Kahekõnelus (1)

Kahekõnelus (1)

Martin Buberi raamatu Kahekõnelus esimese osa KIRJELDUS kokkuvõte

KIRJELDUS

Lähtemeenutus

Ma näen mõne aasta tagant unes üht ja sama unenägu variatsioonidega. Ma nimetan seda kahekordse kutse unenäoks. Mind ümbritseb vaene, primitiivne maailm. Lõvitaoline loomake pureb kätt, ja ma tulen temaga vaevalt toime. Edasi ma seisan ja hüüan. See on väga pikk hüüe nagu laul. Ja siis kõlab vastuseks teine samasugune hüüe mulle, nii et minu hüüe hakkab mulle tunduma küsimusena, mis on sama seletamatu nagu vastuski. Vastushüüe oli iga kord erinev. Niipea kui ta oli lõppenud, tekkis mul kindlus: see on täide läinud. Alles pärast seda vastust oli minu hüüdest alguse saanud sündmus tõesti aset leidnud.

Nii see unenägu kordus, kuni viimase korrani kaks aastat tagasi. Algul oli kõik nagu tavaliselt. Ent vastust ei olnud. Esimest korda ma ootasin vastust, varem oli see alati ootamatu. Ma muutusin avatuks, ja järsku tuli mitte kaugusest, vaid õhust minu lähedal hääletu vastus. Õieti see lihtsalt oli seal, juba enne minu hüüdu, kuid nüüd, mil ma temale avanesin, lubas ta end tajuda. Ma tajusin teda sama täielikult nagu vastust oma eelmistes unenägudes. Ma tajusin teda kõigi oma pooridega. Eelmistest vastustest erines ta selle poolest, et ta oli juba alati olnud.

Kui ma vastust enam ei tajunud, tundsin ma kõlavamalt kui eales varem: see on täide läinud.

Teatatav vaikimine

Nagu kõige ägedam sõnaline suhtlemine ei ole veel kõnelus (kõige ilmsemaks saab see kõnelevate inimeste kummalises vaidluses, mida tabavalt nimetatakse diskussiooniks, võimes üksteist katkestada), nii pole kõnelemiseks tarvis häält, isegi mitte žesti. Et keel oleks keel, ei pruugi ta üldse sisaldada meelelisi märke.

Kujutage ette kaht inimest, kes istuvad kõrvuti maailma üksinduses. Nad ei räägi teineteisega, ei vaata teineteise peale. Kumbki ei tea teise elust midagi, nad on äsja teineteist kohanud. Nad ei mõtle praegu teineteisest. Üks istub rahulikult pingil, olles avatud kõigele, mis võib juhtuda. Tema väljanägemine just nagu ütleks: ei piisa valmisolekust, tuleb olla tõesti siin. Teine inimene on vaoshoitud, ja selle vaoshoituse taga on needus – võimetus suhtlemiseks. Ja oletame, et just nüüd see needus võetakse ära. Ka nüüd ei lausu see inimene sõnagi ega liiguta end. Ometi ta teeb midagi. Vabastus saabus tema osavõtuta teadmata kust, kuid nüüd ta teeb midagi, ta kõrvaldab oma vaoshoitust, mille üle on võimu ainult temal. Ja temast vabalt voolava teate viib vaikimine teise inimeseni, kes selle avatult vastu võtab, nagu saatuse, mis teda ootab. Ta ei saa kellegi, isegi mitte iseendale, öelda, mida ta teada sai. Ja mida ta teisest üldse teabki? Teadmist polegi tarvis. Seal, kus on tekkinud avatus, kas või sõnatu, on kõlanud kahekõneluse püha sõna.

Arvamused ja tõeline

Nii et inimestevaheline kahekõnelus, mis küll tavaliselt leiab väljenduse hääles ja sõnas, võib aset leida ka ilma märkideta. Kahekõneluse ülimail hetkil puudub sellel teatatav sisu, ent ometi on tegemist täiesti faktilise sündmusega.

Võiks arvata, nagu oleks siin jutt erootikast. Ent erootika ei ole sugugi mitte kahekõneluse kontsentratsioon ja arendus. Erootikas on dialoog ja monoloog segunenud ning ühtlasi peavad omavahelist võitlust. Armastusepuhang on sageli lihtsalt omaenda isiku ootamatult teoks saanud võimaluste nautimine.

