Karen Drambjan

Karen Drambjan (26. juuli 1954 Jerevan – 11. august 2011 Tallinn) oli Eesti jurist, munitsipaalpoliitik, kelle eesmärk oli taastada Nõukogude Eesti. Ta hukkus tulevahetuses politseiga Kaitseministeeriumi hoones.

Drambjan oli armeenlane, tema emakeel oli vene keel. Enda sõnul oli Drambjan pärit Armeenia vürstisuguvõsast ja tema vanaisa oli kõrgel kohal armeenia kirikus.

Ta õppis algul Tartu Riiklikus Ülikoolis ja hiljem Kaliningradi Riiklikus Ülikoolis. Aastal 1992 lõpetas ta viimase juristina.

Aastal 1993 sai ta Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Drambjan töötas õppejõuna Eesti-Ameerika Ärikolledžis, Karen Drambjani Õigusbüroos juristina ning Maardu Õigusabi Liidus. 2007. aastal kaitses ta kohtus rühmituse Notšnoi Dozor esindajat Larissa Neštšadimovat, keda süüdistati seoses pronksiöö sündmustega, ent kui juhtum jõudis riigikohtusse, vahetati ta välja "kvalifitseerituma" juristi vastu.

Karen Drambjan oli lahutatud ja kahe tütre isa. Üks neist elab Hispaanias, teine Eestis.

Maksu- ja Tolliameti avalduse alusel anti 4. jaanuaril 2008 keelumärge Drambjani korteri võõrandamiseks Maardus Keemikute tänaval. Selle pani müüki Tallinna kohtutäitur. Korteril oli ka hüpoteek, elamispind oli veebruaris kordusenampakkumisel SEB ja maksuameti nõuete rahuldamiseks. Maksuvõlgnikuna oli Drambjan kantud ka maksehäirete registrisse.

Poliitiline tegevus

11. detsembrist 2001 kuni 9. maini 2007 kuulus ta Eestimaa Rahvaliitu; lisaks on ta kuulunud Konstitutsioonierakonda. 1. jaanuarist 2009 kuulus Drambjan Eestimaa Ühendatud Vasakparteisse.

Karen Drambjan kandideeris 1999. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Maardu linnas valimisliidus Maardu Tulevik, saades 78 häälega Maardu Linnavolikogu liikmeks. Aastal 2002 kandideeris ta kohalikel valimistel Maardu volikokku Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas, saades 57 häält, kuid ei osutunud valituks. Aastal 2005 kandideeris ta kohalikel valimistel Maardu volikokku Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas, saades 45 häält, kuid ta ei osutunud valituks. Ta kandideeris ka 2007. aasta Riigikogu valimistel Konstitutsioonierakonna nimekirjas Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosas, saades 16 häält. Aastal 2009 kandideeris ta kohalikel valimistel Maardu volikokku üksikkandidaadina (olles Eestimaa Ühendatud Vasakpartei liige ning saades 23 häält), kuid ei osutunud valituks.

2009. aasta valimistega seoses kirjutas Drambjanist ka eestikeelne ajakirjandus. Nimelt andis ta välja lehte, mis oli kujundatud nagu Keskerakonna valimisleht, kandis aga venekeelsete valijate seas ebapopulaarseid ja sugugi mitte Keskerakonna valimisloosungeid, näiteks gümnaasiumihariduse muutmine eestikeelseks

Juhtum Kaitseministeeriumis

 Pikemalt artiklis Tulevahetus Kaitseministeeriumis 11. augustil 2011

11. augustil 2011 kella 15 paiku tungis isikliku registreeritud püstoliga relvastatud Karen Drambjan Eesti kaitseministeeriumi hoonesse aadressil Sakala tänav 1. Pealtnägijate sõnul oli ta närviline. Sisenedes olla Drambjan hüüdnud, et relvastamata inimesi ta ei tulista.

Kapo teatel kasutas ründaja ka lõhkepakette ja suitsu tekitavat pommi, kuid plahvatustes keegi vigastada ei saanud. Pealtnägijad kinnitasid, et hoone fuajee oli suitsu täis. Peaminister Andrus Ansipi teatel lõhkas Drambjan 10–15 lõhkepaketti ning tal oli kaasas enam kui 100 lasu jagu laskemoona, samuti gaasimask. Ehtsate lõhkepakettide kõrval olid Drambjanil ka lõhkepakettide isevalmistatud imitatsioonid.

Turvaväravate sulgumise tõttu ei pääsenud Drambjan kaugemale fuajeest, valveruumist ja esimese korruse koridori ühest tiivast. Samas ruumis oli kaitseministeeriumi kaitseliitlastest turvameeskond, kellest kaks olid vähem kui pool tundi tema kontrolli all. Järgmised kaks tundi veetis ta üksi personaliosakonna ruumis, kus toimus ka tulevahetus politseiga.

Tulevahetuse käigus politsei eriüksusega sai Drambjan surma, tal oli mitu kuulihaava. Meedikute elustuskatsed ei andnud tulemusi.

Keegi teine peale Drambjani sündmuste käigus raskelt vigastada ei saanud. Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Eerik Heldna teatel said politseinikud vaid kergeid kriimustusi. Üks politseinik sai kergemalt vigastada ja teine tabamuse kuulivesti, mis ametnikku ei vigastanud.

