Karnataka muusika

Allikas: Vikipeedia

Karnataka muusika ehk Karnāṭaka Saṃgīta on India klassikalise muusika üks süsteeme, mis on levinud põhiliselt India lõunaosas, mis hõlmab tänapäeval Andhra Pradeshi, Karnataka, Kerala ja Tamil Nadu osariiki.

Karnataka muusika on põhiliselt vokaalmuusika: paljud teosed on loodud laulmiseks ning isegi kui neid esitatakse instrumentidega, tuleb seda teha laulvas gāyaki stiilis.

Karnataka muusika põhilisteks tunnusteks on relatiivne helikõrgus šruti, üksiku heli kõla swara, meloodiavormelid ragad ja korduvad rütmistruktuurid talad.

Kuigi karnataka muusikas mängib suurt rolli improvisatsioon, on see muusika põhiliselt siiski komponeeritud. Üheks olulisemaks karnataka muusika žanriks on tänapäevani oluline vokaalmuusika žanr kriti ehk kirtanam, mida on viljeldud juba alates 14. sajandist.

Karnataka muusikat esitab tavaliselt ansambel, mis koosneb solistist (tavaliselt lauljast), meloodiapillist (tavaliselt mõni keelpill), rütmigrupist (tavaliselt mridangam) ja tanpurast, mis otsekui undab terve esituse aja. Muudeks tüüpilisteks instrumentideks on veel ghatam, kanjira, morsing, venu flööt, veena ja chitraveena.

Karnataka muusika põhiliseks keskuseks on Chennai, kus toimuvad olulisemad india muusika festivalid.


Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalisel muusikal on india kultuuris jumaliku tegevuse staatus. Vanad tekstid kirjeldavad ka swarade ehk nootide lähtekohana loomade ja lindude hääli. Sama Veda sisaldab Rigveda hümne, mis kujutavad enesest kolmel kuni seitsmel helil põhinevaid meloodiaid, mida lauldi veeda yajnade puhul. Yajur-Vedat, mis põhiliselt sisaldab pühi reegleid, esitati veena saatel retsiteerides.

India klassikalisest muusikast on juttu veel paljudes muudes vanades tekstides nagu näiteks eepostes Ramayana ja Mahabharata. Yajnavalkya Smritiis on kirjas, et "see, kes on hästi kursis veenaga, kellel on teadmised srutis ja kes on vilunud talas, saavutab kahtlemata lunastuse" (vīṇāvādana tattvajñaḥ śrutijātiviśāradaḥ tālajñaścāprayāsena mokṣamārgaṃ niyacchati).

Karnataka muusika põhineb tänapäevani mõistetel swara, raga ja tala, mida on detailselt kirjeldanud paljudes vanades tekstides, näiteks Bharata Muni "Natya Shastras" ja Ilango Adigali "Silappadhikaramis".

India klassikaline muusika jagunes pärsia ja islami kultuuri mõjul kaheks juba 12. sajandil. Põhja-India muusikat nimetatakse hindustani muusikaks ja Lõuna-India muusikat karnataka muusikaks. 16.-17. sajandiks oli hindustani ja karnataka muusika vahele kujunenud selge piir.

Karnataka muusika jäi pärsia ja araabia mõjudest suhteliselt puutumata, õitsedes eriliselt Vijayanagari impeeriumi ajal.

Karnataka muusika isaks peetakse Purandara Dasat, kes määratles selle süsteemi, mida pedagoogikas kasutatakse tänaseni.

Venkatamakhin töötas oma sanskritikeelses teoses "Chaturdandi Prakasika 1600ndatel välja ragade klassifitseerimise süsteemi melakarta. Govindacharya on tuntud selle poolest, et laiendas melakarta süsteemi sampoorna raga skeemiks, mis on kasutusel tänaseni.

18.-20. sajandil olid karnataka muusika toetajateks nii Mysore kui ka Travancore kuningad, kellest mitmed olid väljapaistvad heliloojad ja instrumentalistid.

Mysore kuningriigi olulisemateks muusikuteks oli Veene Sheshanna (1852–1926) ja Veene Subbanna (1861–1939).

Karnataka muusika mängis olulist rolli ka India iseseisvumise perioodil, mis jõudis lõpule 1947. aastal. Sel ajal korraldati massiliselt eraettevõtluse korras karnataka muusika tasulisi kontserte. Juba 19. sajandil kujunes karnataka muusika olulisemaks keskuseks Chennai (varem Madras).

