Käskiv kõneviis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keeleteaduse mõistest; filosoofia mõiste kohta vaata artiklit Imperatiiv (filosoofia)

Käskiv kõneviis ehk imperatiiv on tegusõna kõneviis, mida kasutatakse käskimise, keelamise, lubamise või loa taotlemise väljendamiseks. Tegelikult võiks seda kõneviisi nimetada nõudvaks kõneviisiks, mille alamviisideks oleksid käskiv (imperatiiv), keelav, möönev (jussiiv), sooviv (optatiiv), aga termin käskiv on keeleteaduses juba liiga juurdunud.

Eesti keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsene käsk on suunatud vestluskaaslasele, mistõttu on imperatiivil eesti keeles ainult ainsuse ja mitmuse 2. pööre ning kuulajat kaasahaarav mitmuse 1. pööre: Jää minu juurde!

Imperatiivi puhul on välistatud tegumoeline passiiv. Võimalik on elusolendit märkiva subjektiga seisundipassiiv. Et subjektisik pole aktiivne sooritaja,siis väljendavad seisundipassiivi vormid

  • harva käsku: Kella kümneks ole pestud, kammitud ja hommikust söönud
  • tavaliselt deontilismodaalset väidet: Olge laulatatud või laulatamata, registreeritud te igatahes ei ole
  • vormeliks saanud lauseis soovi: Ole tänatud!

Käskimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui käskija on rääkija[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käskivat kõneviisi kasutatakse üldjuhul 2. pöörde jaoks ja käsusaajaks on kuulaja. Selliselt väljendatuna on käsk täitmisele kuuluv. Siiski võib see olla ka soovi väljendamiseks: Tule külla!.

Kui käskija pole teada või pole oluline[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kaudset või vahendatavat käsku väljendab harilikult jussiiv.
    • Kaudne või vahendatud käsk võib olla suunatud kõnelejalt kolmandale isikule: Ütle neile, et tulgu nad homme ise kohale
    • Kaudne või vahendatud käsk võib lähtuda kolmandalt isikult, käsu adressaadiks on lauses alusega vormistatud tegevussubjekt: Ema ütles, et mina katsugu oma raha paremini hoida
    • Jussiivi võidakse kasutada veel siis, kui soovitakse, et sellest järelduks käsk kuulajale, näiteks kui lause aluseks on kuulaja tegevuse objekt: Jäägu ebaoluline märkimata
  • Veel kasutatakse abisõna las ja tegusõna kindlas kõneviisis: Las ta vaatab; Las nad laulavad.

Kohustatuse väljendamine gu-kesksõna abil[muuda | redigeeri lähteteksti]

gu-kesksõna on muutumatu kõigi tegusõna pöörete jaoks. gu-kesksõna moodustatakse tegusõna nud-kesksõna tüveosast, millele liidetakse -ku või -gu:

  • Ma/sa/ta/me/te/nad kirjutagu < kirjuta|nud
  • Ma/sa/ta/me/te/nad vaadaku < vaada|nud
  • Ma/sa/ta/me/te/nad püüdku < püüd|nud
  • Ma/sa/ta/me/te/nad andku < and|nud
  • Ma/sa/ta/me/te/nad laulgu < laul|nud

Kohustatuse väljendamine pidama ja ma-infinitiivi abil[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Abiverb pidama koos tegusõna ma-infinitiiviga väljendab kohustust mittekategooriliselt. Abiverbi pidama saab kasutada erinevates pööretes ja ajavormides.
    • Ma pean vaatama
    • Sa pead vaatama
    • Ma pidin vaatama
    • Ma olen pidanud vaatama
  • Lisaks saab väljendada kohustuse mahavõtmist: Ma ei pea vaatama.

Loa taotlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljendab rääkija soovi ise või grupis midagi teha või saada luba tegutsemiseks kolmandale isikule. Seda alamkõneviisi võib kutsuda ka optatiiviks. Kasutatakse abisõna las ja tegusõna kindlas kõneviisis:

  • Las ma vaatan
  • Las ta püüab
  • Las me anname
  • Las nad laulavad

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. §499-501