Karussell

See artikkel räägib lõbustusatraktsioonist; telesaate kohta vaata artiklit Karussell (saade)

Karussell on lõbustusatraktsioon, kus toimub peamiselt horisontaalne pöörlev liikumine.

Traditsiooniline karussell koosneb ümber vertikaaltelje pöörlevast šassiist ja selle külge kinnitatud erikujulistest istmetest. Sellisel karussellil sõitjad istuvad tavaliselt puidust või tänapäeval enamasti klaaskiust valmistatud ning rikkalikult ja värvikirevalt kaunistatud loomakujudel, kes võivad liikuda ratsutamist matkides üles-alla. Kõige tavalisem karusselliloom on hobune. Karussellisõidu lahutamatu osa on lõbus muusika.

Karusselliks võib nimetada ka mis tahes pöörlevat platvormi või muud seadet, mida kasutatakse lõbustuseesmärgil.

Karussellitüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Aeglaste, traditsiooniliste karussellide istmeteks on tavaliselt loomakujud, mille selga sõitjad istuvad. Väikese pöörlemiskiiruse tõttu ei ole vaja turvavöösid ning sellised karussellid on ohutud ka väikestele lastele. Karusselliloomad võivad ka kapata, st liikuda vertikaalselt. Traditsiooniline loomakarussell võib olla kas ühe- või kahekorruseline.

Kettkarussell on karussell, kus pöörlevale seenekujulisele raamile on kinnitatud kettide abil rippuvad istmed. Mida kiiremini karussell pöörleb, seda rohkem eemaldub sõitjate trajektoor vertikaalteljest ja nende asend kaldub keskpunkti poole.

Algelised karussellid on ka näiteks laste mänguväljakutel tavalised pöörlevad plaadid, millel on käsipuud kinnihoidmiseks ning hoogu tehakse jalaga tõugates.

Karussellide arenguloo jooksul on proovitud ära kasutada peaaegu kõikvõimalikke transpordivahendeid. Euroopas on töötatud välja näiteks sõitjate endi tallamisel pöörlevaid versioone, vees ujuvaid, purjede, sõudmise või aurumootori abil pöörlevaid karusselle. ^[1]^[2] Ka raudteed said lõbustusatraktsioonide osaks: karussellitehnikat arendanud britt Frederick Savage tutvustas umbes 1880. aastal uut tüüpi karusselli (switchbackin), mis sai väga populaarseks. See koosnes vagunitest, mis liikusid ümmargusel, ringi kahes osas kõrgeneval liinil vaheldumisi üles- ja allamäge. Enne sajandivahetust patenteeris sakslane Johann Eckert "õhupallikarusselli" (Luftballon-Caroussel) ja ka teised tootjad hakkasid valmistama karusselle, mis lennutasid reisijaid väikestes lennukites või dirižaablites. ^[2]

Uued tehnoloogiad on võimaldanud lõbustusatraktsioonide pöörlemiskiirust tõsta veelgi peadpööritavamaks. Tänapäevastes lõbustusparkides on traditsiooniliste hobuste, elevantide ja muretu muusikaga karussellide asemel sagedamini levinud atraktsioonid, millel ei ole endiste aegade karussellidega muud ühist kui pöörlev liikumine. Kuid nüüd pöörlevad sõitjad lisaks horisontaaltasapinnale ka muudes võimalikes suundades. Sellistel atraktsioonidel on sõitjate ohutuse tagamiseks kohustuslik põhjalik turvavarustus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karussellil on inimeste meelelahutusvahendina mõne tuhande aasta pikkune ajalugu, pöörlemine mitmesuguste selleks otstarbeks ehitatud konstruktsioonidega on olnud tõenäoliselt paljude varajaste kultuuride ajaveetmisviiside hulgas. Neist algelistest puitrajatistest on kujunenud tänapäevased elektriajamiga lõbustusatraktsioonid. Loomi hakati karusselli istmetena kasutama 17. sajandil Prantsusmaal, kus aadlinoorukid turniiride jaoks harjutades ratsutasid ringselt ümber tulba liikuvatel puuhobustel. Aurumootori leiutamine võimaldas sõidutada suuremat hulka inimesi ja industrialiseerimise käigus sai seade oma praeguse kuju. Karussellivalmistamise kõrgaeg oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse majandusliku õitsengu ajal USA-s, kuhu Euroopa sisserändajad olid oma karussellitraditsioonid kaasa toonud.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed karussellid koosnesid tulba külge kinnitatud korvidest, kus sõitjad istusid: sellist seadet kujutab Bütsantsi reljeef umbes aastast 500. Karusselli aeti ringi käsitsi ja mõnikord oli sõitjatel tavaks püüda karusselli ringiajajal müts peast lüüa. Algeline kettkarussell ehitati, kinnitades tulba otsa ratta ning selle külge rippuvad istmed. Ka muistses Indias oli taolisi lõbustusi. Röövlindude sulgedega ehitud asteegid pöörlesid trosside abil kõrge tulba ümber. Tseremoonia, kus osalejad pöörlevad suure kiirusega, pea alaspidi, oli eluohtlik.

