K-Wagen

Allikas: Vikipeedia

K-Wagen

K-Wagen

K-Wageni tehnilised andmed
Pikkus 12,7 m
Laius 6,1  m
Kõrgus 3  m
Kaal 145...160  t
Kiirus maastikul 5 km/h
maanteel 7,5 km/h
Käiguvaru maanteel ? km/h
maanteel ? km
Suurtükk 4 × 77 mm
800 mürsku
Kuulipildujad 7 × 7,92 mm MG 08
21000 padrunit
Soomus kuni 30 mm
Mootor 2 × V6 Daimler-Benz
Mootori võimsus 2 × 650 hj
Meeskond 22...27 inimest

K-Wagen (Kolossal-Wagen või Grosskampfwagen) oli Saksamaa Esimese maailmasõja lõpus valminud üliraske tank, mida 1918. aasta lõpuks jõuti peaaegu valmis ehitada 2 masinat. Tanki projekteerisid Joseph Vollmer ja kapten Wegner (või Weger).[1]

K-Wageni roomikud jooksid üle kogu kere. Relvastuseks oli 4 kahurit ja 7 kuulipildujat, mis paiknesid korpuse külgedelt väljaulatuvastes laskepesades. Juhtimisruum paiknes masina esiosas ning mootor ja transmissioon taga. Meeskonda kuulus erinevatel andmetel 22 kuni 27 meest [2].

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juunis 1917 tellis Saksamaa Sõjaministeerium üliraskete tankide projekti. Uus tank pidi endast kujutama liikuvat kindlust nelja 77 mm kahuriga, kaaluma 150 tonni[3], teistel andmetel 145 või 165 tonni.[2] 28. juunil 1917 kinnitati projekti "K-Wagen" kavand. Selle järgi pidi uue üliraske tanki soomuse paksus ulatuma kuni 30 millimeetrini, relvastusse pidi kuuluma kas kaks või neli 50–77 mm suurtükki, neli kuulipildujat ja kaks leegiheitjat. Meeskonda pidi kuuluma 18 meest, jõuseadmeks kaks 200–300 hobujõulist mootorit ning masin pidi suutma ületada 4 m laiuseid kraave.

Esialgu anti projekti töötlemisest kuni esimese näidise valmimiseni aega üks aasta, kuid hiljem vähendati seda 8 kuuni. Programm nägi ette tellimust 100-le masinale, millest esimese seeriana valmiks 10 tanki. Ühe masina hinnaks kujunes kuni 500000 Reichmarka.[4]

Hiljem vähendati tanki pikkust 13 meetrile ja kaalu seeläbi 120 tonnini. Kuna kaks 200 hj mootorit olid ilmselgelt liiga nõrgad, valiti nende asemele kaks 650 hj mootorit.[5]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Joonistus tankist K-Wagen.

K-wagen kaalus 120 tonni, oli ligi 13 meetrit pikk ja 3 meetrit lai (6 meetrit sponsoonide kohalt). Soomuse paksus oli kuni 30 mm. Tanki side ja juhtimissüsteem olid üle võetud alvelaevalt.[1] Bensiinipaagid mahutasid 3000 liitrit kütust.[4] K-Wagen relvastati nelja 77 mm suurtükiga, kaks igas sponsoonis ja seitsme 7,92 mm MG08/15 kuulipildujaga.[1][3] Projekteerimise alguses kavandatud leegiheitjatest loobuti. Meeskonnas oli kokku 27 liiget: komandör, kaks juhti, signaaliedastaja, relvastuse ohvitser, 12 suurtükiväelast, 8 kuulipildurit ja kaks mehaanikut.

Suur kaal tegi võimatuks pikkade vahemaade läbimise, mistõttu tanki plaaniti transportida raudteel rinde lähedusse, kus seda kasutada taheti.[5] Et tank ühes tükis raudteeplatvormile ei mahtunud võti tank lahti kuueks [viide?] eralditransporditavaks mooduliks: kontrollruum, võitlusruum, masinaruum, ülekanderuum ja kaks sponsooni.

Saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud pidasid seda projekti absurdseks, kuid Paul von Hindenburg isiklikult nõudis, et tank ikkagi ehitataks.[5] Plaanide kohaselt pidi 10 tellitud masinat valmima 1919 aastal. Materjalide puuduse tõttu hakkas ehitus venima ja sõja lõpuks oli peaaegu valmis vaid kaks eksemplari. Mõlemad lõhuti liitlaste kontrollkomisjoni poolt[1][5][3] või teise variandi kohaselt sakslaste endi poolt. [2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Achtung Panzer: First Panzers 1917-1918. (Inglise k.)
  2. 2,0 2,1 2,2 Õun, Mati (1998). Wehrmachti tankid. Väike tankiõpik vana sõjatehnika huvilisele. Tallinn: Tammiskilp, 5. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Chant, Christopher (2002). World Encyclopedia of the Tank. Second edition. Inglismaa: Sutton Publishing, 45-46. ISBN 0750931477. 
  4. 4,0 4,1 S. Fedoseev. Сверхтяжелый танк "K-WAGEN". (Vene k.)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Rainer Strasheim. On the Real Thing. (Inglise k.)