Pigem on jutt pilkudest, mis inimesed möödudes heidavad rahvast täis tänaval. Mõned neist avavad teineteisele kahekõnealtid natuurid.

Mõistete abil seda edasi anda on võimatu. Saab vaid tuua näiteid isiklikust elust selle kohta, kuidas kommunikatsioon kasvab üle suhtlemiseks, lastes kehastuda kahekõnelisel sõnal.

1914. aasta kevadel kogunes mitu inimest Euroopa eri rahvaste seast, aimates ette katastroofi ning püüdes luua rahvusteülest autoriteetset instantsi. Läbirääkimised olid avameelsed ja äärmiselt viljakad, kõik fiktiivne jäi kõrvale ja igast sõnast sai fakt. Kui me hakkasime arutama, keda kutsuda ühiskondliku algatusega väljatulijate hulka, siis üks kirglikult keskendunud ja tugeva armastusjõuga inimene leidis, et nimetatud on liiga palju juute, nii et mõned riigid on ebaproportsionaalselt suurel arvul esindatud neis elavate juutidega. Kuigi minulegi polnud see kaalutlus võõras, sest leidsin, et juutlus saab mängida tõeliselt viljakat rolli kindla rahu ülesehitamisel üksnes koos, mitte üksikute osadena, protesteerisin ma niisuguses vormis väljendatud arvamuse vastu.

Hakkasin rääkima Jeesusest ja sellest, et juudid mõistavad teda seesmiselt kogu tema juudi olemuses, mis jääb kättesaamatuks kõikidele kristlikele rahvastele. "Mõistame nii, nagu see pole kättesaadav Teile," pöördusin ma otse selle preestri poole. Ta tõusis, ka mina seisin, me vaatasime teineteisele silma. "Unustatud," ütles ta, ning me embasime teineteist vennalikult.

Juutide ja kristlaste vaheline suhete klaarimine muundus kristlase ja juudi liiduks, ja selles muundumises sai tõeks kahekõnelus. Arvamised kadusid, lihas sai teoks tõeline.

Vestlused religioonist

Mulle võidakse vastu vaielda: kui jututeemaks on maailmavaated, siis ei saa kõnelust niiviisi katkestada. Iga osaline peab end oma möödapääsmatus ühekülgsuses avama, ja alles seeläbi ta mõistab, et teda piirab teine osaline. Siis nad kohtuvad oma mitteabsoluutsuses, mis on nende ühine saatus.

Ma vastan: selles, millele ma osutan, on küll olemas piiratuse kogemus, kuid kätkeb ka selle võimalik ületamine, mis küll ei leia aset "maailmavaate", vaid tegelikkuse pinnal. Ükski vaidluses osaleja ei pea oma veendumustest loobuma, vaid nad jõuavad liiduni selles riigis, kus veendumuste seadus ei kehti. Nad saavad samuti tunda oma mitteabsoluutsust, kuid vabanevad sellest surematuks silmapilguks. Nad on kohtunud juba enne seda, kui kumbki neist pöördus hinges teise inimese poole ning sellest hetkest seda teist inimest kujutledes tõesti temaga ja temale rääkis.

Teine vastuväide kõlab nii: see võib ju olla võimalik vaadete raames, kuid usutunnistuste valdkonnas mitte. Kui eri usutunnistustega inimesed vaidlevad oma õpetuste üle, siis on jutt Jumala tahte täitmisest, mitte pinnapealsest isiklikust nõusolekust. Kui keegi on valmis oma usu eest surema, selle eest tapma, siis ei saa olla riiki, kus usu seadus enam ei kehti. Säärane inimene püüab aidata kaasa tõe võidulepääsule ega lase tunnetel end uimastada. Teist inimest, kes pooldab vale usku, tuleb pöörata või vähemalt õpetada, vahetu kokkupuude temaga on võimalik üksnes väljaspool usu küsimusi, mitte nendest lähtudes.

Sellele etteheitele, mille jõud on selles, et ta ignoreerib just nagu iseenesestmõistetavana valitsevat relativeeritud vaimu mittekohustuslikkust, saan ma vastata vaid isikliku tunnistusega.

