Karl Lipand

Allikas: Vikipeedia
Karl Lipand
Karl Lipand.jpg
Nimi Karl Lipand
Sündinud 21. märts, 1895
Lõhavere, Eesti
Surnud 20. juuni, 1928
Tartu, Eesti
Teenistused Venemaa keisririigi armee 19151918
Eesti Rahvavägi 19181919
Auaste Vanemallohvitser
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist II/2 ja II/3

Karl Lipand VR II/2 ja II/3 (sündinud Karla Lippant; 21. märts (vkj 9. märts) 1895 Lõhavere, Sürgavere vald (Suure-Jaani kihelkond)20. juuni 1928 Tartu) oli Eesti sõjaväelane, vanemallohvitser.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis 21. märtsil (vkj 9. märtsil) 1895 Sürgavere vallas Lõhaveres Kereme-Peedi talus kaheksalapselises peres. Omandas alghariduse Suure-Jaani kihelkonnakoolis ja täiendas end hiljem iseõppimise teel.[1][2]

Sõjaväeline teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võttis alates 1915. aastast osa Esimesest maailmasõjast 426. Povenetski jalaväepolgu koosseisus. Langes oktoobris 1917 Saaremaa vallutamisel sakslaste kätte vangi, kust peatselt põgenes. Astus seejärel Viljandis paiknevasse 2. Eesti jalaväepolku, kus teenis 1918. aasta kevadeni.[1]

12. novembril 1918 siirdus vabatahtlikuna Tallinnas formeeritavasse 1. Ratsapolku, kust juba 7. detsembril läks Laiarööpmelisele Soomusrongile nr. 1 (hiljem "Kapten Irv"). Võttis rongil olles osa kõigist lahinguist punavägede vastu kuni 1919. aasta kevadeni.[2][1]

Tungis 9. jaanuaril 1919 Tapa juures Tapa vallutamise ajal 4 mehega punaste väeosale kallale ja võttis vangi 40 punaväelast ühes 60 vintpüssi ja 100 käsigranaadiga.[2] Vapruse eest ülendati veebruaris 1919 vanemallohvitseriks, sai kahel korral kergelt haavata.[1]

Tungis 24. mail 50-mehelise salgaga vastase mundrites läbi punaste vahipostide, ründas Košeljaha jaama juures punaste soomusrongi "Trotski", ronis selle katusele ja loopis mitu käsigranaati soomusvagunitesse. Sealjuures sai Lipland aga punaste käsigranaadi läbi jalast sedavõrd raskesti jaavata, et tema vasak jalg amputeeriti. Pärast pikaajalist haiglaravi 1919. aasta oktoobris vabastati ta kui invaliid sõjaväeteenistusest.[2][3]

Pälvis Vabadusristi II liigi 3. järgu ning samuti II liigi 2. järgu. Karl Lipand oli seega üks neist 29 kavalerist, kellele on antud VR II/2. Lisandus veel tasuta maa normaaltalu suuruses, 12 000 marka ning Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga.[4]

Hilisem elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autasumaa, mille suuruseks oli 22,74 hektarit, eraldati Tartumaa Raadi valla Raadi mõisa Tila karjamõisast ning anti kätte 1922. aasta mais. Ta ristis koha Võidu taluks ning ostis osa seal asunud hoonetest ära, kuid müüs siis oma õigused 1926. aasta kevadel. Uue omaniku soovil anti kohale nimeks Toila talu.

Elas järgnenud aastatel riigipensionärina Tartus. Oli Vigastatud Sõjameeste Ühingu Keskjuhatuse ning Tartu Vabaduse Risti Vendade Ühenduse liige.[4]

Suri 20. juunil 1928 kell pool kuus pärastlõunal[5] Tartus südamehaiguse ja ajurabanduse tõttu. Maetud Tartu Garnisoni kalmistule. Nõukogude okupatsiooni ajal see kalmistu osaliselt hävitati, kuid tema hauatähis on rikutuna säilinud tänaseni.

Veel aastaid hiljem puudus mingil põhjusel Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkonna Staabil teave Karl Lipandi surma kohta ning seetõttu nimetati ta 1939. aasta oktoobris ümber nooremallohvitserist seersandiks. Andmed tema veltveebliks ülendamise kohta puuduvad.[4]

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abiellus 25. juunil 1922 Tartus Peetri kirikus Elfriede-Annette Kessiga (19021989). Sündisid pojad Raimond (19231999) ja Vello (19262000).[1]

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1919 – vanemallohvitser

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Pihlak, J (2003). Suure-Jaani kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 130
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Vabaduse Risti kavalerid. Sõdur. 1926, nr 29, lk 618
  3. Pihlak, J (2003). Suure-Jaani kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 130-131
  4. 4,0 4,1 4,2 Pihlak, J (2003). Suure-Jaani kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 131
  5. Karl Lipand. Postimees, 22. juuni 1928, lk 8