Jorubad

Allikas: Vikipeedia
inglise Yoruba
saksa Yoruba
vene йоруба
Nigeeria keelealad. Jorubate põhiala on roosa.

Jorubad (joruba keeles Yorùbá) on rahvas Lääne-Aafrikas. Nad on üks Lääne-Aafrika arenenumaid rahvaid.

Elavad peamiselt Nigeeria edelaosas, moodustades umbes 21% Nigeeria rahvastikust. Jorubate asualad on Nigeerias peamiselt Oyo osariik, Oguni osariik, Lagose osariik, Ondo osariik, Osuni osariik ja Ekiti osariik, kus nad on põhirahvas, ning Kwara osariik ja Kogi osariik. Peale selle elavad nad naaberriikides Beninis, Ghanas ja Togos.

Jorubate naaberrahvad on barbad loodes, nuped ja ebirad põhjas, esanid, afemaid ja edod kagus, igalad ja nende sugulasrahvad kirdes ning egunid, fonid jt gbe keeli kõnelevad rahvad edelas.

Jorubate sugulasrahvad on nagod, itsekirid, igalad ja nuped.

Joruba kultuurile on iseloomulik varajane linnade rajamine. Juba keskajal olid 18. suuremad jorubate linnad saja tuhande elanikuga. Jorubate asuala on tänapäevalgi Nigeeria tihedasti asustatud tuumala, millel paikneb Nigeeria 50 suuremast linnast 22.

Jorubaid on umbes 30 miljonit.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tõenäoliselt tuleb see nimi jorubate asuala põhjaosade alletnoste ojode ja jagbade omanimetustest. Arvatakse ka, et rahva nimi tuleneb sõnadest yo ru ebo (hakkab austama orisha't'). Sageli väidetakse, et see etnonüüm pärineb hausadelt, kuid see pole ajaloolist kinnitust leidnud.

Etnonüümina kasutas seda esimest korda Ahmed Baba 16. sajandil ühes traktaadis. Nimi käis algul ainult Oyo riigi rahva kohta. Tõenäoliselt levis see nimi hausade vahendusel ning araabia- ja muukeelses etnograafias. Joruba vaimuliku piiskop Samuel Ajayi Crowtheri mõjul laiendasid misjonärid seda nimetust kogu joruba keelealale. 19. sajandil tuli nimi Yoruba (või Yariba) laiemasse käibesse.

Peale Yoruba ja Yariba on jorubate kohta olnud kasutusel muu hulgas nimed Yorubo, Akú, Okun, Nago, Anago, Ana ja Lucumi.

Enne orjakaubanduse kaotamist olid mõned jorubate rühmad eurooplaste seas tuntud Akú nime all. See nimi tuleb jorubakeelsete tervituste Ẹ kú àárọ? ('Tere hommikust!') ja Ẹ kú alẹ? ('Tere õhtust!') esimestest sõnadest. Selle nime variant on ka Okun. See käib Kogi osariigi jorubate (jagbade (Yagba), ekitite ja kabade (Kabba) kohta.

Nimed Nago, Anago ja Ana olid hispaania- ja portugali keeles laialt käibel kõikide joruba keele kõnelehate kohta. See nimi tuleb praeguse Benini mereäärsel alal elava jorubate rühma nimest. Prantsuskeelse Lääne-Aafrika jorubaid nimetatakse tänini mõnikord selle nimega.

Kuubas ja mujal hispaaniakeelses Ameerikas nimetati jorubaid Lucumi. See nimi tuleb mõnes murdes esinevast väljendist O luku mi ('mu sõber'). Tänapäeval käib see nimi põhiliselt joruba usundi vormi santería kohta.

Keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Joruba keel

Jorubad kõnelevad peamiselt joruba keelt (joruba keeles èdèe Yorùbá). Joruba keel kuulub niigeri-kongo keelte hulka. Ta on hausa, ibo ja inglise keele kõrval üks Nigeeria neljast põhilisest keelest. Seda kõneleb Nigeerias, Beninis, Togos ja Sierra Leones kokku umbes 30 miljonit inimest.

Alletnosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jorubad on pigem keelerühm kui ühtne rahvas. Neil on umbes kakskümmend allrühma, mis erinevad murde ning usulise, poliitilise ja sotsiaalse korralduse poolest.

Peamised rühmad on egbad edelas, idžebod lõunas ja kagus, ojod keskel ja loodes, samuti idžesad ja ifed keskosas ning ovod, ekitid ja igbombinad kirdes.

Jorubate asuala pole kunagi olnud ühtne riik, vaid on jagunenud linnriikideks, mille eesotsas olid kuningad. Joruba riikide seas olid Oyo kuningriik, Ife kuningriik, Ijebu kuningriik, Ekiti kuningriik, Ondo kuningriik, Egba kuningriik, Ibadani kuningriik, Ijesha kuningriik ja Ketu kuningriik.

Päritolumüüt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jorubad nimetavad end Omo O'odua ('Oduduwa (Odudua) lapsed') ning peavad oma esiisaks Oduduwat. Nime võib tõlkida 'vaimne (O/Ohun), kes lõi iseloomu (iwa) tundmise (odu).

Orisa'nla (Suur Jumalus), kes on tuntud ka Obatala (Ọbatala) nime all, oli peajumalus, kelle ülijumalus Olodumare valis looma ürgveest kuiva maa ning asustama maa inimestega. Obatala laskus taevast maa peale ketil, tuues kaasa väikese teokarbi, mis oli täidetud mulla, palmiseemnete ning viie varbaga kanaga. Ta pidi teokarbi vee peal tühjendama, olles pannud selle peale mõned rauatükid, ning seejärel panema kana maa peale, et ta laotaks maa üle ürgvee.

Müüdi ühe variandi järgi tegi Obatala seda Olodumare meeleheaks ning talle anti seejärel ülesanne valmistada inimeste kehad, et Obatala neisse eluhinguse sisse puhuks. Sellepärast kutsutakse Obatalat Obarisa ('kõigi jumaluste kuningas').

Teise variandi järgi ei täitnud Obatala seda ülesannet lõpuni. Ta möönab, et talle see ülesanne anti, kuid ta väidab, et enne maa peale jõudmist jäi ta purju, nii et ta ei suutnud ülesannet täita. Kui Obatala õigeks ajaks tagasi ei jõudnud, hakkas Olodumare muretsema ning saatis Oduduwa asja uurima. Kui Oduduwa nägi, et Obatala on purjus, võttis ta ülesande üle ning täitis selle ise. Oduduwat abistas jumalik sõnumitooja orisha Eshu.

Koht, kuhu Oduduwa laskus ning mille ta veest vabastas, on Ile-Ife (Ilė-Ifę), jorubate püha vaimne kodu. Olodumare andis hiljem Obatalale andeks ning tegi talle ülesandeks vormida inimeste kehad.

Idowu (1962) järgi on maa valmistamine joruba kuningriikide rajamise sümbol ning sellepärast omistataksegi Oduduwale see saavutus.

Hiljuti on ajaloolased omistanud selle loomismüüdi varasemale Ile-Ife kultuurile, mida ründasid ida poolt tulnud sõdalased eesotsas kuningas Oduduwaga. Oduduwat ja temaga koos tulnuid kiusati taga usuliste lahkarvamuste tõttu ning neid sunniti kodumaalt lahkuma. Nad saabusid Ile-Ifesse, kus nad oreluere Obatala juhtimisel alistasid põliselanikud ugbod (keda on ekslikult nimetatud igbodeks, kuigi neil pole mingit pistmist praeguste igbode ehk ibodega Ida-Nigeerias).

Jorubate esiisa Oduduwa (Odùduwà) elas Ifes ning oli esimene Ife ja Oyo kuningriigi kuningas. Teda jumalikustati orisha'ks. Tema poegadest ja tütardest said pärast tema surma uute kuningriikide (Owu kuningriik, Ketu kuningriik, Benini kuningriik, Ila kuningriik, Sabe kuningriik, Popo kuningriik ja Oyo kuningriik).

