Karl Reintalu
Karl Reintalu (perekonnanime rööpkuju: Reinthal, 7. aprill 1902 – 22. juuni 1949 Inglismaa) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1924 Tallinna Tehnikumi laevaehitusinsenerina.
Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]
Oli 1924–1940 Riigi Sadamatehaste insener, 1940–1942 TTÜ õppeülesande täitja mehaanika tehnoloogias (õpetas ka käitise organiseerimist ja juhtimist), 1943–1944 adjunktprofessor ja mehaanika tehnoloogia labori juhataja. Insenerikoja mehaanikasektsiooni liige.
1944 põgenes Saksamaale, oli õppejõud Clausenthali Mäeakadeemias. Osales 1946 Hamburgis Balti Ülikooli loomisel, oli Eesti esindaja masinaehitusala korraldavas toimkonnas ja masinaehitusteaduskonna prodekaan.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkond: metallide tehnoloogia, valumuldade omadused ja valutööde korraldamine.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Valumuld. // Tehnika Kuukiri (1944) 1.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- TT ja TTÜ õppe- ja abijõud 1918–1944, 54
- TT 1918–1928, 29
- Balti Ülikool Saksamaal 1945–1949. Toronto, 1991, 29, 34, 74, 164, 195
- Mehaanikainseneride koolitus 1918–1998. Tallinn, 1998, 24, 34
- Tallinna Tehnikum 70. Tallinn, 2005, 98.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.