Kõuelind

Kõuelind ehk äikeselind on muistne taevane üliolend, linnu kujuga äikeseolend või -jumal, kus äikese nimetamine impersonaalselt võib olla seotud ürgsete väekujutlustega. Euroopa, Aasia ja Ameerika rahvaste ning Põhja-Ameerika looderanniku indiaanlaste vanade uskumuste kohaselt legendaarne müütide olend, kellel on üleloomulik jõud ja vägevus ning kes toonud inimestele tule taevast alla. Kõuelindu peetakse Kanadas ebaloomulikest olenditest kõige võimsamaks. Mõned Ameerika põlisrahvaste legendidest räägivad suurest lendavast sisalikust, kes jahtis veeloomi, kellel oli müstiline algupära ja vägi ning paljud seostasid seda lindu "müütilise kõuelinnuga". Kõuelinnuks väidetakse 19. sajandi lõpus mõningate avastuste käigus täheldatud hiiglaslikku kasvuga lindu või dinosauruslindu, aga leiul ei ole teaduslikku põhja. Rhamphorhynchus pterosaurus, lendav sisalik avastati Lõuna-Saksamaalt kuulsast Solnhofeni lubjakivist. Sisalik libises ilmselt sel hetkel mööda veepinda, kui üks suur kala, nimega Aspidorhynchus, hammustas tema tiiba.

Uskumuste olend[muuda | muuda lähteteksti]

Uskumustes omaette olendite perekond sümboliseeris sisuliselt võimu ning nad ei kutsunud esile mitte niivõrd hirmuvärinaid kui aukartust. Lemmikkuju selle väljendamiseks oli lind, nh. indiaanlaste kõuelind. Mitmed rahvad on uskunud, et äikese põhjustajaks on suur lind, samas kui Aasias levinud uskumuste kohaselt on umbes samasugused võimed on tulelohel ehk draakonil. Paljudel juhtumitel on kõue- ehk äikeselinnu asemel esinenud inimkujuga äikesejumal. Soome kõuelind on Kokko, kes muistendeis esineb rohkem tuld lööva linnuna, kui on äikesejumal. Kui Kokko oskab ise süüdata tule, aga soomlaste ja karjalaste taeva, ilma, saagi ja looduslike asjade jumal Ukko teeb seda Kokko kolme sulge vastastikku hõõrudes.

Põhja-Ameerika ja selle looderanniku indiaanlastel toob äikest kõuelind, legendaarne olend põlisrahvaste ajaloos ja kultuuris, keda peetakse üleloomulikuks olevuseks, suuremaks ja tugevamaks kui pea kõiki teisi olendeid. See müütiline lind on kujutatud traditsioonilisel tootemil tihtipeale, tohutudtiivad laiali laotatud. Need tiivad kutsuvad esile kõuekõmina ja seda saatva tormi. Tema tiibade lehvitusest kuuleb mürinat, sünnivad tugevad tuuled, välku lööb, kui ta natukenegi silmi pilgutab ja äikest kõmahtab, kui ta tiivad kokku puutuvad. Indiaanihõimude arvates olevat kõuelind nii suur ja tugev, et suutvat kanda oma küüniste vahel mõrtsukvaala, nii nagu kotkas püüab kalu.

Lakota-indiaanlaste, siuude maailmapildis on kõuelind Wakinyan, võimas lind, kelle tiivad müristavad ja silmad pilluvad välku.^[1] Kwakiutl-indiaanlased kutsusid olendit nimega Hohoq ja Nootka hõimu liikmed panid talle nimeks Kw-Uhnx-Wa. Tiibade siruulatust oli kahe kanoodi võrra. Kui kõuelind lendab, siis pilved kogunevad tema tiibade võimsast tõukest kokku ja sünnib torme. Aeg-ajalt tema silmapilgutusest tuleb välgatusi ja need välgud on ussid, mida ta kaasas kannab. Kõuelindu kujutavad maskid on kahe kõversarvega ja vahel on ta nokk täis hambaid. Tlingitite hõimu neli kõue- ehk äikeselindu olid algselt neli venda, kelle õde neid ärritas, nii et nad lõpuks tõusid lindudena taevasse. Cigwe või Jigwe on aga potawatomide kõuelind, kelle põrnitsev pilk on tappev, aga ka nende arvates see lind eelistab inimesi pigem rahule jätta. Sama puudutab ka odžibvede kõuelindu Animiki. Euroopas kõu on Balti usundiilma üleloomulik olevus ja pikne Balti laen läänemeresoome keelde. Soome rahvuseeposes "Kalevala" Lemminkäinen põgenedes Põhjalast laulab enda äikeselinnuks (ukkoslinnuks). Ta laulis enda suurte sulgedega laiatiivaliseks, kõverküüneliseks ja valgesabaliseks, jalgades valged udusuled, iga värssiga jäi üha vähem inimest järele, kui lõpuks keset metsa seisis selline kurivaim, kelle ette vaenlaselgi oli parem jätta ilmumata.^[2]