Kõik jorubate kuningriigid pidasid oma eelkäijaks jorubate püha linna Ifet (Ile-Ife, Ile-Ifé, Ifé) linna (praeguses Osuni osariigis), kus jorubad pärimuse järgi loodi. Ühe pataki järgi on kogu inimkond pärit Ifest. See on jorubate püha linn. Tema hiilgeaeg oli 13. sajandil. Ifes resideerib tänini jorubate vaimne juht.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jorubatele lähedane rahvas elas Nigeeria piirkonnas hiljemalt 4. sajandil eKr. Arvatakse, et jorubad on pärit Nigeeria keskosast.

Kuni 17. sajandini domineeris Ife kuningriik, 18. ja 19. sajandil Oyo kuningriik. 14. sajandist 1850. aastani oli vägev võim ka Benini riik.

Jorubatel olid tugev vere- ja kultuurivahetus ka Noki kultuuriga ja teiste naaberkultuuridega.

Enamikku jorubate linnriike valitsesid valitud monarhid oba'd ning nõukogud, mis koosnesid pealikest (oloye) ja kaupmeestest. Kuninga ja pealikekogu võimuvahekord oli eri riikides erinev. Näiteks Oyo kuningriigis olid monarhid peaaegu täielikud isevalitsejad, näiteks idžebute linnriikides oli nõukogul võim ja oba oli vaid käilakuju.

Kõigis linnriikides vajasid monarhid valijate pidevat heakskiitu. Diktaatorlike kalduvuste või ebapädevuse korral oli neid lihtne võimult lahkuma sundida. Korraldus troon vabastada esitati tavaliselt sümboolse sõnumina (aroko): nõukogu liikmed tõid kaetud pudelkõrvitsanumas papagoimunad.

Ife kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ife kuningriik

Oduduwa oli tõenäoliselt pärit Kirde-Aafrikast. Tema juhtimisel vallutati Jorubamaa Oyo piirkond millalgi 11. sajandil, millega rajati Ife kuningriik. Oduduwa sugulased rajasid kuningriigid mujal Jorubamaal. Üks Oduduwa poegadest Oranmiyan sai Benini kuningaks. Edasi kinnitasid jorubad kanda praeguses Nigeeria edelaosas, Beninis ja Togos. Joruba linnriigid tunnistasid Ile Ife linna vaimse pärandi primaati.

Edela pool paiknenud suurelt jaolt edodega ning nende sugulasrahvastega asustatud Benini riigil, mille valitsev dünastia pidas oma esivanemaks Oduduwat, oli oma osa Jorubamaa idaosa ülikute ja kuningate valimisel.

Joruba Ife kuningriigi kuldaeg oli 12.–17. sajandil.

Oyo kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Oyo kuningriik

18. ja 19. sajandil oli jorubate domineeriv sõjaline ja poliitiline võim Oyo kuningriik.

Pärast Ife kuningriiki sai 16. sajandi paiku piirkonna vägevaimaks riigiks Oyo kuningriik, mis tänu ulatuslikule kaubandusele sai endale lubada ratsaväge. 1650. ja 1800. aasta vahel valitses Oyo kuningriik suuremat osa Volta jõe ja Nigeri jõe vahelistest aladest.

Oyo kuningriigil oli keeruline poliitiline süsteem. Oyo kuningas (alafin) valitses juhtivate ametnike kaudu. Alistatud aladel olid tema esindajateks pealikud (ilari, ajele), kes elasid andamakohuslike riikide õukondades. Neil oli orisha Ṣàngó preestritena suur usuline võim. Riigi poliitilist korraldust iseloomustas võimu tasakaalustamise süsteem, mis rajanes tasakaalul ühelt poolt kuninga ja tema meeste ning teiselt poolt oyo mesi vahel. Viimane võis kuninga tagandada ja uue kuninga valida.

