Kaljo Aamer
Kaljo Aamer (17. aprill 1935 Tallinn – 22. november 2002) oli eesti teedeinsener ja majandustegelane.
Ta lõpetas 1960 Tallinna Polütehnilise Instituudi ja 1984 Moskva Rahvamajanduse Akadeemia.
Edgar Savisaare valitsuse ajal oli ta Jaak Tamme alluvuses tööstus- ja energeetikaministri asetäitja. Edgar Savisaare mälestuste järgi pooldasid nad riigiettevõtete kiiret erastamist direktoritele või nende poolt valitud eraomanikele.
Ta oli 1991. aastast Eesti Asfaldiliidu esimees. 19. mail 1993 taandas ta ennast sellelt ametikohalt.
Hiljem oli ta Eesti Kütuse kommertsdirektor, varustusdirektor, rahvusvaheliste suhete direktor ja peadirektori asetäitja ning Eesti Õliühingu nõunik (tegevjuht).
Aastal 1998 sundlõpetati ettevõte EK Pluss AS, mille tegevdirektor Kaljo Aamer oli. Aamer kuulus 1998. registreeritud Osaühingu O.C. juhatusse.
1992. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Demokraatide) nimekirjas valimisringkonnas nr 1 (Põhja-Tallinn) ning kogus 72 (Eestist 68 ja välisriikidest 4) häält. 1995. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Eesti Rahvuslaste Keskliidu) nimekirjas valimisringkonnas nr 3 ning kogus 24 (Mustamäe linnaosast 19 ja Nõmme linnaosast 5) häält. Ta osales 1999. aasta Riigikogu valimistel, kandideerides Mõõdukate nimekirjas.
1999. aasta kohalikel valimistel kandideeris ta Mõõdukate nimekirjas Tallinna linnavolikokku valimisringkonnas nr 3 (Mustamäe ja Nõmme linnaosa) ja 2002. aasta kohalikel valimistel valimisringkonnas nr 6 (Nõmme linnaosa). Aastal 2002 kogus ta 9 häält ja volikokku ei pääsenud.
Aastal 1993 algatati Kaljo Aameri vastu kriminaalasi. Tallinna Linnakohtu 18. mai 1994. aasta otsusega mõisteti ta õigeks.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Kaljo Aameri abikaasa oli Ülle Aamer.
Alates 1995. aastast kuulus ta Tallinna Piiskoplikku Toomkogudusse. Aastal 2001 valiti ta koguduse nõukokku. Ta suri 22. novembril 2002 ning ta maeti 6. detsembril Tallinna Metsakalmistule.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Edgar Savisaar. Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990–1992, Tartu 2004, lk 589.