Karin Mark

Karin Julia Mark (24. märts 1922 Tartu – 4. detsember 1999 Tallinn) oli eesti antropoloog.

Karin Margi uurimisalad olid Eesti ja teiste Baltimaade paleoantropoloogia ja soome-ugri rahvaste etniline antropoloogia. Ta oli Juhan Auli lähemaid kaastöötajaid. Teda peetakse Eesti esimeseks kutseliseks antropoloogiks. Mark oli süstemaatiliste antropoloogiliste uurimiste alusepanija Ajaloo Instituudis, samuti pani ta aluse süstemaatilistele paleoantropoloogia-alastele uuringutele Eestis.

Tema isa oli professor Julius Mark, ema skulptor ja graafik Kristine Mei.

Haridus- ja elukäik

Alghariduse omandas Tartu Õpetajate Seminari Algkoolis ja Tartu Linna I Algkoolis. Karin Mark lõpetas 1941. aastal Tartu 2. keskkooli. 1941. aasta augustist 1942. aasta veebruarini töötas Tartu Rinnalaste ja Emadekodus lapsehoidjana. 1942. aasta veebruaris astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonna rohuteaduse osakonda, kust läks sama aasta oktoobris üle matemaatika ja loodusteaduskonda loodusteaduste osakonda. Õpingute kõrvalt töötas Tartu Ülikooli Antropoloogia Instituudis ajutise abijõuna. 1944. aastast töötas õpingute kõrvalt maateaduse ja loodusloo õpetajana oma endises koolis Tartu 2. keskkoolis. 1949. aastal lõpetas Karin Mark Tartu ülikooli bioloogiaosakonna bioloog-zooloog kvalifikatsiooniga kitsama erialana antropoloogia. Mark täiendas end antropoloogia alal õpingute ajal 1944. aastal Leipzigi Ülikoolis.

Juba 1947. aastal oli ta alustanud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi juures tööd mittekoosseisulisena antropoloogina. 1. oktoobril 1949. astus kandidaadi-aspirantuuri TA Bioloogia Instituudi juurde. 1954. aastal kaitses Mark bioloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga "Eesti NSV paleoantropoloogia". Pärast Tartu ülikooli lõpetamist oli Mark Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirant Moskvas NSVL Teaduste Akadeemia Etnograafiainstituudis.

Mark töötas kolm aastat kooliõpetajana (1949–1952), seejärel, aastail 1952–1986, töötas ta Ajaloo Instituudis teadurina.

Karin Mark oli Soome-Ugri Seltsi välisliige (1965), Rahvusvahelise Fennougristide Komitee liige (1970) ja Euroopa Antropoloogia Assotsiatsiooni (EAA) liige.

Teadus

Karin Mark juhatas arheoloogilisi kaevamisi keskaja külakalmistuil (Varbolas, Kõrgepalus, Iisakus, Maardus ja mujal), osales 1952–1954 Baltimaade kompleksses antropoloogilises ühendekspeditsioonis (Eestis, Lätis ja Leedus), kogus kõigi soome-ugri rahvaste kohta somatoloogia kohta materjali iga-aastastel ekspeditsioonidel (1955–1976), sealhulgas mitme etnograafilise ja antropoloogilise ekspeditsiooni koosseisus: Mordva etnograafiline ekspeditsioon (1955–1958), NSVL TA Etnograafiainstituudi etnograafiline ekspeditsioon Leningradi oblasti isurite juurde (1965), Soome-Nõukogude antropoloogine ekspeditsioon Soomes (1967, 1968 ja 1974) ja Komimaal (1976), rahvusvaheline antropoloogiline ekspeditsioon Soome Lapimaal (1969). Aastast 1967 korraldas ta antropoloogilisi ekspeditsioone Volgamaade rahvaste, samuti hantide ja manside ning Taga-Karpaatia ungarlaste uurimiseks.

Karin Mark pani Eestis aluse süstemaatilistele paleoantropoloogia-alastele uuringutele.

Eesti muistseid koljusid on uurinud peamiselt Mark. Selle töö tulemusena on saadud teatud ettekujutis Eesti alal varem asunud hõimude antropoloogilisest koostisest ja siin toimunud muutustest, mis annab võimaluse teha mõningaid järeldusi eestlaste praeguste rassitüüpide kujunemise ja eestlaste päritolu kohta.

Mark mõõtis antropoloogiliselt umbes 13 000 inimest, kokku 133 etnilist ja territoriaalset rühma, sealhulgas soome-ugri rahvaid (eestlasi, isureid, ingerisoomlasi, soomlasi, karjalasi, vepslasi, saame, ersa-, ja mokšamordvalasi, terjuhaane, karataisid, marisid, sürja- ja permikomisid, udmurte, bessermane, hante, mansisid, ka Taga-Karpaatia ungarlasi), võrdluseks soomeugrilastega ka indoeuroopa ja turgi rahvaid (venelasi, tatarlasi, tšuvašše, baškiire). Kõik mõõtmised ja kirjeldamised tegi ta ise, et vältida mõõtmistehnilisi erinevusi; seostas somatomeetrilisi andmeid paleoantropoloogiliste, arheoloogiliste ja keeleandmetega.

Tema eestvõttel alustati 1970. aastail Ajaloo instituudis populatsioonigeneetilisi ja odontoloogilisi uuringuid, milleks koguti materjale kõigist Eesti piirkondadest. Samuti käsitles ta oma uurimustes eestlaste somatoloogiat võrdlevalt nii Eesti rahvusvähemuste kui ka teiste rahvastega, samuti eestlaste etnilist kujunemist.

2014. aastal ilmus Teaduste Akadeemia Kirjastuses tema mahukas käsikirja jäänud monograafia "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia".

Tunnustus

• Nõukogude Eesti preemia (1959)

Raamatud

• Karin Mark "Eesti rahva etnilise ajaloo küsimusi paleoantropoloogia valgusel" // "Eesti rahva etnilisest ajaloost" (artiklite kogumik), toimetanud H. Moora. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956.
• Karin Mark "Rassid ja rassism". Tallinn: Eesti Raamat, 1965.
• Карин Марк "Антропология прибалтийско-финских народов". Валгус, 1975. 135 lk.
• K. Mark, L. Heapost, G. Sarap "Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega" (monograafia) Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1994.
• Karin Mark "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia". Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2014.

Isiklikku

Karin Mark on Juhan Mei tütretütar, Julius Margi ja Kristine Mei tütar, Elga Kuriku ja Lüüdia Vallimäe-Margi õde, Lydia ja Natalie Mei õetütar.