Elemendid[muuda | muuda lähteteksti]

Šruti-süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste 'šruti' tähistab karnataka muusikas helikõrgust. Lääne muusikas on selle ligikaudseks vasteteks toonika ja helistik. Šruti on helikõrgus, millest kõik muud helikõrgused tuletatakse.

Šruti tähistab ka oktavisisest helikõrguste jaotust. Kuigi karnataka muusika heliridades ja ragades on kasutusel lõpmatult palju erinevaid helikõrgusi, on kuulmise taju seisukohast kujunenud välja 22 erinevat helikõrgust, millest mõned on veelgi ühtlustunud. Seega, kuigi šruti on määratletud eelkõige vaid kuulmistajuga, on ta samas väljendusvahend ka kuulaja jaoks.

Swara-süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Swara tähistab kontseptsiooni muusikalisest helist, mis on määratud suhtelise helikõrguse (kõrgem või madalam), mitte täpse helikõrgusega

Mõistega 'swara' tähistatakse ka karnataka muusika solfedžot, mis põhineb seitsmel silpnimetusel: sa-ri-ga-ma-pa-da-ni. Hindustani muusikas on swara vaste sargam ja silpnimetused vastavalt sa-re-ga-ma-pa-dha-ni. Silpnimetused on lühendid sõnadest shadja, rishabha, gandhara, madhyama, panchama, dhaivata ja nishada.

Erinevalt teistest süsteemidest on swara igal noodil kolm vormi. Erandiks on ühevormilised burdoonhelid shadja ja panchama, mida nimetatakse ka toonikaks ja dominandiks ning kahevormiline madhyama (subdominant). 7. sajandist pärineval Kudumiyan Malai kivitahvlil Tamil Nadus on näha silpnimetuste vokaalivahetus "ra, ri, ru" jne, mis tähistab ilmselt veerandtoonilist alteratsiooni. Ühes helireas või ragas on tavaliselt esindatud ainult iga noodi üks variant. Erandid leiduvad "valgetes" ragades, milles kunstilise efekti tõttu võib esineda ühtaegu kõrgendatud (aarohanam) ja madaldatud (avarohana) noote.

Raga-süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste "raga" kujutab enesest karnataka muusikas kogumit meloodia kujundamise reegleid, mis on väga sarnane lääne muusika laadi kontseptsiooniga. Raga määrab, milliseid helirea astmeid kõrgendatakse (aarohanam) ja milliseid madaldatakse (avarohanam), milliseid astmeid figureeritakse rohkem ja milliseid vähem, milliseid helisid lauldakse kaunistades (ornamentatsioon ehk gamaka), milliseid fraase kasutatakse või välditakse. On ka terve rida muusikalisi sündmusi, mida jälgitakse ka kogu aeg või mingi sagedusega.

Karnataka muusikas on kõiki seitset helirea aset kasutavad sampoorna ragad liigitatud süstemmi, mida nimetatakse melakartaks. Eksisteerib 72 melakarta ragat, milles 36 puhul madhyama (subdominant) on toonika suhtes sadharana (puhas kvart) ja ülejäänud 36 on madhyama (subdominant) prati ehk suurendatud kvardi kaugusel toonikast. Ragad on jagatud kuude rühma, mida nimetatakse chakrateks (pööreteks) vastavalt supertounika ja mediandi astmetele. Seda süsteemi tuntakse ka nimetusega katapayadi sankhya.

Ragasid jaotada kahte klassi: janaka ragad (st melakarta ehk algsed ragad) ja janya ragad ehk algse janaka raga tuletised. Janya ragad liigitatakse omakorda eri kategooriatesse.

Tala-süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste "tala" tähistab kindlat korduvat meetrilist struktuuri, mis tekib rõhuliste löökide rühmitamisel. Tavaliselt püsib tala ühe laulu piires muutumatuna. Erinevad elementide kombinatsioone on enam kui 108, mistõttu erinevatel lugudel võib olla väga erinev rütm.

Karnataka lauljad löövad takti, liigutades kindlate kujundite põhjal käsi üles ja alla ning kasutavad samal ajal sõrmi tempo andmiseks. Tala moodustub kolmest põhilisest osast, mida nimetatakse anga'deks: laghu, dhrtam ja anudhrtam. Keerulisemad talad võivad sisaldada ka muid osi nagu plutam, guru ja kaakapaadam.

