Kahjude vähendamine

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kahjude vähendamine (narkomaania))
 See artikkel räägib narkomaaniast tulenevate kahjude vähendamisest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kahjude vähendamine (täpsustus)

Kahjude vähendamine on narkopoliitikas komplekt meetmeid, millega püütakse vähendada inimkäitumise, sh seadusevastase käitumise kahjulikke tagajärgi. Kahjude vähendamise meetmete eesmärgiks on vähendada ohte, mis kaasnevad selliste tegevustega nagu uimastite tarvitamine meelelahutuslikul eesmärgil ja seksiturism. Kriitikud usuvad enamasti, et riskantse või seadusevastase käitumise tolereerimine saadab avalikkusele sõnumi, et selline käitumine on lubatud ja et mõned kahjude vähendamise meetmed ei ole pikas perspektiivis tõhusad.

Kahjude vähendamine kuulub Euroopa Liidu narkostrateegia raamesse[1].

Kahjude vähendamise programmi kuuluvad tegevused:

Uimastid[muuda | muuda lähteteksti]

Uimastite meelelahutuslikul eesmärgil tarvitamise valdkonnas rakendatakse kahjude vähendamist tõhusa alternatiivina teistele, levinumatele lähenemistele nagu pakkumise ja nõudluse vähendamine.[2] Paljud kahjude vähendamise pooldajad leiavad, et keeluseadused ähvardavad haigeid inimesi kriminaalkaristusega ja tekitavad sellega kahju, näiteks sundides uimastisõltlasi ostma teadmata kvaliteediga ja kalleid uimasteid kurjategijatelt. See tõstab üleannustamiste ja surmade riski.[3] Veebileht www.erowid.org kogub ja avaldab uimastialast teavet, sh eri uimastite tarvitajate kogemuste kirjeldusi eesmärgiga harida (potentsiaalseid) uimastitarvitajaid.

Suurem osa kahjude vähendamise algatustest on hariduslikud kampaaniad, asutused või rajatised, mille eesmärgiks on vähendada narkootikumide tarbimisega seotud kahjusid. 2013. aasta septembris algatati aga Taanis ainulaadne ühiskondlik projekt, mille eesmärgiks on vähendada keelatud uimastite kasutamisest johtuvaid rahalisi kohustusi uimastisõltlasetele. Michael Lodberg Olsen, kes oli varem aidanud rajada uimastite pruukimise kabinetti, andis teada ajakirja Illegal asutamisest, mida uimastitarvitajad müütavad Kopenhaageni Vesterbro linnaosas ning mille müügitulud suunatakse narkootikumide ostmisse. Olsen selgitas: "Mitte keegi ei ole lahendanud narkosõltuvuse probleemi, seega on parem, et inimesed saavad oma narkootikumide ostmiseks vajaliku raha meilt, mitte läbi kuritegevuse ja prostitutsiooni.[4]

Süstlavahetusprogrammid[muuda | muuda lähteteksti]

Teatud illegaalsete narkootikumide tarbimine võib hõlmata ka süstalde kasutamist. Mõnedes piirkondades (nt teatud USA piirkonnad) on süstlaid võimalik hankida ainult retsepti alusel. Piirkondades, kus süstalde kättesaadavus on piiratud, jagavad tihti heroiini ja teiste sarnaste narkootikumide kasutajad omavahel süstlaid ja kasutavad neid korduvalt. Selle tõttu võivad levida näiteks HIV või C-hepatiit, kuna juba kasutatud süstlad võivad sisaldada nakatunud verd. Kahjude vähendamise meetmete alusel peaksid olema süstlad kergesti või vähemalti nõela- ja süstlavahetusprogrammide kaudu kättesaadavad. Kui teha süstlad piisavas koguses kättesaadavaks, on HIV-ga nakatumine palju väiksem võrreldes piirkondadega, kus kättesaadavus on piiratud. Paljudes riikides võimaldatakse narkootikumide tarbijatele süstlad ja nõelad tasuta. Teistes riikides peab tarbija selle teenuse eest kas maksma või puhaste süstalde ja nõelte vastu andma ära juba kasutatud süstlad ja nõelad (sellest tulenevalt ka nimetus "süstlavahetusprogrammid").

2010. aasta arvustus ei leidnud piisavalt tõendeid, et süstlavahetusprogrammidega suudetaks ära hoida C-hepatiidi viiruse edasikandumist. HI-viiruse edasikandumise ärahoidmise kohta olid andmed ebaselged, samas leiti selged tõendid, et süstlavahetuse programmid suudavad vähendada tarbijate endi poolt teatatud süstimisega kaasnevat riskantset käitumist.[5] Mitmetes süstlavahetuse programmide hinnangutes on ära näidatud, et ebaseaduslike narkootikumide tarbimine piirkondades, kus toimivad süstlavahetuse programmid, ei ole suurem võrreldes teiste piirkondadega. Süstlavahetusprogrammid on vähendanud HIV riski 33% New Havenis ja 70% New Yorgis.[6]