Ma ei saa mõista hukka Lutherit, kes Marburgis keeldus toetamast Zwinglit, ega isegi Calvinit, kes on süüdi Serveti surmas, sest Luther ja Calvin usuvad, et Jumala Sõna on tunginud inimeste hinge nii sügavale, et nad on võimelised seda ühemõtteliselt tõlgendama, ja selle tõlgendus peab olema ainus. Aga mina sellesse ei usu, minu jaoks on Jumala Sõna nagu langev täht, mille leegist annab tunnistust meteoriit; sähvatust ma ei näe, ma saan rääkida ainult valgusest, ma ei saa kätte kivi, et öelda: see ta ongi. Ent seda erinevust usus ei tule pidada kõigest subjektiivseks, ta ei rajane mitte sellel, et meie, kes me täna elame, ei ole oma usus piisavalt kindlad; erinevus jääb, ükskõik kui tugevaks ka ei saaks meie usk. Olukord maailmas on ise muutunud, õigemini on muutunud inimese ja Jumala vaheline suhe. Ja selle suhte olemust ei saa taibata, kui mõelda ainult meile nii harjumuspärasest kõrgema valguse varjutusest, meie ilmutuseta eksistentsi ööst. See on ootuse öö, mitte ähmase lootuse, vaid ootuse öö. Me ootame Jumala ilmumist, ja meile on teada üksnes koht, kus see aset leiab, ja seda kohta nimetatakse ühisuseks.

Selle ootuse ametlikes katakombides ei ole ei ole üheselt tunnetatavat ja esitatavat Jumala sõna: meile pärandunud sõnad selgitavad meile end meie inimlikus pöördumises üksteise poole. Kuulekus tulevasele pole võimalik ilma ustavuseta selle loodule. Selle teadmine on meie tee, mitte "edasijõudmine", vaid tee. Algab tõeliste religioossete kõneluste aeg: jutt ei ole imaginaarsetest religioossetest kõnelustest, milles õigupoolest keegi ei näe oma vestluskaaslast ega pöördu tema poole, vaid algab tõeluse kahekõneluse aeg veendumuse ja veendumuse vahel, avatud isiksuse ja avatud isiksuse vahel. Alles siis ilmneb tõeline ühisus, mitte kõikides religioonides just nagu leitud ühise sisu ühisus, vaid olukorra, hirmu ja ootuse ühisus.

Ülesande püstitus

Kahekõnelus ei piirdu inimestevahelise suhtlemisega, vaid ta on inimestevaheline suhe, mis väljendub nende suhtlemises. Siit järeldub, et isegi kui võib saada läbi ilma sõnadeta, ilma teateta, peab kahekõneluses paratamatult olema üks asi – sisemine toimimise suunatus teineteisele. Kaks inimest, kes kahekõneluses osalevad, peavad olema teineteise poole pööratud, ükskõik millise aktiivsuse või aktiivsuse teadvuse määraga.

Seda on kasulik ette kujutada säärases järsus sõnastuses. Sest sõnastava küsimuse taga uuritava kategooria piiridest peitub küsimus, mis lõhub kõik vormelid.

Vaatlemine, kaemine, märkamine

Meie silme all elavat inimest saab vaadelda kolmel viisil (jutt ei ole teadusest). Seejuures ei pruugi taju objekt meist ja meie juuresolekust midagi teada; pole tähtis, kas tal on mingit suhtumist meie tajusse.

Vaatleja püüab vaadeldavat tallele panna. Ta vaatleb ja joonistab seda, püüdes üles joonistada nii palju jooni kui võimalik. Vaatluse objekt koosneb joontest, ja iga joone taga on midagi varjul. Inimliku väljenduse süsteemi teadmine võtab arvesse individuaalseid variatsioone. Nägu on füsiognoomia, liigutused on žestid.

Kaeja ei pinguta üldse. Ta võtab sisse poosi, milles tal on võimalik objekti näha, ning ootab rahulikult, mida ta näha saab. Ainult algul on tal mingi kavatsus, edasi toimub kõik tahtmatult. Ta ei pane midagi tallele, jätab endale täieliku vabaduse, ei karda üldse midagi unustada ("Unustada on hea.") Ta ei anna oma mälule ülesandeid, vaid usaldab selle orgaanilist tegevust, mis säilitab kõik, mis väärib säilitamist. Ta ei vii vaatleja kombel rohtu haljassöödana ära, vaid pöörab seda ühelt küljelt teisele, et sellele langeksid päikesekiired. Ronge ta ei jälgi ("Rongid viivad vales suunas."). Kaetavas objektis ei ole talle tähtsad "iseloom" ega "väljendus" ("Huvitav ei ole tähtis."). Kõik suured kunstnikud on olnud kaejad.

