Kaelkirjak

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loomast; tähtkuju kohta vaata artiklit Kaelkirjak (tähtkuju), Andrus Kiviräha teose kohta vaata artiklit Kaelkirjak (Kivirähk)

Kaelkirjak
Giraffe standing.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Sõralised Artiodactyla
Sugukond: Kaelkirjaklased Giraffidae
Perekond: Kaelkirjak
Liik: Kaelkirjak
Ladinakeelne nimetus
Giraffa camelopardalis
Kaelkirjaku alamliikide levila
Kaelkirjaku alamliikide levila

Kaelkirjak (Giraffa camelopardalis) on kaelkirjaklaste sugukonda kuuluv sõraline.

Kaelkirjakuga samasse sugukonda kuulub okaapi.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaelkirjak on kõrgeim maismaaloom. Isasloom on 4,8-5,5 m, emasloom 3,9-4,5 m kõrge. Isaslooma kaal on kuni 900 kg, emasloomal 550...700 kg.

Kaelkirjaku kaela pikkus ulatub kuni kahe meetrini, jalad on peaaegu sama pikad. Esijalad on tagajalgadest pikemad. Pea on suhteliselt väike, silmad on suured ja pikkade ripsmetega, need kaitsevad teravate (akaatsia-)ogade eest.

Nahk on kollakas, pruunide laikudega, igal kaelkirjakul on erinev nahamuster (sarnaselt inimese sõrmejäljele).

Kaelkirjaku peas on vähemalt kaks kõhrelist, hiljem luustuvat karvase nahaga kaetud sarve. Kaelkirjak on üks vähestest loomadest, kes sünnib sarvedega. Vastsündinu sarved on esialgu vastu laupa surutud, püsti tõusevad need ühe nädala jooksul.

Hoolimata suurest kasvust on kaelkirjakul sarnaselt inimesele 7 kaelalüli.

Lähenevat vaenlast on kõrge kasvu ja terava nägemise tõttu kaelkirjakul lihtne märgata.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaelkirjak on levinud Aafrikas Sahara kõrbest lõunas. Kõige sagedamini võib neid kohata puude ja põõsastega (eriti akaatsiatega) kaetud savannides.

Põhja-Aafrikas elanud alamliigid on välja surnud.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaelkirjak sööb põhiliselt puude ja põõsaste võrseid, lehti ja oksi, aga on võimeline kohanema ka teistsuguse taimtoiduga. Oma kõrguse tõttu saab kaelkirjak süüa kõrgemalasuvaid puude osi, mille osas puudub konkurents.

Paljude puude, nende hulgas akaatsiate lehti, mida ta haarab pika kareda keelega. Need lehed on vaga mahlakad ja sisaldavad palju vett, mis lubab kaelkirjakul pikka aega ilma joomata hakkama saada.

Kaelkirjak tõmbab pika keelega toidu suhu, kus seda vajadusel segatakse süljega, et lihtsam neelata oleks.

Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak harva, sest selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suguküpsuse saavutavad emasloomad 4–5, isasloomad 4–aastaselt.

Tiinus kestab umbes 15 kuud (453–464 päeva). Sünnituseks läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad ka teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis, võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaelkirjak on seltsiv ja rahuarmastav loom, kes elab 7–70 pealistes karjades. Karjades on kindel sisehierarhia, karja juhtkoha jagavad omavahel kõige suuremad isasloomad. Karja juhtpositsioon jagatakse duellis, kus vastased jagavad teineteisele pea- ja kaelahoope, kuni üks neist taandub. Karja juht hoiab oma pea ja kaela alati hästi üleval, madalamal positsioonil olev loom aga langetab juhtkaelkirjaku juures alati pea.

Kaelkirjak magab peamiselt püstijalu ning vaevalt paarkümmend minutit ööpäevas (kuni 2 tundi) lühikeste, 3-4 minutit kestvate ajavahemikena.

Kaua aega arvati, et kaelkirjak on tumm, tänapäeval on aga teada, et häälitsus on inimkõrvale mittekuuldavatel sagedustel (alla 16 Hz), lühidalt röhkides.

Kaelkirjaku eluiga on vabas looduses 20-25 aastat, vangistuses mõnevõrra enam (kuni 28 aastat). Kaelkirjaku põhivaenlased looduses on peale inimese lõvid, leopardid ja hüäänid.

Kaelkirjak ja inimene[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomaaedades peetakse kaelkirjakuid ammusest ajast, esimesed andmed nende vangistuses pidamisest pärinevad juba ajast ca 1500 e.m.a (Vana-Egiptusest). Teada on ka kaelkirjakute kasutamine Vana-Rooma gladiaatorite võitlustel. Esimene kaasajal Euroopasse toodud kaelkirjak oli 1827. aastal Prantsusmaa kuningale kingitud Zarafa. Tänapäeval on kaelkirjak loomaaedades laialt levinud ja hästi paljunev liik.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahet tehakse üheksal üksteisele väga sarnasel alamliigil. Alamliigid erinevad üksteisest kasvu, karvastiku mustri ja levila poolest.

Alamliigid on:

  • Võrk-(somaali) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis reticulata)
  • Angola kaelkirjak (Giraffa camelopardalis angolensis)
  • Kordofani kaelkirjak (Giraffa camelopardalis antiquorum)
  • Masai-kaelkirjak(Giraffa camelopardalis tippelskirchi)
  • Nuubia kaelkirjak (Giraffa camelopardalis camelopardalis)
  • Rothschildi (uganda) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis rothschildi)
  • Lõuna-Aafrika kaelkirjak(Giraffa camelopardalis giraffa)
  • Rodeesia kaelkirjak (Thornycrofti kaelkirjak; Giraffa camelopardalis thornicrofti)
  • Lääne-Aafrika (nigeeria) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis peralta)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]