Kääbusrebane

Allikas: Vikipeedia
Kääbusrebane
Kit fox tds.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Koerlased Canidae
Alamsugukond: Caninae
Perekond: Rebane Vulpes
Liik: Kääbusrebane
Ladinakeelne nimetus
Vulpes macrotis
Merriam, 1888

Kääbusrebane (Vulpes macrotis) on loomaliik koerlaste sugukonnast rebase perekonnast.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vulpes on rebase perekonna nimi. Sõna 'macrotis' tähendab vanakreeka keeles 'suurekõrvaline'.

Areaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kääbusrebane elab Põhja-Ameerika lääneosa kõrbetes ja poolkõrbetes. Praegune levila ei ole hästi teada, kuid sellesse kuulub osa California San Joaquini orust, suurem osa Nevadast ja Utah’ lääneosa, Arizona edelaosa ning piirkondi Baja Californias. Varem elas neid ka Sonora, Chihuahua, Mojave, Paintedi ja Suure nõo kõrbes.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kääbusrebasel on tüüpiline rebase kehaehitus: sale keha, kitsas kolju, pikk nina ja pikk kohev saba. Selg on tavaliselt hall või kollakashall. Õlad, küljed ja osa rinnast on tuhmkollane kuni oranž, kõhupool on valge. Saba on enamasti hall, musta otsaga ja silmatorkava musta täpiga selgmisel küljel. Kõrvad on ebatavaliselt suured ning neil on eesmisel siseäärel ja juurel paks valgetest karvadest piir ja kollakaspruun kuni hall tagakülg, mis juurel muutub tuhmkollaseks kuni oranžiks. Kannad on karvased, mis suurendab nende liikumise tõhusust liival.

Isased kaaluvad keskmiselt 2,2 kg, emased 1,9 kg. Ometi on isased vaid pisut suuremate mõõtmetega.

Kääbusrebast eristavad välerebasest Vulpes velox'ist järgmised tunnused:

  • kõrvad on suuremad ja kõrvajuured on kolju keskjoonele lähemal;
  • kolju on silmade vahelt suhteliselt laiem;
  • saba on pikem.

Siiski on välerebast ja kääbusrebast käsitletud sama liigina, sest on täheldatud nende ristumist.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kääbusrebased on eranditult taimtoidulised.[viide?] Nende põhilised saakloomad on tavalised öise eluviisiga närilised või jäneselised. Tavalisemad saakloomad on närilised perekonnast Dipodomys, jänesed ja sooküülikud. Siiski toituvad nad ka maapinnal pesitsevatest lindudest, roomajatest ja putukatest.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu enamik metsikuid koerlasi, indlevad kääbusrebased kord aastas. Emane käib septembris ja oktoobris läbi võimalikud pesaurud oma territooriumil. Ta puhastab urud prügist ning enne lõpliku valiku tegemist võib isegi lisada urgudele uusi väljapääse ja tunneleid. Oktoobris või novembris saab isane emasega pesaurus kokku ning paaritumine toimub detsembrist veebruarini. Kääbusrebase tiinuse kestus ei ole teada, kuid oletatavalt on see 50–55 päeva. Kutsikad sünnivad veebruaris või märtsis.

Pesakonnas on 4–5 poega. Vastsündinud kutsikatel on silmad ja kõrvad kinni. Väikseid kutsikaid jääb emane urgu toitma. Mõne nädala pärast hakkavad mõlemad vanemad jahti pidama ning poegadele toitu tooma. Nad ei anna poegadele tagasiväljutatud toitu. Täiskasvanud võtavad tavaliselt juunist augustini, mil poegade toitmise vajadus on kõige suurem, kaalust alla. Pojad tulevad sünniurust välja märtsis või aprillis, hakkavad koos vanematega toitu otsima juuliks ning jõuavad täiskasvanud kääbusrebase kaaluni juuli lõpus või augustis.

Isased võivad paarituda teisel eluaastal, emased hakkavad sageli paarituma alles kolmandal eluaastal. Väga vähesed kutsikad jäävad elama oma sünnipaiga lähedusse. On andmeid, et noor kääbusrebane on asunud elama 32 km kaugusele oma sünnikohast.

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi kutsikaid ja täiskasvanuid võib pärastlõunal kohata väljaspool urgu, on kääbusrebane siiski öise eluviisiga. Tavaliselt alustavad nad jahipidamist päikeseloojaku ajal.

Paarid kütivad tavaliselt küll samal territooriumil, kuid eraldi.

Enamik täiskasvanud kääbusrebaseid elab hilissuvel ja sügisel üksinda, kuni oktoobris-novembris algab paarielu. Kääbusrebaste paarid ei jää tavaliselt mitmeks aastaks kokku ja kääbusrebased võivad olla ka polügüünsed.

Territoriaalse käitumise kohta on erinevaid andmeid. Ühe uurimuse järgi oli territooriumi pindala 2,5–5 ruutkilomeetrit ning eri paaride territooriumidel olid suured ühisosad. Teise uurimuse järgi oli toidunappuse tingimustes maa-ala keskmine pindala 11,6 km² ja maa-alade ühisosad olid väikesed. Kindlas piirkonnas elavate kääbusrebaste arvukus on stabiilne. Uusi paarituvaid rebaseid lisandub ainult teiste rebaste lahkumise või surma korral.

Urud kuuluvad konkreetsetele isenditele või paaridele. Uru omanik võib olla eri aastatel erinev. Urud saavad tavaliselt alguse mägra sügavast maa-alusest käigust, mille ta on teinud toitu otsides. Kääbusrebased laiendavad seda kõrgemale. Urul on tavaliselt 2 väljapääsu, kuid neid võib olla kuni 24. Tunnelite pikkus on 3–6 meetrit.

Tühjaks jäänud kääbusrebaseurge kasutavad mitmed liigid alates kakulisest Speotyto cunicularia ja lõpetades välesusliku, sisalikuliste ja selgrootutega.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrb ja poolkõrb.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]