepunutud sangadega. Kaup oli aga kohev ja seda oli täiskoormaks võimalikult palju vaja autole laadida.

Kurgikasvatus andis põhisissetuleku ja see arenes 40 aasta jooksul järgmiselt. Alul oli ainult avamaa kasvatus, mil maha istutati peenardele sõrmepikkused taldrikutel ettekasvatatud kurgitaimed. Need kasvasid katmata, ilma mõjudest sõltuvalt, neid ainult kasteti vajadusel ja rohiti. Kurgisaak oli sõltuvalt ilmastikust suhteliselt lühiaegne ja vähene. Vist olid jälle need minu vanemad, kes esimestena lõikasid klaasitahvlitest ribad ja katsid nendega peenrarenni istutatud noorukesed kurgitaimed. Sellega vähendati ainult mõneks ajaks kurgitaimedele ilmapoolseid ohtusid. Inimeste tobe kadedus lõi aga juba välja ja keegi oli sügisel küljeli laotud klaasiribad puruks tagunud. Siis mõtles keegi välja juba klaasitud puitraamid. Need olid kõrgemad ja avanesid nagu aknad. Päeval avatigi need, vahele torgati toeks püsti pulk ja ööseks suleti kaitseks külma eest. Edasi jõuti kilemajadeni, kurgitaimede ettekasvatamiseni istutuspottides väikestes köetavates kasvuhoonetes ja ka köetavate kilemajadeni välja. Lõpuks võimaldasid need tehnoloogiad saada kurgisaaki juba mais ja korjata - saaki turustada pea novembrini välja.

See suurendas loomulikult inimeste sissetulekuid ja pani ennast jõukana tundma. Töötamine niiskes ja palavas kasvuhoones mõjus aga paljude inimeste tervisele. Kasvuhoonest välja tulles olid inimesel riided seljas märjad ja organism samuti veidi ülekuumenenud, väljas aga temperatuur pea 10 °C madalam ja sageli tuuline. Kuigi mindi kohe märgi riideid kuivade vastu vahetama, jõudis temperatuuride erinevus ja tuul oma töö teha, organism sai külma ja haigestuti.

Porgandeid säilitati üle talve kevadiseks müügiks põllul kuhjades, kaetuna kuuseokste, põhu-heinte ja mullakorraga, võimaluse korral mingil ajavahemikul säilitati ka külataguse vooremäe liiva sisse kaevatud aukudes. Keldreid ja muid säilitamiseks kõlbulikke panipaiku oli vähestes majapidamistes. Sageli kahjustas külm neid välitingimustes säilitatavaid porgandeid ja kevadel avamisel võis säilinud kogus vähene või nullilähedane olla. Samuti võis ja ka juhtus toalakkades müügiks säilitatavate sibulatega, külm tegi liiga ja nüüd tuli juba pererahval vaeva näha mädanenud sibulahunniku väljavedamisega. See ei olnud enam “töörõõm” vaid sügav masendus ja suur ohkamine. Seemnesibulaid säilitati üle talve võrkkottides köögi lae all.

Sigurikasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi esimesel poolel levis külas lisateenistuse eesmärgil sigurikasvatus.

Kuivatatud sigureid ostsid kohvivabrikud Tartus, Tallinnas ja Narvas, kuhu see veeti hobustega turule müügiks. Endale röstiti kohvi plekist valmistatud, äratõmmatava kaanega prennerite (Brenner põleti) abil. Neil oli pikem vars taga ja nii sai hõõguvate süte kohal hoides ja liigutades siguri kuubikud ühtlaselt röstitud. Röstimisel lisati korraliku kohvisegu saamiseks nisu ja rukkiteri, ka munast – koorest – jahust veeretatud kuulikesi. See korralikult pruunistatud segu jahvatati kohviveskiga pulbriks.

Kasepää vallamaja ja Tiheda koolimaja vahel asuv hoone, mis oli 20. sajandi alguses juba ehitatud magasiaidaks, kus hoiti suurtes salvedes ikalduse puhuks viljavarusid. Seda tehti muidugi vallavalitsuse korraldusel, vajadusel jagati vili välja ja see tuli sügisel teatud lisaprotsendiga tagastada. 1920. aasta paiku oli see hoone aga tühi ja külanoored lõhkusid salved välja, ehitasid salvelaudadest lava ja hoonet kasutati suvehooajal tantsu- ja etenduspidude korraldamisel. Kuna kütet sees ei olnud, ei saanud ka talvel seda kasutada.

Eesti Vabariigi algusaastatel ehitati see hoone ümber sigurikuivatiks. Kütmine toimus kütteõliga ja kuivatusrestid paiknesid üksteise kohal teatud vahedega. Alumistelt restidelt lasti kuivanud sigurid välja ja ülemised restid langetati allapoole. Üles läksid tagasi restid uute kuivatamata siguritega. Seda tegevust ei jätkunud aga kauaks. Sõja ajal sisseseade purustati ja hiljem seda ei taastatud.

Linakasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda lõpetati külas ka linakasvatus. Linapõllud paiknesid küla taga. Õitsev linapõld oli teiste viljade vahel nagu sinetav veesilm. Valminud lina kitkuti maast ja seoti linapihkudeks. Need pandi küla taga linaleoaukudesse vette likku. Kivid laudadega asetati peale nii, et linapeod olid üleni vee all. Linaleo ajal laguneb kiurakke siduv pektiinaine, seda teevad bakterid ja seened. Pärast vajalikku aega leoshoidmist võeti lina peod veest välja ja istutati – seati nad rohule püstasendisse kuivama. Edasi murti kuivanud linavartel luukiud lõuguti või linamasina abil. See seade kujutas endast puust hammasrulle, mille vahelt linapeod läbi tõmmati. Ruskavere külas oli kellelgi talus ka hobustega ringiveetav linamasin. Linad laotati piki ringalust laiali ja keskele pöörlevalt kinnitatud rulli vedas hobune ringiratast käies üle nende.

Edasi ropsiti linad luudest puhtaks puust ropsimõõgaga või linavurriga. See kujutas endast pöörlevale teljele kinnitatud mõõkadega tiivikut, mida sai ringi ajada. Takud eraldati linadest linaharja peal sugedes, peenemad linakiud läksid lõnga ketramiseks, millest kooti peenemat linast riiet. Pärast kudumist pleegitati linast kangast valgendamiseks laialilaotatult päikese käes. Jämedamast linakiust kooti takust riiet, millest valmistatud riietust talurahvas varematel aegadel tööriidena kandis. Mehed olid heinamaal takustes särkides-pükstes. Naistel olid linasest riidest ülaosaga ja takusest riidest alumise osaga hõlstid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
  2. Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
  3. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.