Kuid on olemas ka hoopis teistsugune taju.

Kaejale ja vaatlejale on ühine see, et nii ühel kui ka teisel on hoiak, nimelt püüd tajuda oma silme ees olevat inimest; et ta oleks tajujast ning tema isiklikust elust eraldatud "objekt", mida just sellepärast saabki "õigesti" tajuda; et seega tema poolt tajutav, olgu see siis joonte summa nagu vaatlejal või eksistents nagu kaejal, ei nõuaks temalt tegusid ega oleks saatuslik; et kõik leiaks aset esteesia kõige kaugemates sfäärides.

Teine asi, kui ma oma isikliku elu tunnil, mis on tajule avatud, kohtan inimest, kelles miski mulle "ütleb" midagi, mida ma objektiivselt ei oska taibatagi. Ei ütle mulle mitte seda, milline see inimene on, mis temaga toimub ja nii edasi. Vaid ütleb midagi mulle, apelleerib kuidagi minule, siseneb öeldavaga minu ellu. See võib olla miski, mis on seotud antud inimesega, näiteks see, et ma olen talle vajalik. See võib olla ka midagi minu kohta. See inimene ise oma suhtumises minusse ei ole öeldavaga kuidagi seotud, tal ei ole suhtumist minusse, ta ei ole võib-olla mind tähelegi pannud. Mitte tema ei ütle, nii nagu too üksildane inimene sõnadeta ütles tema kõrval pingil istujale oma saladuse: öeldakse seda. Kes mõistab sõna "ütleb" metafoorina, see ei saa minust aru. Fraas "see ei ütle mulle midagi" on metafoorne väljendus; aga see, mida mina silmas pean, on tõepoolest keel. Keele majas on palju eluasemeid, ja see on üks sisemistest.

Niiviisi öeldava tajumine käib hoopis teisiti kui vaatlemine ja kaemine. Inimest, kelle kaudu mulle midagi öeldi, ei saa ma üles joonistada, ei saa teda kirjeldada, ja kui ma teeksin katset, oleks öeldavaga kõik läbi. See inimene ei ole minu tähelepanu objekt, ma osutusin temaga kuidagi seotuks. Võib-olla pean ma teda kuidagi mõjutama, võib-olla pean ainult midagi õppima, ja asi on ainult selles, et ma selle "vastu võtaksin". Võib-olla tuleb mul vastata kohe just sellele inimesele, siinsamas; võib-olla aga on öeldul ees pikk mitmekesine edasiandmise tee ja sellele vastata tuleb mul kuskil, millalgi ja kellelegi – kes teab, mis keeles, praegu aga on kogu asi ainult selles, et ma võtan enese peale tarviduse vastata. Kaheldamatu on vaid see, et minu poole on pööratud sõna, mis nõuab vastust.

Nimetame niisugust taju märkamiseks (Innewerden).

Sellise märkamise objektiks ei pea olema tingimata inimene, see võib olla loom, taim, kivi: mitte ükski nähtus, mitte ükski sündmus ei ole väljas sellest reast, milles mulle midagi öeldakse. Miski ei saa keelduda olemast säärase sõna astjaks. Kahekõneluse võimaluse piirid on märkamise piirid.

Märgid

Igaühel meist on ümber turvis, mis peab märgid ära tõrjuma. Märgid on meie peale suunatud pidevalt, elada tähendab olla see, kelle poole pöördutakse, tuleb ainult see pöördumine vastu võtta, tuleb ainult kuulda seda pöördumist. Ent risk tundub meile liiga suurena, meile tundub, et selline helitu äike ähvardab hävinguga, ning me täiustame oma kaitseaparaati põlvest põlve. Meie teadus kinnitab meile: "Ole rahulik, kõik läheb nii, nagu peab minema, sinule ei ole midagi suunatud, sind ei peeta silmas, see on maailm. Sa võid seda tajuda, nagu tahad, kuid mida sa ka ette ei võtaks, see lähtub ainult sinust, sinult ei nõuta mitte midagi, sinu poole ei pöörduta, kõik on vaikne."

Igaüks meist on suletud turvisesse, millega me harjume ja mida me varsti enam ei märka. On vaid hetki, mil on võimalik sellest läbi tungida ning äratada hing tundlikkusele. Ja kui midagi sarnast on meiega juhtunud, kui me oleme muutunud valvsaks ning küsime endalt: "Mis siis ikka erilist on juhtunud? Kas see on siis midagi muud, kas see pole see, mis iga päev juhtub?", siis me võime vastata: "Tõepoolest, mitte midagi erilist, see on igapäevane asi, ainult et meid ei ole iga päev siin."