Laghu, dhrtam'i ja anudhrtam'i põhjal on võimalik moodustada seitse põhilist tala:

  • Dhruva tala
  • Matya tala
  • Rupaka tala
  • Jhampa tala
  • Triputa tala
  • Ata tala
  • Eka tala

Laghu'sid on viit tüüpi, mida nimetatakse jaathi'deks, mis põhinevad erinevatel meetrumimustritel. Viis jaathi't korda seitse tala rühma annab 35 põhilist tala, teiste anga'de kasutamine annab tulemuseks 108 tala.


Improviseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ragade improviseerimine on india klassikalise muusika hing. Karnataka muusikas tuntud Manodharma Sangeetam või Kalpana Sangeetam (kujundimuusika, music of imagination) sisaldab erinevaid improvisatsioonitüüpe:

  • Alapana
  • Niraval
  • Swarakalpana
  • Ragam
  • Tanam
  • Pallavi
  • Tani Avartanam

Alapana[muuda | muuda lähteteksti]

Alapana (mida vahel nimetatakse ka ragamiks) puhul esitatakse raga või heli ekspositsioon aeglase rütmiseerimata improvisatsioonina, milles raga on kaunistuste aluseks. Alapanat esitades käsitlevad interpreedid ragat algust ja lõppu omava objektina, millel on kindel ajaline ülesehitus.

Alapana puhul esitaja otsekui õpib ragami tundma erinevates nüanssides, lauldes alguses madalamas registris ja liikudes järk-järgult kõrgemale, andes vihjeid esitamisele tuleva laulu kohta.

Kuna reegleid on vähe, on teoreetiliselt tegu lihtsaimat tüüpi improvisatsiooniga. Samas nõuab meeldivalt laulmine, tervikliku "ragami tunde" loomine ja mis kõige olulisem, raga alapana struktuuri tundmine suuri oskusi.

Niraval[muuda | muuda lähteteksti]

Niraval, mida tavaliselt esitab mitu professionaalset muusikut, koosneb ühest või kahest improviseeritud vokaalliinist, milles kordamööda esitatakse laulu teksti

Kuigi niraval koosneb meloodiline improviseeritud variatsioonidest, säilivad originaali meloodia põhimustrid sama kestusega ning meloodialiini iga sõna jääb tala tsüklis kindlale algsele kohale (idam). Meloodialiine esitatakse ka erinevate kiirustega. Esineb topelt, kolme-, nelja- ja isegi kuuekordse kiirusega esitusi.

Ka kõige keerulisemad improvisatsioonid püsivad siiski raga, tempo ja teema piirides.

Kalpanaswaram[muuda | muuda lähteteksti]

Kalpanaswaram, mida tuntakse ka nimetusega swarakalpana, koosneb swara silpnimetustel improviseeritud meloodilistest ja rütmilistest passaažidest. Nagu niravali, nii ka kalpanaswarat lauldakse konkreetse tala tsüklis teatud kindlas kohas ( idam) kindlate swara silpidega. Seetõttu on kalpanaswara puhul rütmistruktuur mõneti ennustatav ja swarasid lauldakse samami (rütmilise tsükli esimene löögi) ajal.

Swara fraase võib laulda kas sama, kahekordse või mõnede interpreetide puhul isegi kolmekordse kiirusega.

Kalpanaswarami kui improvisatsiooni lihtsaimat tüüpi kasutatakse tihti enne muid improvisatsioonivorme.

Tanam[muuda | muuda lähteteksti]

Tanam on üks olulisemaid improvisatsioonivorme, liites endaga Ragam Tanam Pallavi. Vorm on algselt arendatud veena jaoks ning see laieneb ragale silpidega tha, nam, thom, aa, nom, na jne.

Ragam Tanam Pallavi[muuda | muuda lähteteksti]

Ragam, Tanam ja Pallavi on põhiline kontserdil esitatav suurvorm ja samas ka improvisatsiooniline liitvorm. Nagu juba nimetus ütleb, see koosneb raga alapana, tanami ja pallavi liinist. Pallavi liini, mis tavaliselt paikneb aeglases tempos talas, komponeerib tavaliselt esitaja. Niravali kaudu manipuleerib esitaja pallavi liini komplekssetel meloodilisel ja rütmilisel moel. Niraval järgib kalpanaswaramit.

Tani Avartanam[muuda | muuda lähteteksti]

Tani Avartanam vastab kontserdil esitatavale keerulisele löökpillimängija soolole, mida esitatakse tavaliselt pärast kontserdi peateost. Löökpillimängija näitab oma soolo ajal kõiki oma oskusi ja rütmilist ettekujutusvõimet, mistõttu see võib kesta isegi kuni 20 minutit.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]