Melbourne'i eeslinnades Richmondis ja Abbotsfordis on heroiiniga hangeldamine ja heroiini tarbimine kestnud juba pikka aega. Teadusuuringute asutus Burnet Institute (The Burnet Institute) viis aastal 2013 lõpule uuringu "Põhja-Richmondi avaliku süstimise mõju uuring" (North Richmond Public Injecting Impact Study) koostöös Yarra Uimasti ja Tervise Foorumi (Yarra Drug and Health Forum), Yarra linna ja Põhja-Richmondi munitsipaal tervisekeskusega (North Richmond Community Health Centre). See uuring soovitab katkematut (ööpäev läbi) juurdepääsu steriilsele süstimisvarustusele tänu asjaolule, et ebaseaduslike narkootikumide tarbimine on selles piirkonnas väga laialdaselt levinud, sage ja silmnähtav. Aastatel 2010–2012 toimus neljakordne kasv nende kahe eeslinna kohatult äravisatud süstimisvarustuse hulgas. 2012. aastal koguti Yarra munitsipaal alal, kuhu hulka kuuluvad ka Richmond ja Abbotsford, 1550 süstalt igakuiselt avalikest süstlaprügikastidest. Aastatel 2011 ja 2012 oli Richmondis kiirabi väljakutsumine heroiini üledoosi tõttu 1,5 korda sagedasm (kokku 336 üledoosi) kui Melbourne'i teistes piirkondades. Samuti oli Põhja-Richmondis narkootikumidega seotud arreteerimiste hulk 3 korda suurem kui osariigi keskmine näitaja. Burnet' Instituudi (The Burnet Institute) teadurid küsitlesid tervishoiu töötajaid, elanikke ja kohalikke hangeldajaid ja lisaks sellele jälgisid narkootikumide hangeldamise ja tarbimise tegevuspaiku Põhja-Richmondis kõige levinumates süstimise paikades.[7] 28. mail 2013 avaldas Burnet' Instituut (The Burnet Institute) soovituse, et ööpäevaringne juurepääs steriilsele süstimisvarustusele on vajalik Melbourne'i Footscray eeslinnas, sest isegi pärast 10 aastat jõulisi keelumeetmeid areneb uimastite tarvitamise kultuur selles piirkonnas jõudsalt edasi. Instituudi uuring jõudis järeldusele, et avalik süstimine on sage ja kohatult äravisatud süstimisvarustust leitakse autoparklatest, parkidest, kõnni- ja autoteedelt. Samuti on täheldatud, et inimesed, kes kasutavaid süstlaid narkootikumide tarvitamiseks, murravad lahti süstlaprügikaste, et taaskasutada äravisatud süstimisvarustust.[8]

Briti avalik kogu, Rahvuslik Tervise ja Hoolekande Instituut (National Institute for Health and Care Excellence (NICE)), tutvustas aprillis 2014 uue soovituse, mis tulenes noorte inimeste steroidide süstimise osakaalu suurenemisest süstlavahetuspunktides. 2009. aastal avaldas NICE süstlavahetusprogrammide suunised, mille kohaselt ei ole nõela- ja süstlateenused soovitatavad alla 18-aastastele. Organisatsiooni direktor Professor Mike Kelly kommenteeris, et tegelikult hakkasid süstlavahetuspunkte külastama sihtrühmaga võrreldes hoopis teistsugused inimesed. Uuendatud suunistes soovitab NICE kiiresti suurenevale steroidide kasutajarühmale just neile suunatud teenuseid ja et ka alla 18-aastastele inimestele on vaja pakkuda steriilseid süstimisvahendeid. Sellised soovitused tulid esmakordselt NICE poolt pärast teateid, mille kohaselt 15-aastased noored süstivad steroide sooviga arendada lihaseid.[9]

Suunatud ja madala lävega esmase tervishoiu keskused[muuda | muuda lähteteksti]

Nõela- ja süstlavahetusprogrammid ning opiaatasendusravikeskused pakuvad teatud juhtudel ka esmaseid tervishoiuteenuseid. Sellised keskused on tuntud kui suunatud esmase tervishoiukeskused, kuna nende peamiseks sihtrühmaks on uimasteid süstivad isikud. Neid nimetatakse ka madala lävega tervishoiukeskusteks, kuna nad vähendavad levinud piiranguid, millega kliendid silmitsi seisavad, kui nad otsivad juurdepääsu harjumuspärastele tervishoiukeskustele.[10][11] Et saada steriilseid süstimistarvikuid, külastavad tarbijad tihti nõela- ja süstlavahetuskeskusi. Farmakoteraapia saamiseks (näiteks metadoon, buprenophiin) külastatakse opiaatasendusravikeskusi. Neid sagedasi visiite kasutatakse võimalusena pakkuda tarbijatele vajaminevaid tervishoiuteenuseid.[12][13] Sellistel suunatud keskustel on potentsiaali leevendada seniseid barjääre, mis takistavad tarbijatel traditsiooniliste tervishoiuteenuste kasutamist. Kättesaadavate ja vastuvõetavate teenuste korraldus, mis vastab rahvastiku vajadustele, on väärtuslik – see vähendab sõltuvust erakorralise meditsiini mittesobivatest ja ebaefektiivsetest teenustest.[14][15]

Turvalised süstimispunktid[muuda | muuda lähteteksti]

Turvalised süstimispunktid (Safe injection sites ehk SIS) või uimastitarvitamisruumid (Drug consumption rooms ehk DCR) on seaduslikud ja meditsiinilise järelevalve all tegutsevad asutused. Nende eesmärk on vähendada avalikus ruumis uimastite tarbimisest tekkivat üldsuse häirimist ja pakkuda uimastitarvitajatele hügieenilist ja stressivaba keskkonda.