Prokuratuuri teatel tegutses Karen Drambjan üksi ja pole alust arvata, et tal oli kaasosalisi. Sündmuskohalt leiti kolm isevalmistatud lõhkeseadeldist, mis tehti kohapeal kahjutuks. Kokku oli hoones plahvatanud üle 10 lõhkeseadeldise, purustusi said kaks pommirobotit.

Ajendid

Ühendatud Vasakpartei nõukogu liikme ja Drambjani isikliku tuttava Anatoli Jegorovi kirjeldust mööda põimusid Drambjani tegevuses isiklikud, rahalised ja sotsiaalsed motiivid, sealhulgas peretragöödia ja raske haigus. Esiteks jäi ta tööta ning pidas selles süüdlaseks valitsuserakondade poliitikat, kuna eesti keele oskuseta katkes ta juurapraksis. Teiseks palus väimees Drambjanil laenata pangast 1,5 miljonit krooni, et koos Drambjani tütrega suvila osta, jäi aga laenu igakuiste tagasimaksetega hätta ning sõitis autoga pankrannikult alla. Et ülejõukäiv laen jäi Drambjani kanda, läksid müüki ka liisitud korter ja auto. Viimased poolteist aastat elas ta Jegorovi sõnul sõprade juures või üüris toanurki Lasnamäel. Lisaks vaevas Drambjani suhkurtõbi. "Tõik, et ta relvituid ei tulistanud ega võtnud pantvange, kõneleb ikkagi sellest, et see oli mingi poliitiline meeleavaldus, milles ei olnud seda julmust, mis tavaliselt ilmneb juhtudel, kui kõiksugu terroristid pantvange võtavad," iseloomustas Jegorov Drambjani teguviisi.

Sama kinnitas Karen Drambjani sõber, kes oli teda tundnud üle 20 aasta: "Mulle tundub, et viimaseks piisaks karikas sai talle see, et ta jäi tegevuseta, teda ei vajatud, et talt võeti ära isegi Maardu korter, mille ta oli ostnud võlgu." Sõbra hinnangul on Eestis praktiliselt võimatu eesti keelt oskamata juristina töötada. "Ta püüdis, tahtis iga hinna eest töötada, palkas tõlke, paar asja tal võib-olla oligi. Aga kõik läks allamäge." Ka sõber iseloomustas Drambjani emotsionaalse mehena.

Tundmatuks jääda soovinud psühholoog nägi Eesti Päevalehe tellimusel Drambjani profiili hinnates selget sarnasust Norra terroristi Anders Behring Breivikiga, sidudes rünnaku kaitseministeeriumile Drambjani kahe aasta taguse artikliga. Peaminister Andrus Ansip ja uudisteportaal Delfi nägid Drambjani tegudes seost Norra terrorirünnakutega. Kaitseminister Mart Laari hinnangul need Drambjani siiski ei ajendanud.

Psühholoog Voldemar Kolga oletas, et rünnaku taga oli pigem tähelepanuvajadus ning olukord võinuks ka rahulikuma lahenduse saada.

Välislingid

• "Взгляды Карена Драмбяна". Stolitsa, 12. august 2011 (kordustrükk Drambjani artiklist Andrus Ansipi teemal, mis ilmus 2009. aastal ajalehes Vesti Dnja)
• Teelemari Loonet. "Kaitseministeeriumi ründaja oli Karen Drambjan". Postimees, 11. august 2011
• "Kaitseministeeriumis tulistanud Karen Drambjan sai surma". Postimees/BNS, 11. august 2011
• "Kaitseministeeriumi tulistaja oli Eestimaa Ühendatud Vasakpartei liige Karen Drambjan". Delfi, 11. august 2011
• "Pressikonverents: tulistaja pantvange ei võtnud!". Reporter.ee, 11. august 2011 (video)
• "Klenski: Drambjan oli äkiline mees ja aktiivne netikommentaator". Õhtuleht/Delfi/Postimees, 12. august 2011
• "Psühholoog Voldemar Kolga: kui õigustatud oli selle mehe mahalaskmine?". Delfi, 12. august 2011
• Merilin Kukk. "GRAAFIK: Vaata, kus Drambjan kaitseministeeriumis tapeti". Delfi, 12. august 2011
• Dmitri Klenski. "Выстрелы в Минобороны Эстонии: а был ли теракт? или Обязательно ли было убивать Карена Драмбяна". slavia.ee, 12. august 2011
• Юлия Томберг. "Однопартиец рассказал о личных трагедиях Драмбяна". rus.DELFI.ee, 12. august 2011
• Hardo Aasmäe. "Versioon sellest, miks armeenlane ründas Kaitseministeeriumi maja". Eesti Päevaleht, 12. august 2011
• Kirsti Ruul. "Infovajadus ei ole pelgalt uudishimu". Postimees, 13. august 2011
• Nils Niitra. "Psühholoog: Drambjan oli heidik, kel polnud sõpru, peret ega kolleege". Postimees, 13. august 2011
• "Politsei Drambjani juhtumist: infot oli, kuid täpsusest jäi vajaka". Postimees, 15. august 2011
• Haud Maardu kalmistul