Sõltuvalt allikast ja pärimusest indiaanide Kõuelind on kas jumalik olend (pärisnimi) või olendite liik (üldnimi). Mõlemal juhul ta on arukas, võimas ja kättemaksuhimuline. Kuigi kõuelindu peetakse oma iseloomult heatahtlikuna, sellegipoolest kõik peavad paremaks tema eest ära põgeneda. Kõikjal maailmas on müüt või jutt, mille eri variatsioonides võitleb kas lind või mingi teine mütoloogiline kangelane. Nii klassikalises vahemerekultuuris kui ka muinaspõhjas, tegelikult kogu põhjapoolkeral, on väga vana teadmine, iidne relikt, hiiglaslikust mütoloogilisest heitlusest vastasprintsiipe kandvate jõudude vahel, milles ei otsustata ette, et üks on hea ja teine paha. Müüdis jutustati, et kõuelind ja veelojus (mammut, vaal, eriline lohekala jne) võidelnult on mõlemad midagi kaotanud teisele ja jäänud kuidagi abituks. Teine neist, tavaliselt kõuelind palub üht müütilise ajastu sangarit vahendajaks, tõotades hüvitada millegagi ta vaeva. Inimesteajastu eelne inimene, kellele kumbki neist ei ole sümpaatsem teisest, seab asja joonde ja tervenenud vastased võiksid alustada tülitsemist uuesti, kui tahaksid. Siiski on võimalik, et ürgses müüdis pidid mõlemad jääma endisest nigelamaks, vastuvõetavamaks inimkonnale.^[3]

Dakotas elanud Sioux'ide ehk siuude muistendite kohaselt taas alguses maa oli osaliselt mere all, ja enne inimesi maad ja merd asustasid Unktehid, kohutavad vee-elukad, sisalike ja madude sarnased kiskjatest koletised. Nende mütoloogia rääkis "varingust jõekallastel, mis olid väga tavalised Mississippis, kohas, kus kõuelind sööstis jõkke, et rünnata Unktehit. Kõuelinnud võitlesid Unktehide vastu, et rajada teed inimestele. Lõpuks meri taganes, peaaegu kõik Unktehi´d said surma ja järelejäänud muutusid väiksemateks roomajateks. Nootka-indiaanide arvamuse kohaselt kõuelinnu kodu on Musta mäe tipus, kus ta istub, jälgib maailma ja teenib mäe otsas Suurt Vaimu, ta lendab vaid selleks, et viia teateid ühelt jumalaolendilt teisele, ja just see lind olevat andnud indiaanlastele rahupiibu.

Mõni hõim peab seda lindu, kes on vahel inimese kuju võtnud, lausa oma esivanemaks. Nagu uskusid Kwakiutli ja Cowichani hõimud, on äikeselinnuliikide hulka kuuluvad olendid võimelised võtma inimese kuju, vedades vaid noka ära, sest see oligi vaid mask, ja eemaldades sulestiku, mis oli üksnes sulgedega kaetud mantel. Usu järgi sellised äikeselinnud abiellusid inimestega ja seepärast inimkonna hulgas elab nüüd kõuelindude järglasi.^[1] Vancouveri saarel elanud inimkujuga äikeselindude rahvas. Kui muud hõimud proovisidki neid äikeselinde orjastada, nad asetasid omad nokad pähe tagasi ja vedasid sulestiku peale ning maksid armutult kätte.

Lähis-Ida mütoloogias on muitse kõuelinnu nimi Anzu.

Väidetud hiiglane[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 19. sajandist tänapäevani on korduvalt teatatud hiiglaslikku kasvu lindudega seotud tähelepanekutest peamiselt Ameerika Ühendriikides. Need on huvitanud eriti krüptozoolooge, sest nende meelest vähemalt osa neist edastab informatsiooni veel tundmatuks jäänud loomaliigi olemasolust. Alljärgnevalt näiteid väidetud avastustest.

19. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned ameeriklased väidavad, et nad on näinud fotot, kus on Ameerika Ühendriikides Arizonas aastal 1886 mahalastud kõuelind. Nende hulgas kirjanik ja bioloog Ivan T. Sanderson kinnitas, et tal oli sellest fotost koopiagi. See foto avaldati 1960. aasta paiku ja seda näinud joonistaja Larry Thomas on peast joonistanud üsna põhjaliku jäljendi. Joonistuses oleval hiiglaslikul linnul on sulestik ning tal on pikad ja kitsad nokk ja tiivad. Teise, tõenäolisema variandi kohaselt aastal 1890 Arizonas kaks kauboid, karjust oleksid maha tapnud hiiglasliku linnutaolise olendi, kellel oli tohutu tiibade siruulatus. Sellel kirjeldati olevat sile nahk ja sulgedeta tiivad justkui nahkhiirel. Tema palged meenutanud alligaatorit ja kogu kirjeldus eelajaloolist pterosaurust. Karjused lohistanud korjuse väikelinna, kus see asetati näidiseks ja selle väljasirutatud tiivad olid sama laiad kui heinaküüni sein, kuhu ta naelutati. Samuti võib oletada, et kohalikus ajalehes Tombstone Epitaph oli ehk avaldatud piltki sellest olendist, aga on väga võimalik, et kõik on vaid linnalegend.

20. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Krüptozooloog Loren Coleman on kirjutanud mitmetest ilmingutest aastatel 1940, mil Illinoisi Overlandis ja Altonis oli nähtud umbes 1500 meetri (500 jala) kõrguses lendavat laevastikutorpeedosuurust lindu, keda üles-alla laperdavate tiibade tõttu ei siiski saanud pidada lennukiks. Aastatel 1960 ja 1970 on väidetud, et Washingtonis, Utah's ja Idahos on nähtud lennukisuurust lindu, mille tõestuseks on leidunud suuri jalajälgi ja muid argumente.

Aastal 1977 juulis on tehtud vaidlusalane tähelepanek sellest, kui Ameerika Ühendriikide Illinoisi osariigis kolm poissi olid tagahoovis mängimas. Sinna lendas kaks lindu, kes hakkasid poisse taga ajama. Kahel poisil õnnestus põgeneda, kui üks lindudest võttis kolmanda poisi, 10-aastase Marlon Lowe kinni, haarates küünistega poisi õlast ja kandes teda mõnevõrra umbes 60 cm (2 jala) kõrguses maapinnast. Lõpuks poiss pääses lahti. Pealtnägijate jutustuste kohaselt lindude tiibade siruulatus oli üle 3 meetri, neil oli valged "kaelarõngad" ja neil oli pikad sabad, mis viitas sellele, et küsimuses olid andi kondorid.

21. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2002 Alaskas väideti, et oli nähtudCessna mudelit väikelennuki suurust linnu väljanägemisega ulukit lendamas umbes 4,3 meetrit kõrgusel maapinnast, kes The Anchorage Daily Newsis pealtnägijate kirjelduste kohaselt oli kui tulnukas Jurassic Park: st Aastal 2004 Lõuna-Californias keskkooliõpilane spordiväljakut ületades nägi taevas äikesepilve kohal suurt lindu lendamas. Kuigi lind oli kaugel ja kõrgel, tema tiibade siruulatuseks võis arvestada 8 meetrit.

Kontseptsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Amatöörid ja asjaarmastajad on väitnud, et ennemuistsete rahvaste müüt kõuelinnust on saanud alguse hiiglaslikku kasvu lindude tõelistest leidudest. Need suurekasvulised liigid nagu varasemate saagade lohedki on vaid sajandite kuludes vähenenud ja võimalikult välja surnud või neist on järele jäänud vaid mõned, mis on 19. ja 20. sajandil tehtute avastuste taga. Skeptikud on olnud arvamusel, et suurt kasvu linnud ei suuda lennata. Madusid ja konnasid söövad kotkad on maailmas (sh Eestis) üpriski levinud ning kotka toitumistavasid jälgides on mitmetes maailma eri paikades saadud ainest ka sarnaste müütide ja muinasjuttude loomiseks. Kõuelinnuks peetud veel suurt kondorit. Eelajaloolisel kondoriliigil teratornisel (Teratornis incredibilis) ja Argentavis'el oli tiibade siruulatus viiest kuni seitsme meetrini ja täiesti võimalik, et ta on kunagi lennanud. Veel 15. sajandil elas Uus-Meremaal haastkotkas, kelle tiibade siruulatus oli üle kolme meetri ja kaal umbes 15 kilo. Krüptozooloogid on väitnud, et hiilglaslikud linnud lendavad enne äikest, sest märg sulestik nõrgendab nende lennuvõimet. Sellele lisaks kuivas sulestikus õhk tõuseb üles ning paljud tuntud linnud kasutavad sellist õhuvoolust tekkinut üleslükkejõudu ära. Krüptozooloog John Keel oma andmekaardiga kinnitas, et ta on teinud mitmeid avastusi hiidlindudest Ameerika Ühendriikides ja sellest, et nende esileilmumine langeb ajaliselt ja piirkondlikult kokku äikesetormide asetleidmisega.

Ohio osariigis on erakordselt palju tähelepanekuid hiidlindudest, mida võib seletada sellega, et piirkonnas pesitseb mingi tundmatu ja eriti suurt kasvu kalifornia kondori alaliik.

Illinoisi ülikooli ornitoloogi Angelo P. Capparello väidete kohaselt ei leidu Ameerika Ühendriikides hiiglaslikke linnuliike toidupuuduse tõttu, sest mitmes piirkonnas, kus neid linde oli nähtud, ei olnud piisavalt söögipoolist. Veelgi märkimisväärsema kriitika kohaselt Ameerika Ühendriikide ja Kanada taevakaari jälgivad linnuhuviliste rühmad ei ole avastanud selliseid hiidlinde, kuigi nad vahetevahel teevadki uskumatuid tähelepanekuid.