Karl Einer
Karl Sulev Einer (17. august (vkj)/ 30. august 1907[1] Mäksa vald, Võnnu kihelkond, Tartumaa – 4. november 1968 London) oli eesti proosakirjanik ja tõlkija.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ta õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi, seejärel õppis Tartu Ülikooli filosoofia- ja õigusteaduskonnas.
Ta oli 1928. aastal Tartus ajakirja Aeg kaasasutaja.[2]
Aastatel 1927–1931 töötas ta Tartu–Petseri raudtee ehitusel raamatupidajana. Aastal 1937 organiseeris ta Tartus väikekirjastuse Kuldkiri, mis andis välja lasteajakirja Päike ja mõned raamatud.[3]
Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale. 1947. aastal siirdus ta edasi Inglismaale, kus töötas algul vabrikutöölisena, hiljem raamatupidajana. Ka oli ta Londonis BBC kaastööline ja raamatukaupluse välismaise raamatumüügi korraldaja.[3]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Väljavõte (Barbi Pilvre. "Einer, Karl". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 76–77)[3]:
- "Eesti kirjandusse tuli ta tõlkijana, kuid asus ka ise proosat kirjutama. Ta kujutab elegantselt, kuigi pealiskaudselt pagulaselu Inglismaal. Läbivaks teemaks on meeste ja naiste vahelised suhted. Romaanis "Ainult üks valge liblikas" (Toronto Orto 1953) lisanduvad pagulaselu argipäevale poliitilised motiivid, irooniliselt suhtub ta kodumaal toimuvasse. Romaan "Suletud sadam" (Toronto Orto 1955) käsitleb taas inimsuhteid ja kohanemisraskusi pagulasühiskonnas, sealhulgas puudutatakse narkomaaniaprobleemi. Romaan "Raudne vilepuhuja" (Toronto Orto 1957) jutustab meremehe elust ja tema suhetest eri naistega. Romaan "Kui aeg saab täis" I–II (Toronto Orto 1960) jälgib elu vanadekodus, käsitledes ühiskonna hoiakut vanadusse ja haigustesse".
- "Ta on eesti keelde tõlkinud Marguerite Steeni "Päike on mu saatus" I–II (Toronto Orto 1957); Margaret Mitchelli "Tuulest viidud II" (koos H. Rone'ga, Toronto Orto 1958); John P. Marquandi "Südamlikult, Willis Wayde" (Toronto Orto 1959); Françoise Sagani romaanid "Tervitan sind, kurbus. Eriline naeratus." (Toronto Orto 1960); Edna Ferberi "Hiiglane" (koos Valve Ristkokiga, Toronto Orto 1961); Pearl S. Bucki "Suur armastus" (Toronto Orto 1962) ja Hugh MacLennani "Öö möödunud on" (Toronto Orto 1961)".
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend oli keemik ja esperantist Max Arvisto ning õde oli advokaat Josephine-Helene Einer.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Võnnu kihelkonna sündinute ja ristitute nimekiri 1899-1907. Eesti Rahvusrahiiv, RA EAA.3172.1.117
- ↑ "Uusi ajalehti ja ajakirju". Kaja nr 54, 4. märts 1928. Lk 4
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Barbi Pilvre. "Einer, Karl". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 76
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Leinateated. Eesti Hääl nr 1107, 8. november 1968. Lk 4
- Eesti Hääl nr 1108, 15. november 1968. Lk 4
- "Kirjanik Kari Einer surnud". Vaba Eestlane nr 82, 16. november 1968. Lk 3
- "Karl Einer". Kodumaa nr 49, 20. november 1968. Lk 7
- Barbi Pilvre. "Einer, Karl". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 76–77
- Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat. Tallinn 2000