Inglane Peter Mundy nägi aastal 1620 Türgi võimu all olnud, praegu Bulgaariale kuuluvas Plovdivi linnas (tol ajal Philippopolis) reisil olles kaht pöörlevat lõbustusatraktsiooni. Üks neist pöörles horisontaalselt ja teine vertikaalselt nagu vaateratas. Mundy kirjeldas inimjõul toimivat kummalist seadet nii: "See on nagu suur vankriratas, mille välisküljele on kinnitatud väikesed istmed. Kui lapsed on istunud, pannakse ratas liikuma, ning nad sõidavad horisontaalsuunas ringiratast."

Sõna "karussell" on pärit itaalia (garosello) ja hispaania keelest (carosella), tõlkes on see "väike sõda". Selle sõnaga märgiti 12. sajandil araabia ja türgi ratsanike treeningmängu, mis Euroopa ristirüütleid hämmastas. Mängus heitsid ratsanikud üksteise poole lõhnastatud veega niisutatud savipalle ning viletsaid mängijaid võis pärast mängu terve päeva lõhna järgi ära tunda. Ristisõdijate kaasa toodud mäng sai tuntuks ka Euroopas, eelkõige Prantsusmaal, kus seda tunti nimetusega carrousel. Sellest sai turniiride populaarne osa, kus võistlejad võrdlesid oskusi hobusevaldamises ja täpsuses. Carrousel'i kõrghetkeks oli võistlus, kus ratsanikud torkasid täie hoo peal piike tulba külge kinnitatud väikestesse rõngastesse. Eriti suure vaatemängu korraldas Päikesekuningas Louis XIV 1662. aastal Pariisis Tuileries' ja Louvre'i vahelisel väljakul, mida tänapäevani kutsutakse Place du Carrousel. Selliseid üritusi toimus veel mõnes Euroopa riigis.

Meile tuttav karussell sai alguse 17. sajandi lõpus. Keskmise tulba külge kinnitati taladega puust hobused, mille seljas noored mehed "ratsutasid" ja valmistusid nii carrousel-turniiriks. Seadet ajas ringi teenija või veoloom. Selline karussell levis kiiresti, kui avastati, et selline pöörlemine oli ka aadlinaiste ja laste hulgas populaarne. Tol ajal ei olnud karussellihobustel sageli jalgu. Hiljem seadet täiustati, lisades selle alla rattad. Lisaks töötati välja hammasratastega pööramismehhanism, nii et ringiajajal ei olnud enam vaja liikuda karusselli ümber ringiratast, vaid karusselli sai pöörlema panna vänta keerates.^[1]

Nüüdiskarusselli sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Karussellid hakkasid ilmuma kogu Euroopas ning USA-sse jõudis leiutis hiljemalt 19. sajandil. Eriti Prantsusmaal oli see üldine lõbustusvahend ja näiteks ka poliitiliste karikatuuride teema. Lisaks hobustele hakati kasutama ka muid olendeid. Karussellisõitja võis soovi korral püüda visata rõngaid pulga otsa ja teenida nii tasuta uue sõidu.^[3]