Jorubad rajasid linnriikide föderatsiooni, mille eesotsas oli Oyo linnriik Jorubamaa põhjaservas savannitasandikel praeguse Edela-Nigeeria ja Nigeri jõe vahel. Pärast džihaadi Uthman Dan Fodio juhtimisel ja praeguse Põhja-Nigeeria hausade linnriikide kiiret ühinemist liidendas fulbede Sokoto kalifaat puhverriigi Nupe kuningriigi ning hakkas lõuna poole Oyo kuningriigi suunas laienema. Varsti vallutasid nad jorubate linna Ilorini ning rüüstasid see järel Oyo kuningriigi pealinna Oyo-Ile (Ọyọ-Ile).

Pärast seda jäetu Oyo-Ile maha ning Oyo riik taganes lõuna poole. Selle pealinnaks sai praegune Oyo linn (varem Ago d'Oyo, Oyo Atiba) metsases piirkonnas, kus Sokoto kalifaadi ratsavägi oli vähem tõhus. Sokoto kalifaadi edasised katsed lõuna poole laieneda tõrjusid jorubad tagasi. Vägesid juhtisid Ibadani kuningriik, mis kasvas välja vanast Oyo kuningriigist, ja idžebute kuningriigid.

Nigeeria edelaosa oli kuni 19. sajandini üks orjakaubanduse keskusi. Vägevad joruba riigid osalesid aktiivselt kauplemises sisemaalt pärit orjadega. Kui riikide vägevus omavaheliste tülide tõttu vähenes, said jorubatest endist orjakaubanduse ohvrid. Oyo riigi hegemoonia oli saanud surmahoobi. Teised jorubate linnriigid vabanesid Oyo riigi ülemvõimust ning hakkasid pidama omavahelisi sõdu, milles võetud vangid müüdi araabia ja euroopa orjakaupmeestele.

Need sõjad nõrgendasid jorubate vastupanu Briti invasioonile. Idžebvute vägede lüüasaamine Briti vägedelt Imagdonis võimaldas eurooplastel rajada asula Ekosse (praegu Lagos). Kolooniat laiendasid tasapisi protektoraadilepingud. Jorubate vägede lüüasaamine Briti vägedelt ja Lagose protektoraadilt Imagboni lahingus osutus otsustavaks ülejäänud Jorubamaa ning lõpuks Lõuna-Nigeeria ja Kameruunide liidendamisel.

Aastal 1960 sai Suur-Jorubamaa Nigeeria Liitvabariigi osaks.

Usund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Joruba usund

Transatlantilise orjakaubanduse käigus kandus Ameerikasse jorubate usund aborisha. Sellest on alguse saanud rida Ameerika usundeid, sealhulgas voodoo, santería, umbanda, candomblé ja macumba. Nende omavahelised piirid ja piirid kristlusega on ähmased.

Hiljem on algsele usundile lisandunud islam ja kristlus.

Võitluskunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jorubatel on oma iidsed võitluskunstid. Meeste initsiatsiooniriitused nõudsid osavust ratsutamises, ujumises ning jahipidamises. Meheau seisukohast on tähtid koht joruba maadlusel.

Joruba mehed tegelesid aasta ringi maadlusega. Joruba maadlus sarnaneb nuubia maadlusega. Aasta ringi peetavatel võistlustel (ijakadi) tulevad mehed kokku, et näidata mehemeelt ja omavahel maadelda. Võistluse või duelli võitjale langeb osaks suur au ning kogukond tasustab neid.

Vanasti olenes maadlusevõitudest pealikuks saamine või sõdalaseks jäämine.

Kaksikutekultus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jorubatel sünnib keskmisest rohkem kaksikuid. Jorubaid on peetud isegi suurima kaksikute suhtarvuga rahvaks maailmas.

Kuni 19. sajandi keskpaigani peeti kaksikuid kuradi kätetööks ning sageli üks neist, mõnikord ka mõlemad, tapeti. Tuli ka ette, et kaksikute ema tapeti.

19. sajandi keskpaigas suhtumine muutus ning kaksikuid hakati eriliselt austama. Et aga laste suremus oli kaksikute puhul eriti suur, hakati nikerdama väikesi puukujukesi (ibeji), mida emad kandsid surnud laste märgiks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]