Selle märgid, et meie poole pöördutakse, ei ole midagi ebatavalist, see ongi see, mis kogu aeg toimub, mis toimub lakkamatult, sõnaline pöördumine ei lisa siia midagi.

Kõik, mis toimub, on pöördumine minu poole. Sellega, mis minuga juhtub, pöördub maailmas toimuv minu poole. Ainult seda puhastades, eraldades seda pöördumisest minu poole, saan ma minuga toimuvat tajuda mind mitte silmas pidavate maailmasündmuste osana. Seesmiselt seotud, steriliseeritud süsteem, millesse kõik peab minema, on inimtegevuse titaanlik projekt. Ka keel on sellele allutatud.

Selle aegade torni tipust, kui mõned selle väravate kaitsjatest peavad võimalikuks pöörata mõningat tähelepanu sarnastele mõttekäikudele, vastatakse mulle: see on ju lihtsalt variatsioon sellest vanast ebausust, et kosmilistel ja telluurilistel nähtustel saab olla inimese elus vahetu tähendus, millest meil on võimalik aru saada. Selle asemel, et mõista toimuvat füüsikalises, bioloogilises, sotsioloogilises aspektis (mida ma uurimuste edusammudest alati vaimustuma kaldudes väga hindan, kui ainult need, kes seda teevad, teavad, mida nad teevad, ega kaota vaateväljalt piire, mille raamides nad tegutsevad), tehakse katse taibata nende imaginaarset tähendust, mille jaoks mõistuse seadustele alluvas aegruumikontiinuumis pole kohta.

Seega olen ma ootamatult sattunud augurite seltskonda, kelle kummalised alaliigid, nagu teada, on tänapäeva maailmas olemas.

Ent olgu siis tegemist ennustamisega loomade sisikonna järgi või tähtede järgi, selle märkidele on omane, et need on teatmikus kirjas, olgugi et kirjutamata teatmikus. Ja kui salajas neid teatmeid ka edasi ei antaks, igaüks, kes neid kasutab, saab teada, millist elupööret üks või teine märk tähendab; ja isegi kui mitme erinevat laadi märgi kokkupõrge tekitab erilisi raskusi seoses lahushoidmise ja kombineerimisega, on alati võimalik "toime tulla". Seda laadi tegevuste ühine tunnus on korratavus: reeglite, seaduste ja analoogiajärelduste ühesugusus, ükskord ja lõplikult avastatud, pidev rakendatavus. See, mida nimetatakse ebausuks, on minu meelest pigem ebateadmine. Ebausklikust hirmust 13. kuupäeva ees viib otsetee gnoosise petlike kõrgusteni; siin ei ole isegi mitte ahvisarnasust tõelise usuga.

Tõeline usk, kui ma tohin nõnda nimetada võimet ennast esitada ja öeldavat kuulda, algab sealt, kus lõpeb juhindumine reeglitest, kus kaob tahtminegi seda teha. See, mis minuga toimub, ütleb mulle midagi, kuid seda, mida see mulle ütleb, ei saa mulle avada mingi salateadmisega, sest seniajani ei ole seda veel kunagi öeldud ning see ei koosne kunagi hääldatud häälikutest. Seda ei saa tõlgitseda, nagu ka mitte tõlkida, seda ei saa mulle selgitada ja ma ei saa seda esitada, see ei ole üldse "Mis", see on mulle heidetud minu ellu, see ei ole kogemus, mida võib meenutada väljaspool antud olukorda, see jääb alati pöördumiseks tollel kindlal hetkel, sellest hetkest lahutamatuks, vastust sooviva küsija küsimuseks.

(Küsimus. Selles seisnebki teine tohutu vastandlikkus tõlgitsemise märkide ja siin silmas peetava märkide keele vahel: ta ei ole kunagi teatmete teatamine, selgitamine, rahustamine.)

Usk asub ainukordsuse voos, mida püüab ületada teadmine. Inimvaimu töö, kõik analoogiate, tüpoloogiate konstrueerimised on vajalikud, kuid põgenemine oleks pöörduda nende poole, kui sinule, minule on esitatud küsija küsimus. Ainult voos pannakse proovile ja viiakse täide elatav elu.

