Kõne Tallinna juutkonnale
Kõne Tallinna juutkonnale oli 29. mail 1926 Johan Laidoneri peetud kõne Tallinnas toimunud nn Palestiina koosolekul. Üritus toimus luuletaja Leib Jaffe külaskäigu puhul.[1] Kõne stenogrammi põhjal tehtud saksakeelne tõlge on säilinud Jeruusalemma Sionistlikus keskarhiivis ja eesti keeles avaldatud tagasitõlkena ajakirjas Akadeemia.
Kontekst[muuda | muuda lähteteksti]
Johan Laidoner viibis 1925. aastal Lähis-Idas juhtides Rahvasteliidu komisjoni esimehena Iraagi ja Türgi vahelise piiri demarkeerimist. Seejärel ei pöördunud ta kohe Eestisse tagasi, vaid suundus Palestiinasse, kus arvatavasti viibis inkognito.[1] Seda reisi mainis ta ka oma kõnet alustades, nentides, et viibis Palestiinas lühikest aega ja "on halvasti kursis sionismiküsimuse ja liikumisega".
29. mail 1926 toimus Tallinnas juutide Palestiinasse asutamise eest vastutava sionistliku keskorganisatsiooni Keren Hayessodi esindaja Leib Jaffe külaskäigule pühendatud kõnekoosolek, kuhu kutsuti esinema ka Johan Laidoner ja toonane haridusminister Jaan Lattik. Viimane kõnekoosolekul isiklikult ei osalenud ja tema pöördumine loeti ette.[2][3]
Kajastus[muuda | muuda lähteteksti]
Nii Leib Jaffe kui sündmusest kirjutanud Eesti ajakirjandus tõid hiljem välja Laidoneri Palestiina-visiidi. Jaffe mainis Laidoneri esinemist oma aruandes koosoleku kohta, lisades juurde, et too on "väga populaarne isiksus Eestis ja Rahvasteliidu delegaat Mossuli küsimuses".[1] Ajaleht Kaja leidis Palestiina koosoleku kohta kirjutatud ülevaates, et Laidoner on Palestiina reisilt hulga huvitavaid muljeid kaasa toonud ja ühtlasi nimetab ka tema kõnet "reisimuljeteks Palestiinast".[2] Samuti mainis Laidoneri Palestiina-reisi kõnekoosolekust kirjutanud Päewaleht.[3]
Päewaleht refereeris Laidoneri kõnet pikalt ja leidis, et seda "kuulati suure huvi ja tähelepanekuga".[3] Ka Kaja pühendas kõne sisule rohkelt leheruumi ja rõhutas, et "kõne kutsus […] kiiduavaldused esile ja erilise tänukõne hra L. Jaffe poolt".[2]
Kõne teksti eripärad[muuda | muuda lähteteksti]
Laidoneri kõnest on teadaolevalt säilinud ainult üks eksemplar, mida säilitatakse Jeruusalemma Sionistlikus keskarhiivis. Ehkki Laidoner kõneles eesti keeles, on säilinud tekst tema kõne stenogrammi põhjal kiiruga tehtud saksakeelne tõlge, milles leidub mitmeid vigu. Michael Heltzeri väitel ei olnudki Laidoneril kirjutatud teksti, vaid ta kõneles peast.[4]
1993. aastal ilmus ajakirjas Akadeemia saksakeelsest tekstist tagasi eesti keelde tehtud tõlge koos Heltzeri joonealuste märkustega tekstis sisalduvate vigade kohta.
Võimalik mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Michael Heltzer on pidanud võimalikuks, et Laidoner "tolle aja Tallinna juutidele oma kõnega mõju avaldas ja et nii mõnigi perekond selle mõjul nüüd Iisraelis elab".[5]
Väljavõtteid[muuda | muuda lähteteksti]
| „ | Esimeses järjekorras tahaksin rõhutada asjaolu, et tänapäeva maailm elab rahvusluse ja rahvuslik-patriootilisel ajajärgul. Nii ka juudid, kelle arv ületab 13 miljonit, kellel aga ei ole otseselt oma isamaad. Iga rahva hulgas valitseb hetkel rahvuslik liikumine. | “ | |||
| „ | Mainisin juba, et 13-miljonilisel juudi rahval ei ole oma isamaad. Loomulikult leidub selle rahva hulgas palju neid, kellel on tugev rahvustunne ja palju energiat ning kes seetõttu rahu ei leia. Nad ei saa oma energiat väljendada nii, nagu seda teevad teised rahvad, seepärast on endastmõistetav, et sellisel suurel energilisel rahval peaks olema võimalus leida endale oma isamaa, oma kodu. Kuidas on see aga võimalik? Mulle tundub, et üks võimalus on organiseerida mingi kunstlik liikumine – seda on ka püütud teha, kuid sellisel liikumisel puudub üks faktor – puudub rahvuslik traditsioon. Rahvustundest üksi ei piisa, et viia rahvast isamaa rajamisele, vaid teda peavad selleni juhtima sajandite käigus kujunenud traditsioonid. Ja mulle tundub, et suured poliitikud, eriti Inglise maailmariigi omad, on maailmasõja tulemusena jõudnud äratundmisele, et on hädavajalik anda ka juudi rahvale võimalus vastavalt tema ajaloolistele traditsioonidele asuda elama maale, kuhu on koondunud tema vaimsed traditsioonid ja kust rahvas pärineb. Ja mulle tundub, et uus Palestiina on tekkinud just sel alusel. | “ | |||
| „ | Pealegi on ja jääb tõsiseks küsimuseks juutide ja araablaste suhe. Araablasi on väga palju niihästi Palestiinas kui ka Taga-Jordaanias, Mesopotaamias, Süürias, Araabias, ja nad ei vaata hea pilguga nende peale, kes sisse rändavad. Seal on olnud erinevaid liikumisi ja hõõrumisi, aga peab ütlema, et imekombel ei ole need võtnud suuremaid mõõtmeid. Nagu juba mainitud, on Briti administratsioonil suuri teeneid, sest ta on kõiki probleeme pikkade aastate jooksul kogutud kogemuste najal rahumeelsel teel lahendanud. Teiseks tuleb märkida, et juutidel, kes on sinna välja rännanud, on kõrgem kultuur kui sealsel elanikkonnal. Nad on mõistnud, et nende peale vaadataks viltu, kui nad oleksid esinenud suurte nõudmistega, ja on osanud vahekorda rahumeelselt korraldada ja edendada. | “ | |||
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Michael Heltzer. "Iisraeli arhiivi materjale Eesti ja juutide suhete kohta". – Eesti TA Toimetised: Humanitaar-ja sotsiaalteadused, 1992/41, lk 299–300.
- Michael Heltzer. "Lisaks [järelsõna Laidoneri kõnele]". – Akadeemia, 1993/11, lk 2320–2321.
- Johan Laidoner. "Kõne Tallinna juutkonnale 29. mail 1926". – Akadeemia, 1993/11, lk 2312–2320. (tõlkinud Krista Läänemets)