Kõrbeleevike

Allikas: Vikipeedia
Kõrbeleevike
Camachuelo trompetero.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vintlased Fringillidae
Perekond: Punaleevike Rhodopechys
Liik: Kõrbeleevike
Ladinakeelne nimetus
Rhodopechys githaginea
(Lichtenstein, 1823)
Kõrbeleevikese levila
Kõrbeleevikese levila

Kõrbeleevike, vana nimega klibu-punaleevike (Bucanetes githagineus, Rhodopechys githaginea) on vintlaste sugukonda punaleevikese perekonda kuuluv linnuliik. [1]

Sõna Rhodopechys tähendab kreeka keeles 'roosisõrmine', 'roosade sõrmedega'. Seda sõna kasutas juba Homeros naiste ja jumalannade epiteedina. Kõige sagedamini iseloomustati selle sõnaga koidujumalannat Eost.

2006. aasta geneetiliste uuringute andmetel on punaleevikese perekonnast arenenud vindi perekond.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrbeleevike on levinud Kanaari saartel, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas kuni Kesk-Aasiani. Euroopas on püsiv asurkond Hispaania lõunaosas.

Maailmas arvatakse kõrbeleevikesi elavat 21–43 tuhat paari, neist ligi pooled (10–20 tuhat paari) Kanaari saartel. Mujal on nende asurkond märksa väiksem: Hispaanias 300–500, Türgis 200–800, Armeenias 50–100 ja Aserbaidžaanis 10–100 paari. Paljudes Araabia poolsaare ja Sahara piirkondades on kindlaks tegemata, kas seal kõrbeleevikesi elab või ei. Kuid Iisraelis loendati 500 km² alal 2200–2500 paari.

Üldiselt on linnud paiksed. Turkmeeniast ja Usbekistanist, kus talvel võib üsna külm olla, rändavad nad talveks Pakistani.

Eestis on kõrbeleevike eksikülaline, keda siin esmakordselt kohati 2. oktoobril 1997 Põõsaspea neemel.[2][3]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta on veidi väiksem kui samasse perekonda kuuluv kõnnu-punaleevike.

Ta on väike pikkade tiibade ja lühikese väga paksu nokaga vint üldpikkusega 11,5–13 cm. Hundsulestikus isaslinnul on punane nokk, hall pea ja kael ning helepruun keha ülapool. Rind, päranipuala ja saba on roosad. Talvel on isaslind hallikas, ruuge nokaga. Emaslind ja noorlind sarnanevad talvise isaslinnuga.

Kõrbeleevikese laul on ninahäälne venitatud "dzääää" või "dröööö" ja meenutab mängupasuna häält.[4]

Pesitsemine ja toit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrbeleevikesed Egiptuses Kuningate orus.
Bucanetes githagineus amantum

Ta elab ja pesitseb mägede kivikõrbe- ja poolkõrbealadel, kus maapinnal paljanduvad kaljud ja kasvab kidur taimestik. [1]

Pesa ehitatakse harilikult maapinnale kivide vahele. Pesa on 8–11 cm läbimõõdus ja kuni 5 sm kõrge. Selle sees on süvend läbimõõduga 6 cm ja sügavusega 3,5 cm.

Pesitsusperiood kestab veebruari keskpaigast juuni alguseni. Kurnas on 4–6 muna mõõtmetega 15×20 mm. Emaslind muneb munad järjestikustel päevadel. Munad on helesinised, punakaspruunide täppidega. Emaslind haub mune 13-14 päeva. Pojad iseseisvuvad 21–28 päeva pärast sündi.

Kõrbeleevike toitub peamiselt seemnetest ja teistest taimeosadest. Kõlbavad tatralised, ristõielised, salveid ja lihtsalt rohi. Võimalusel sööb ta kultuurtaimede, näiteks nisu ja hirsi seemneid. Eriti pesitsusajal sööb ta putukaid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Loomade elu", 6. kd., lk. 410
  2. "Hirundo" 2:1999
  3. Ivar Ojaste: "Kõrbeleevike – külaline Vahemere äärest"
  4. Jonsson, L. "Euroopa linnud". Eesti entsüklopeediakirjastus 2000, lk 518-519