Kogu austuse juures maailmakontiinuumi vastu – elus on mulle teada üksnes maailma konkreetsus, mis seisab minu ees kogu aeg, iga minut. Ma võin seda liigendada koostisosadeks, võin võrreldes arvata neid sarnaste nähtuste rühmadesse, võin neid varasematest tuletada, lihtsamatele taandada, ja kõige selle juures ei puuduta ma oma maailmakonkreetsust, seda ei saa liigendada, võrrelda, taandada, ja ta vaatab minu peale hirmutavalt oma ainukordsuses. Nõnda tahab Stravinski balletis rändnukuteatri direktor publikule näidata, et Pierrot, kes publikut hirmutab on lihtsalt õlekimp näitlejariietes, rebib selle tükkideks, ning kukub hirmust värisedes, kui palagani katusel istub elus Petruška ja naerab tema üle.

Maailmakonkreetsuse tõeline nimetus on minule, igale inimesele usaldatud loomine. Selles on antud meie poole pöördumise märgid.

Pöördumine

Noorpõlves oli mulle tavaelus erandiks üksnes "religioosne". Tulid tunnid, mis olid asjade kulust välja võetud, miski lõhkus argielu kõva kesta. Ja siis oli asjade tavapärane püsivus rikutud. Toimunu hävitas argielu seadust. "Religioosne kogemus" oli kogemus Teisest, mis ei mahu eluseosesse. Ta võis alata millestki tavapärasest, mingi hästi tuttava objekti kaemisest, mis järsku muutus salapäraseks ja pelutavaks ning lõpuks läbipaistvaks, viies saladuse pimedusse ühes selle sähvivate välkudega. Ent aeg võis olla katki rebitud ka ilma igasuguse ajendita, – algul purunes maailma kindel ehitus, seejärel kadus veel kindlam enesekindlus, ja see olemuseta olend, kes sa äsja olid, kes nüüd on sulle juba tundmatu, andus üle asjade täiusele. "Religioosne" võttis inimese tema keskkonnast välja. Teisele poole jäi tavaelu oma tegemistega, siin aga valitsesid loobumus, kirgastus, vaimustus väljaspool aega, väljaspool tagajärgi. Järelikult haaras minu enda olemasolu siinpoolset ja sealpoolset, ja nende vahel ei olnud muud seost peale ülemineku tegeliku silmapilgu.

Et surma ja igaviku poole püüdlevat ajalikku elu, mis nende palge ees võib täide saada üksnes oma ajalikkust täide saates, ei ole õige niiviisi jaotada, see avanes mulle tänu argisele sündmusele, sündmusele, mis minu üle kohut mõistis, lausus kohtuotsuse kinnise suuga ja liikumatu pilguga, nagu armastab seda otsust teha tavapärane asjade käik.

Asi oli ainult selles, et ükskord päeval pärast hommikul kogetud "religioosset" inspiratsiooni võtsin ma kodus vastu noormehe, panemata sellesse suhtlemisse kogu hinge. Ma ei olnud ebapiisavalt armastusväärne, ma ei suhtunud temasse vähem tähelepanelikult kui tema eakaaskastesse, kes sel ajal tavaliselt käisid minu juures nagu oraakli juures, kes laskub nendega vestlusse, ma olin tähelepanelik ja avatud, kuid ma ei vaevunud ära arvama küsimusi, mida ta mulle ei esitanud. Nendest küsimustest sain ma teada hiljem, varsti pärast seda ühelt tema sõbralt – teda ennast ei olnud enam elavate kirjas, – sain teada nende olemuslikust sisust, sain teada, et ta ei tulnud minu juurde juhuslikult, vaid saatuse käsul, tuli just minu juurde, tuli just sel tunnil mitte lobisemise pärast, vaid vastust saama. Mida me ootame, kui me meeleheites ikkagi läheme mingi inimese juurde? Tõenäoliselt tema kohalolekut, millega meile öeldakse, et mõte ikkagi on.

Sellest ajast saadik ma loobusin niisugusest "religioossusest", mis on vaid erand, väljavõtmine, väljumine igapäevaelust, ekstaas, – või see loobus minust. Nüüd on mul ainult igapäevaelu, millest ma kunagi ei välju. Saladus ei avane enam, ta on kas ära läinud või kolinud siia, kus kõik toimub nii, nagu toimub. Ma ei tunne enam muud täiust peale iga sureliku tunni täiuse koos selle juurde kuuluva pretensiooni ja vastutusega. Kuigi ma olen kaugel sellest, et selle kõrgusel olla, tean ma, et pretensioonides kohtun ma pretensioonidega ja minu vastutuses on mulle lubatud vastata, ja ma tean, kes räägib ja otsib vastust.