Esimesed auru jõul ringiaetavad karussellid valmistati Euroopas 19. sajandi keskpaigas. Varaseim kirjeldus auru jõul tegutsevast karussellist on pärit Suurbritanniast (1863).^[2] Karussellitehnikat arendas eriti britt Frederick Savage. Tänu tõhusamatele mehhanismidele saadi kasutusele võtta ka suuremaid karusselle: hobused võidi panna pöörlevale alusele kolme või isegi nelja ritta. Samuti pandi hobused ratsutamise imiteerimiseks üles-alla liikuma, nagu on tüüpiline tänapäeva karussellidele. Sajandi lõpuks tootis Suurbritannias karusselle juba mitu ettevõtet. Karusselle nimetati Suurbritannias roundabout, galloper või tilt, Prantsusmaal carrousel või manège de chevaux de bois ('puuhobuste maneež'), Hollandis stoomcaroussel, Itaalias torneo, Saksamaal Karussel ja USA-s flying horses, carousel, whirligig, carry-us-all, flying Dutchmen, hobby horses, steam circus, steam riding gallery või merry-go-round.^[1]

Saksamaal ilmusid karussellid mõnda lõbustusparki juba enne 1850. aastat, kuid nende järele ei olnud suurt nõudlust. Järk-järgult tõusis teerajajate (näiteks Michael Dentzel) kõrvale uusi karussellitootjaid, kellest Fritz Bothmann oli esimene aastal 1883. Tema toodetud karussellid olid lihtsamad, odavamad ja kergemad kui briti konkurentidel. Veel sajandi lõpulgi võisid karussellid olla hobuse või inimese jõul pöörlevad, sest aurumasina korsten kippus sageli karusselli konstruktsioone süütama. Elekter võeti karusselli käitamiseks kasutusele 1910. aastatel.

Üks oluline erinevus Suurbritannia karussellidel oli nende vastupidine pöörlemissuund. Seal ei olnud rõnga pulga otsa viskamine mingil põhjusel populaarne ning kui muud vana ja uue maailma karussellid pöörlevad vastupäeva, et parem käsi jääks välisringile, pöörlesid inglaste karussellid päripäeva. Selle põhjenduseks on toodud ka Suurbritannia vasakpoolset liiklust ja seda, et hobuse selga tõusti traditsiooniliselt selle vasakult küljelt. Seetõttu on ka inglaste karusselliloomad vasakult küljelt stiliseeritumad võrreldes muu maailma tootjate omadega. ^[1] Saksamaa karussellikunstnikud hoidsid kujundamisel tagasihoidlikumat joont kui kaunistustele ja graveeringutele raiskavad britid ja prantslased. Hollandi stoomcaroussel'i tüüpiline tunnus oli ohtrasti kaunistatud nikerdatud fassaad, millest läbi minnes ostsid sõitjad pileti.

Kuldaeg Ameerika Ühendriikides[muuda | muuda lähteteksti]

Karussellide populaarsus kasvas sajandivahetusel, nende tõeline kuldajastu saabus 20. sajandi esimeste aastakümnete majandusliku heaolu ajal luksuskaupade ja -teenuste, sealhulgas lõbustusparkide, tarbimise kasvuga. Nõudluse tõttu suurenes ka tootmine ja karussellide tootmine hoogustus Ameerika Ühendriikides, kus see varem oli olnud näiteks põllupidajate talveaja lisatöö. Esimene patent selles valdkonnas anti välja 1850. ^[1]

Karussellide kuldaeg USA-s kestis umbes pool sajandit 1880.–1930. aastatel. Selle aja jooksul ehitati seal tuhandeid puidust käsitsi nikerdatud karusselle, millest ainult umbes 150 on veel kasutuses.^[4] Nii seadmete kunstiline kui tehniline tase arenes, sest esimesi hobuste või auru jõul töötavaid karusselle täiustati mitmete uuendustega. Karussell varustati elektriajamiga ja uus väntmehhanism stabiliseeris ebaühtlast liikumist. USA karussellid ei olnud tavaliselt teisaldatavad, need paigutati püsivalt peamiselt lõbustusparkidesse. Seepärast olid need suuremad kui Euroopas: tavaliselt paiknesid hobused kolmes kuni viies reas. Lõbustuspargis asuva karusselli ümber ehitati tavaliselt seadet kaitsev ehitud paviljon. Lõbustuspargid tekkisid eelkõige raudteede äärde, sest rongid sooviti saada täis ka nädalavahetustel.^[2]

