Karl Burman vanem

Allikas: Vikipeedia
Karl Burman
Sünninimi Karl Friedrich Burman
Sünniaeg 17. mai 1882
Sumõ, Harkovi oblast
Surmaaeg 10. mai 1965
Tallinn
Rahvus sakslane
Tegevusala arhitekt ja akvarellist
Kunsti õppinud Stieglitzi kunstikool, Peterburi Kunstiakadeemia

Karl Friedrich Burman (Buhrman, Burmann 17. mai 1882 Sumõ, Harkovi kubermang10. mai 1965 Tallinn) oli eesti arhitekt ja akvarellist.

Ta oli üks esimesi Eesti kutselisi arhitekte ja ka üks Eesti rahvusliku arhitektuuri alusepanijaid.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpetas 1896 Tallinnas Peetri algkooli, aastal 1900 õppis Moskvas G. Stroganovi nimelises tehnilise joonistamise koolis joonistamist ja maalimist. 19011902 täiendas end Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis. Aastatel 19021909 tudeeris Peterburi Kunstiakadeemias arhitektuuri.

1910. aastast tegutses ta Tallinnas projekteerijana.[1] 1912-1914 töötas koos Artur Pernaga oma arhitektuuribüroos. I Maailmasõja ajal oli tegev Peeter Suure merekindluse ehitusel, 1919-1921 töötas Haridusministeeriumis ja 1921-1923 Teedeministeeriumi ehitusvalitsuses, ning 1922. aastast Tallinna Tehnikumi õppejõuna, hiljem oli vabakutseline.

1941. aastal hävis Burmanite kodu Kadriorus. Koos kunstnike Peet Areni ja August Janseniga rajatud kunstnikemajaga hävis hulk vend Paul Burmani töid[2] ning Karl Burman vanema orginaalprojekte.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta oli Paul Burmani vend, Karl Burman noorema isa ja Kristi Burmani vanaisa. Tema abikaasa oli Helene (neiuna Veltman; 1887–1963), abikaasa õde Clarissa (1889–?) oli Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi vähemusrahvuste osakonna eesti keele ja kirjanduse lektor, kälimees Artur Vallner oli eesti ja nõukogude poliitik, abikaasa õe Käthe (1896–1979) abikaasa oli kirjanik Anton Hansen-Tammsaare[3].

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arhitektina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Burman oli arhitekt, kes igasse projekti väga sügavalt sisse elas.[1] Ta ehitas justkui oma jaoks ning tegelikult elaski mitmes enda projekteeritud majas.[1] 1912. aasta sügisel asus ta elama Tatari 21b viimasele korrusele korter-ateljeesse, mida valgustas ülalt klaaskuppel. [1] Maja omanikuks oli ajakirjanik, kirjastaja ja seltsitegelane August Busch ning rahvasuus nimetatigi maha Buschi majaks.

Rahvusromantilise suuna viljelejana püstitas ta ühena esimestest küsimuse eesti arhitektuuri rahvuslikkusest. Tema projekteeritud "Kalevi" seltsimaja Pirital (1911–1912, hävinud), mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks. Rahvusromantiline kallak on iseloomulik ka 1920. aasta Helsingi messi Eesti paviljonile ja Järve jaamahoonele.

Ta hakkas ühe esimesena projekteerima Tallinna suuri üürimaju, milles lähtus Põhjamaade arhitektuurist. Teedeministeeriumis projekteeris raudteelaste elamuid.

Burmani loomingust tuleks kindlasti ära mainida Raua 39, endine postipeavalitsuse hoone Kreutzwaldi 10/12, Eesti Panga maja Viljandis, Toompea lossi ja Balti jaama ümberehitamine ning Iseseisvuse panteoni projekt.[2] 1930-ndail aastail süvenenud esinduslikkusetaotlus ilmneb Eesti Kunstimuuseumi hoone konkursile esitatud projektis. Koostas Saku aedlinna projekti ning Tallinna Vabaduse väljaku rekonstrueerimise kava. Pärast II maailmasõda kavandas põllumajandusehitisi ja eramuid.

Burmani arhitektuur oli valdavalt juugendstiilis. Elamuga Tallinnas Karu tänaval lähenes Burman funktsionalismile.

Kunstnikuna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akvarelli viljeles Burman juba kooliajast. Varastes piltides on märgata impressionismi mõju. Akvarellistina lõi ta aastatel 1908–1909 rea impressionistlikke Peterburi ja Helsingi sadamamotiive ning seeria maastikke Soomest. Ta võttis osa pea kõigist suurematest kunstinäitustest Eestis. 1911 esines koos Paul Burmaniga Riias ning 1917 toimus isikunäitus Tallinnas. 1920-ndate akvarellid olid dekoratiivsemad. 1930-ndatel muutus tööde käsitluslaad tasakaalukaks ja koloriit vaoshoitumaks.

1939. käis koos pojaga kuuajalisel reisil Rootsis, kus osales rahvusvahelisel ehituskongressil ning maalis seal hulga huvitavaid Stockholmi motiive.[2] Pärast II maailmasõda maalis hulgaliselt linnavaateid.

Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, oli korduvalt selle esimees ja juhatuse liige.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Robert Nerman, Tatari 21b – erandliku kultuurilooga maja Tallinna haritlaste linnaosas – EPL, 28.11.2002
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Karl Burman 60-aastane, Eesti Sõna, 16.06.1942
  3. Elem Treier Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn, 2011