Ma ei tea palju rohkem. Kui see on religioon, siis ta on lihtsalt kõik, lihtne läbi elatav kõik oma kahekõneluse-võimalikkuses.

Siin on koht ka selle kõrgematele kujudele. Kui sa palvetad, siis sa ei eemaldu oma elust, vaid pead silmas just oma elu, olgu kas või ainult selleks, et seda ära anda, samuti ka siis, kui sa viibid ennekuulmatus, vallutavas, kui sinu poole hüütakse ülalt, kui sa oled nõutud, valitud, ülistatud, saadetud, peetakse sind alati silmas ühes sinu sureliku eluga, see silmapilk ei ole elust välja võetud, ta on minevikuga külg külje kõrval ja noogutab veel järelejäänud elule; sa ei sukeldu külma täiusesse, sind ihaldatakse sideme jaoks.

Kes räägib?

Meiega räägitakse elatava elu märkidega.

Aga kes räägib?

Pole mõtet öelda "Jumal", kui me ei alusta sellest, et unustame kõik, mis me arvasime Jumala kohta teada olevat, ja sukeldume öhe.

Kui me siis tõuseme pinnale, et elada uut elu, ning hakkame eristama märke, mida me siis võime teada märkide andja kohta? Ainult seda, mida me märkidest teada saame. Kui nimetada märkidega kõnelejat Jumalaks, siis see on silmapilgu Jumal.

Toon ühe võrdluse.

Kui me luuletust tõeliselt tajume, siis me ei tea luuletajast muud kui seda, mis me luuletusest teada saame. Ainult selle luuletuse subjekt on meile tähtis. Ent kui me samamoodi loeme ka selle luuletaja teisi luuletusi, siis need subjektid on üksteisele täienduseks ja kinnituseks ning ühinevad oma mitmekesisuses isiksuse ühtsesse polüfoonilisse olemisse.

Nõnda tekib nendest, kes meile märke annavad, kes meie elus meiega räägivad, silmapilgujumalatest hääle Issand, Ainus.

Üleval ja all

Selle sõna, kes tahab rääkida inimestega ega räägi Jumalaga, ei leia kehastust, ja see, kes tahab rääkida Jumalaga ega räägi inimestega, on valel teel.

Kord olevat Jumalast inspireeritud inimene läinud loodu vallast suurde tühjusesse. Seal ta eksles, kuni jõudis saladuse väravateni. Ta koputas. Kostis hääl: "Mis sa siit tahad?" – "Kiitsin Sind surelike ees, aga nad olid minu kõnedele kurdid. Nüüd tulin Sinu juurde, et Sa mind ära kuulaksid ja mulle vastaksid." – Seest karjuti: "Mine tagasi, siin ei kuule sind keegi. Minu kuulmine on surelike kurtuses."

Tõeline Jumala sõna suunab inimese elavate valda, kus loodute hääled käivad otsingutes üksteisest mööda ja selles ebaõnnestumises leiavad igavese partneri.

Vastutus

Vastutuse mõiste tuleb eetika vallast, õhus hõljuva "olemapidamise" vallast tagasi tuua elusa elu valda. Tõeline vastutus on vaid seal, kus on tõeline vastuse võimalus.

Vastuse millele?

Sellele, mis inimesega juhtub, mida ta näeb, kuuleb, tunneb. Tähelepanijale on keeleks elu iga tund – milles on maailm ja saatus. Kogu meie tsivilisatsiooni aparaati ongi tarvis selleks, et tähelepanu eemale juhtida.

Tähelepanijalt oodatakse, et ta tajuks kogu toimuvat loomist. See toimib nagu kõne, mitte peade kohal kõmisev, vaid just tema poole pööratud, ja kui üks inimene küsiks teiselt, kas ka tema kuulis seda, ja teine vastaks jaatavalt, siis nad räägiksid ainult taipamisprotsessist, mitte taibatavast.

Ent see kõne kujutab endast isikliku igapäevaelu sündmusi. Nendega pöördutakse meie poole, olgu nad siis suured või väikesed, kusjuures suurteks peetavad ei anna meile suuremaid märke kui teised.