Sellised asutused pakuvad steriilseid süstimisvahendeid, informatsiooni uimastite ja elementaarse tervishoiu kohta, suunamisi raviasutustesse ja juurdepääsu meditsiinitöötajatele. Mõned pakuvad ka nõustamist, hügieenialaseid ja taolisi teenuseid kindla töö- ja elukohata inimestele. Enamus programmidest on ebaseaduslike uimastite müügi ja ostmise keelustanud. Paljude programmide jaoks on vaja isikutõendit. Osad programmid pakuvad juurdepääsu teenustele ainult kohalikele elanikele ja sätestavad muidki kitsendusi, näiteks nõude olla süstiv uimastitarvitaja. Euroopas aga on enamasti ainukeseks nõudeks, et programmis osaleja tarvitab uimasteid süstla abil.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ ELi narkostrateegia (2005-2012)
  2. ↑ Marlatt, G. Alan (2002). "Highlights of Harm Reduction". Harm Reduction: Pragmatic Strategies for Managing High-Risk Behaviors. Guilford Press. p. 3. ISBN 978-1-57230-825-1.
  3. ↑ Inciardi, James A.; Harrison, Lana D. (2000). Harm reduction: national and international perspectives. Thousand Oaks, California: SAGE. pp. vii–viii.
  4. ↑ Daniel Boffey (8 September 2013). "Dane launches street magazine to help drug users fund their habit". The Guardian. Retrieved 6 November 2013.
  5. ↑ Palmateer N, Kimber J, Hickman M, Hutchinson S, Rhodes T, Goldberg D (May 2010). "Evidence for the effectiveness of sterile injecting equipment provision in preventing hepatitis C and human immunodeficiency virus transmission among injecting drug users: a review of reviews". Addiction 105 (5): 844–59. doi:10.1111/j.1360-0443.2009.02888.x.PMID 20219055.
  6. ↑ Hilton BA, Thompson R, Moore-Dempsey L, Janzen RG (February 2001). "Harm reduction theories and strategies for control of human immunodeficiency virus: a review of the literature". J Adv Nurs 33 (3): 357–70. doi:10.1046/j.1365-2648.2001.01672.x.PMID 11251723.
  7. ↑ Lucie Van Den Berg (20 May 2013). "Syringe machine push for addicts in Melbourne's heroin hot spots". The Australian. Retrieved 20 May 2013.
  8. ↑ Bridie Byrne (28 May 2013). "Drug experts propose needle vending machines for Footscray". Herald Sun Maribyrnong Leader. Retrieved 29 May 2013.
  9. ↑ Charlie Cooper (9 April 2014). "NICE: Needle exchanges should supply safe equipment to under-18 steroid users". The Independent (London). Retrieved 9 April 2014.
  10. ↑ Islam, MM, Topp, L, Day, CA, Dawson, A and Conigrave, KM (2012). "The accessibility, acceptability, health impact and cost implications of primary healthcare outlets that target injecting drug users: A narrative synthesis of literature". International Journal of Drug Policy23 (2): 94–102. doi:10.1016/j.drugpo.2011.08.005. PMID 21996165.
  11. ↑ Islam, MM, Topp, L, Day, CA, Dawson, A and Conigrave, KM (2012). "Primary healthcare outlets that target injecting drug users: Opportunity to make services accessible and acceptable to the target group". International Journal of Drug Policy 23 (2): 109–110.doi:10.1016/j.drugpo.2011.11.001. PMID 22280917.
  12. ↑ Islam, MM, Reid, SE, White, A, Grummett, S, Conigrave, KM and Haber, PS (2012)."Opportunistic and continuing health care for injecting drug users from a nurse-run needle syringe program-based primary health-care clinic". Drug Alcohol Rev 31: 114–115.doi:10.1111/j.1465-3362.2011.00390.x. PMID 22145983.
  13. ↑ Islam, MM (2010). "Needle Syringe Program-Based Primary Health Care Centers: Advantages and Disadvantages". Journal of Primary Care & Community Health 1 (2): 100–103. doi:10.1177/2150131910369684.
  14. ↑ Harris, HW and Young, DM (2002). "Care of injection drug users with soft tissue infections in San Francisco, California". Arch Surg 137: 1217–1222. doi:10.1001/archsurg.137.11.1217.
  15. ↑ Pollack, HA, Khoshnood, K, Blankenship, KM and Altice, FL (2002). "The impact of needle exchange-based health services on emergency department use". Journal of General Internal Medicine 17: 341–348. doi:10.1007/s11606-002-0037-2.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kahjude_vähendamine&oldid=6318153"