Karjapasun
Karjapasun (murdes ka pasun, saarte murdes tõri, läänemurdes luik, tartu murdes ja võru murdes piibar) on eesti rahvapill, varem oli karjaste puhkpill[1].
Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Karjapasun oli sirge või kergelt kaarjas sõrmeavadeta kooniline toru, mis valmistati puust või puukoorest. Puust karjapasun õõnestati kaheks lõhestatud puuoksast, mis valiti pikkusega 90–180 cm. Kokkupandud pooled kinnitati vitsvõrudega või mähiti spiraalselt kasetohuribadega. Puhumisotsas oli puust või koorest huulik.
Kagu-Eestis oli piibar kuni 80 cm pikk ning see oli keeratud lepa- või pärnakooreribast, mis laiemast otsast kinnitati puupulgaga. Piibari huulikut asendas mõnikord kuni 8 cm pikkune lepa- või pajupulgast piuk, millele oli keeleke sisse lõigatud nagu roopillil. Piibari eripäraks oli see, et teda hoiti vees, vältimaks kuivamist.
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Karjapasunaga saab puhuda ainult naturaalhelisid (signaalid, improvisatsioonid). Heliga andis karjane hommikul märku karja väljaajamiseks ning õhtul teatas selle kojutulekust. Karjas puhuti pasunat meelelahutuseks, mõnikord ka röövloomade peletamiseks. Karjapasun kadus üldkasutuselt 19. sajandi teisel poolel[1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 71.