Kaelakeeafäär

Allikas: Vikipeedia

Kaelakeeafäär oli intsident, mis leidis aset 1780. aastatel Louis XVI õukonnas ja kuhu oli segatud tema abikaasa, kuninganna Marie Antoinette. Afäär põrmustas Marie Antoinette niigi halva maine ja jättis mulje, et ta on seotud katsega riigilt raha välja petta. Kahjustada sai kogu monarhia maine ja see on üks sündmustest, mis viis Prantsuse revolutsioonini.

Sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jeanne de Valois-Saint-Rémy pärines Valois'de dünastia Prantsuse kuninga Henri II sohilapsest ja seega osaliselt kuninglikku verd naisterahvas, kes Bourbonide valitsusajal oli jäänud ilma kõikidest oma varadest. Eesmärgiga saada tagasi oma valdused ning tiitel pöördus ta õukonda ning esitas arvukalt palvekirju kõrgelseisvaile isikuile, sealhulgas kuninganna Marie-Antoinette'ile, ent need jäeti loomulikult rahuldamata. Kättemaksuhimulisena mõtles ta välja keerukad mahhinatsioonid: ta leidis tänavakõrtsist ühe näitlejatari, kes oli täpipealt kuninganna nägu. Tolle abiga veenis ta kuninganna põlu alla sattunud kardinal de Rohani, et kuninganna on valmis kardinalile andestama, kui too talle imekauni teemantkee kingib. Tegelikkuses olid juveliirid seda keed elnevalt juba Marie-Antoinette'ile müüa pakkunud ning too oli sellest keeldunud, kuivõrd riigikassa oli üpris tühi, isiklikke rahasid tal nii palju ei olnud - ning lisaks ei olnud ta sugugi nii ükskõikne rahakulutaja, kui temast hiljem üritati muljet jätta. Kee oli liigagi uhke, koosnedes 657 teemantist, nii et juveliirid olid selle alla kinni pannud kõik oma vahendid, mistõttu üritasid nad seda paaniliselt ja tulutult Euroopa kroonitud peadele maha müüa. Kui ka Marie-Antoinette ehtest keeldus, oli neil silme ees terendamas pankrot... Ent Jeanne de Valois tõi kohale kuninganna nägu näitlejahakatise, korraldas tolle kohtumise kardinaliga ning saatis kardinalile kuninganna nimel mitmeid kirju ning mees läkski intriigide õnge. Hiljem mõnitas Marie-Antoinette teda kohtus, et kas kardinal tõesti arvas, et kuninganna, kes talle juba 15 aastat pole sõnagi öelnud, ühe kee pärast temale andestaks. Afääri lõpptulemus oli see, et Jeanne de Valois põgenes keega Inglismaale, rahvas aga pidas kogu afääri eest vastutavaks õnnetut Marie-Antoinette'i, kes asjas täiesti süütu oli. Kardinal de Rohan anti kohtu alla ning saadeti Bastille' vanglasse, seal istudes hakkas ta järk-järgult oma varasid müüma, et kee eest siiski maksta. Maksukohustuse pärandas ta ka oma järeltulijaile, kes vahelduva eduga makseid jätkasid. See oli üks põhjuseid, miks prantsuse rahvas teda veel rohkem põlgama hakkas, ning kuna sündmus juhtus vahetult enne Prantsuse revolutsiooni puhkemist, nähakse selles ka ühte revolutsioonile kaasaaitavat tegurit.

Mis sai keest, on tekitanud kõvasti poleemikat. Mõnede väitel müüs Jeanne kee kivi-kivi haaval maha, teiste väitel müüs ta selle maha tervelt ning hiljem on mitmed kirjanikud (teiste seas näiteks Carole Nelson Douglas) oma romaanides kee saatuse üle mõtisklenud. Kogu kaelakeeafäärist kirjutas pika, paksu ja põhjaliku raamatu Alexandre Dumas; sell järgi on valminud ka film