Kuid sellega, et me neid tajume, ei tee me veel lõplikku otsust oma käitumise kohta. Me võime ikka veel mähkuda vaikimisse või kõrvale hiilides harjumuse poole pöörduda. Kummalgi juhul saame haava, mille valu ei leevenda ei produktiivne tegevus ega uimastus. Ent võib juhtuda, et me püüame vastata, hakkame lalisema, sest selgeks artikuleerimiseks ei jätku meil tavaliselt hingejõudu, kuid see lalin on väärikas katse; tähendus ja kurk on just nagu ühtsed selles, mis tuleb öelda, ent kurk on liiga kohkunud, et juba määratluse saanud tähendust selgelt välja öelda. Meie vastuse sõnad on öeldud sellessamas teokssaamise ja sellest loobumise tõlkimatus keeles, milles meie poole pöördutakse, kusjuures teokssaamine võib võtta loobumise kuju ning keeldumine teokssaamise kuju. See, mida me nõnda sõnades väljendame, on suhtumine olukorrasse, olukorrasse, millega me oleme just nüüd kokku puutunud, mis ei olnud ega saanud olla meile teada, selletaolist ei olnud veel olnud.

Me ei tulnud olukorraga toime, sellest tuli loobuda, mitte kunagi pole võimalik toime tulla sügavalt mõistetud olukorraga, kuid me saame olukorrast üle, viies ta sisse oma elatava elu substantsi. Ainult nii, ustavuses silmapilgule, saame tundma elu, mis on miski muu kui silmapilkude summa. Me vastame silmapilgule, kuid ka vastutame silmapilgu eest. Koer vaatas sinu peale, sa vastad tema pilgule, laps võttis sul käest kinni, sa oled vastutav tema puudutuse eest, rahvahulk liigub sinu ümber, sa vastutad nende hädade eest.

Moraal ja religioon

Vastutus, mis ei vasta lausutud sõnale, on vaid moraali metafoor; vastutus on faktiliselt olemas üksnes juhul, kui on olemas instants, mille ees ma olen vastutav, ja "vastutus iseenda ees" on reaalne üksnes juhul, kui "ise", mille ees ma vastutan, on läbipaistev ja viib absoluuti. Ent see, kes tunneb reaalset vastutust, kahekõneluse vastutust, ei saa jätta nimetamata seda, kes lausub sõna, millele ta vastab; ta tunneb teda selle sõna substantsis, mis nõudes, hinge tungides, sisemeele intonatsiooni võttes teda hingepõhjani erutab. Inimene võib Jumala olemist kõigest väest tagasi lükata, ent tunda seda kahekõneluse karmis pühaduses.

Ei maksa arvata, nagu ma teeksin küsitavaks moraali, kiites religiooni. Tõsi küll, religiooni eelis moraali ees seisneb selles, et ta on fenomen, mitte postulaat, samuti selles, et peale otsustavuse suudab ta haarata ka rahu; moraali tegelikkus, Nõudja nõue on sees ka religioonis, kuid religiooni tegelikkust, Nõudja absoluutset olemist, ei ole sees moraalis. Kui aga religioon tunneb rahuldust ja kinnitab end, muutub ta kahtlasemaks kui moraal, just sellepärast, et ta on tegevam ja ulatuslikum. Religioon kui risk, mis on valmis iseendast lahti ütlema, on toitev arterite süsteem; süsteemina, mis valdab tõde, on kindel ja kindlust pakkuv, religioonisse uskuv religioon, on venoosne veri, mis jääb oma liikumises toppama. Ja kui pole midagi, mis võib inimeste nägu meie jaoks nõnda moonutada nagu moraal, siis religioon võib meie jaoks rohkem kui miski muu moonutada Jumala palet. Ühel juhul on see printsiip, teisel juhul dogma; ma oskan hinnata dogma "objektiivset" kindlust, kuid nii ühe kui teise taga on – ilmalik või püha – sõda olukorra kahekõnelise võimuga, peitub see kord ja lõplikult omaksvõetu, mis seisab vastu ettenähtamatule silmapilgule. Dogma on isegi seal, kus tema pretensiooni juured ei tekita kahtlust, muutunud ilmutuse suhtes tundetuse ülevaks vormiks. Ta ei kannata lõpuleviimist, kuid inimene viib ta endale omase illusoorse kindlusega lõpule.

Vaata ka

• PIIRANG
• KINNITUS