1900. aastate alguse USA-s hoiduti traditsioonilistele hobukarussellidele eripärast vagunite, metsloomade ja muude olendite lisamisest, sest leiti, et lapsed kappavad meeleldi just hobuse seljas. Tuntud USA karussellivalmistajad olid muu hulgas Gustav Dentzel, Charles Looff, Allan Herschel, Philadelphia Toboggan Company, Solomon Stein ja Harry Goldstein, Charles Parker, Marcus Illions, Salvatore Cernigliaro, Daniel Müller, Frank Carretta, Charles Carmel ja John Zalar. Paljud nendest olid Euroopast tulnud sisserändajad. Neist esimestena alustasid tegevust Dentzel ja Looff. Mõlemal oli omanäoline stiil, mis on mõjutanud USA karussellitootjaid tänapäevani. Dentzeli karussellil olid tüüpiliselt maitsekad, kuid realistlikud tegelased, kui Looffi looming oli fantaasiarikkam ja elavam. Veel kolmaski, lihtsam stiil arenes ühelt maamajandusnäituselt kergesti järgmistele toimetatavate rändkarussellide näol.^[5]

Vastupidi sellele, mida arvati, olid peaaegu kõik karussellid USA-s toodetud, sest kõrged tollimaksud ja transpordikulud tegid seadmete impordi Euroopast liiga kalliks. Erandiks oli Coney Islandil Brooklynis aastast 1911 töötanud suur Saksa karussell El Dorado. Karusselle veeti siiski ka mõnevõrra Euroopasse ning riikidesse, kus oma tootmist ei olnud, näiteks Filipiinidele, Lõuna-Aafrikasse, Jaapanisse, Austraaliasse ja Singapuri.^[6]

Karussellimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika kuulus karusselli juurde juba selle sünnist peale. Enne mehaanilise muusika ajastut saatis karusselli pöörlemist sageli elav muusika. Tüüpiline karussellimuusika on heatujuline ja selle ülesanne on tekitada lõbusat meeleolu.

Karussellide sisse ehitatud mehaanilisi oreleid hakati kasutama 1880. aastate keskel. Nagu karusselle, tuli ka oreleid algul käsitsi vändata. Nende tööpõhimõte sarnanes leierkasti omaga: helide esitamiseks kasutati perforeeritud paberi- või kartongiribasid. Karusselliorelite suurus ja repertuaar kasvasid mehaanilise muusika arengu käigus, näiteks perforeeritud paberirullid asendati kokkuklammerdatud kartongiribadega. Orel oli sageli kaunistatud nikerdustega ja selle juurde võis kuuluda liikuvaid orelimängijakujukesi või muid olendeid.

Euroopas valmistati mehaanilisi oreleid eelkõige Prantsusmaal ja Saksamaal. Ameerika Ühendriikide karussellivalmistajad importisid oreleid algul Euroopast, kuid tollimaksu tõus muutis vajalikuks orelite tootmise kohapeal. Ameerika Ühendriikide tuntuim mehaaniliste orelite tootja oli Rudolph Wurlitzer.^[1]

Erilisi ja tuntud karusselle[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa vanim tänini tegutsev karussell asub Prahas. See oli pidevalt käigus aastatel 1892–2004. Karussell suleti remondiks ja plaaniti uuesti avada 2008. aastal^[7], kuid plaanitud ajaks polnud Tšehhi Tehnikamuuseumil rahapuudusel võimalik renoveerimistöid lõpetada^[8].

Helsingi Linnanmäki lõbustuspargis asub 1896. aastal Hollandis valmistatud karussell. See on pargi vanim atraktsioon.^[9]

William Henry Dentzel III on ehitanud maailma esimese päikeseenergial töötava karusselli. See töötab alates 2005. aastast Solar Living Institute'is Hoplandis USA California osariigis.^[10]

Kopenhaageni tivolis Himmelskibet asub maailma kõrgeim karussell. See pööritab sõitjaid 80 meetri kõrgusel.^[11]

Belfastis Iirimaal töötas pikka aega Mickey Marley hobusega veetav karussell. Marley vedas väikest karusselli laste rõõmuks hobusega mööda Belfasti tänavaid kuni 1983. aastani. Selle karusselli kohta on loodud populaarne laul "Mickey Marley's Roundabout".