Kalev Kallo

Allikas: Vikipeedia
Kalev Kallo
Kalev Kallo
Tallinna linnavolikogu esimees
Ametiaeg
2015–2017
Eelnev Toomas Vitsut
Järgnev Mihhail Kõlvart
XI, XII, XIII ja XIV Riigikogu liige
Ametiaeg
2007 – 26. aprill 2015, 2019–2020
IX Riigikogu liige
Ametiaeg
1999–2003
Eesti teede- ja sideminister
Ametiaeg
17. aprill – 6. november 1995
Eelnev Andi Meister
Järgnev Kalev Kukk
Isikuandmed
Sündinud 6. detsember 1948 (75-aastane)
Erakond Eesti Keskerakond (1991–)
Alma mater Tallinna Merekool
(laevajuhtimine, 1970)
Tallinna Polütehniline Instituut (tööstus- ja tsiviilehitus, 1983)
Tunnustus Tallinna teenetemärk (2008)

Kalev Kallo (sündinud 6. detsembril 1948) on Eesti poliitik, Riigikogu IX, XI, XII, XIII ja XIV koosseisu liige. Alates 30. aprillist 2015 kuni 2017. aastani oli ta Tallinna linnavolikogu esimees.

Kalev Kallo lõpetas 1970. aastal Tallinna Merekooli laevajuhtimise alal ja 1983. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstus- ja tsiviilehituse erialal.

Kallo oli aastatel 2000–2008 Eesti Poksiliidu president. Ta on Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise nõukogu liige ja oli 2009–2020 Eesti Panga nõukogu liige.

2020. aastal mõisteti ta süüdi korruptsioonikuritegudele kaasaaitamises.[1]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kalev Kallo kuulub 1991. aastast Keskerakonda ja on erakonna juhatuse liige ning volikogu esimees.

1995. aastal oli ta Tiit Vähi teises valitsuses teede- ja sideminister.

1999. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 3. kohal. Ta sai 523 häält ning osutus valituks kompensatsioonimandaadiga.[2]

2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Ida-Virumaal valimisringkonnas nr 7. Üleriigilises nimekirjas oli ta 31. kohal. Ta sai 692 häält ning valituks ei osutunud.[3]

2007. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 19. kohal. Ta sai 455 häält ning valituks ei osutunud. Ta sai Riigikogu liikmeks 10. aprillil 2007, pärast Edgar Savisaare tagasiastumist Riigikogu liikme kohalt.[4]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 5. kohal. Ta sai 308 häält ning osutus valituks kompensatsioonimandaadiga. Ta oli väikseima häälte arvuga XII Riigikokku valituks osutunud poliitik.[5]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Tallinnas valimisringkonnas nr 1. Üleriigilises nimekirjas oli ta 5. kohal. Ta sai 574 häält ning osutus valituks kompensatsioonimandaadiga.[6][7] Kui Keskerakonna Tallinna nõukogu otsustas nimetada Kallo Tallinna linnavolikogu esimehe kandidaadiks, loobus ta oma mandaadist XIII Riigikogus ja tema asendusliikmena pääses Riigikogusse Jaanus Karilaid. 30. aprillil 2015 valiti ta Tallinna linnavolikogu esimeheks.

2019. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta taas Tallinnas valimisringkonnas nr 1 ning sai 289 häält. Ta osutus kompensatsioonimandaadiga valituks ning oli kõige väiksema häälte arvuga valituks osutunud kandidaat.[8] Keskerakonna kandidaatide üleriigilises nimekirjas oli ta 13. kohal.[9]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kalev Kallo ja Taavi Aas 2017. aastal konverentsil "Puhta energia meetmed linnade ja piirkondade keskkonnahoidlikuks muutmiseks: energialiit ja piirkondlik kestlik areng"

Skandaalid[muuda | muuda lähteteksti]

22. juulil 1999 mõlkis Kalev Kallo Tallinna kesklinnas restoranist koju sõites oma Volvo 850ga kolme tänavaserva pargitud autot. Tal tuvastati veres alkoholisisaldus 3,4 promilli ehk üliraske joove.[10]

22. septembril 2015 teatas riigiprokurör Lavly Perling, et Kalev Kallot kahtlustatakse kaasaaitamises altkäemaksu andmisele ja võtmisele seoses Tallinna linnapea Edgar Savisaare altkäemaksuvõtu kahtlustusega.[11] 14. mail 2019 toetas Riigikogu 52 poolthäälega õiguskantsleri ettepanekut ning andis nõusoleku Kalev Kallolt saadikupuutumatuse äravõtmiseks, et jätkata tema suhtes kohtumenetlust.[12] Kallo mõisteti süüdi altkäemaksu vahendamises, samuti kaasaaitamises altkäemaksu andmisele ja võtmisele ning erakonna ebaseaduslikule rahastamisele. Kohtuotsus jõustus 30. novembril 2020.[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]