Jooksiklased

Allikas: Vikipeedia
Jooksiklased
Aiajooksik
Aiajooksik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Mardikalised Coleoptera
Sugukond: Jooksiklased Carabidae

Jooksiklased (Carabidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist. Nad on sihvakad tumedakehalised ja liiguvad maapinnal kiiresti. Inglise keeles ongi nende nimi ground beetle 'maapinna mardikas'. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki.

Suur hulk jooksiklaste liike tarbib valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Mõned armastavad ka seemneid, kuid kõik nende mullapinnal elavad vastsed on mitmetoidulised röövloomad. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust. Jooksiklased võivad teraviljapõllul hävitada olulise osa lehetäidest, rapsipõllul hukata arvestatava osa hiilamardika (Meligethes) mulda laskuvaist vastseist, vaarikaistanduses hävitada mulda nukkuma laskuvad vaarikamardika (Byturus tomentosus) tõugud.

Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega (oligopoodsed), harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Pea alapool on hästi väljakujunenud kurgualusega. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget.

Rohkem kui kahe sentimeetri pikkune aiajooksik (Carabus nemoralis) on jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Päeval seda peitu pugenud mardikat eriti ei näe, sest ta liigub ringi ja peab jahti öösiti. Sööb tigusid, putukaid, vihmausse, aga ei põlga ära ka seeni, mahavarisenud õunu ja marju. Lennutiibu tal pole, neid asendavad pikad, tugevad ja kiired jalad. Erinevalt aiajooksikust liigub pisike, vähem kui sentimeetri pikkune vask-kaldajooksik ringi päeval. See mardikas kütib tillukesi putukaid põllukraavide, jõgede ja järvede märjal kaldal või pisemate varjuliste metsaloikude ligiduses. Kui need aga ära kuivavad, siis tõuseb vask-kaldajooksik lendu ja otsib endale uue vesise jahimaa. Suured silmad ja kiired tiivad aitavad tal pääseda vaenlaste käest. Tema tumepronksjaid kattetiibu ehivad ümarikud sinivioletsed silmlaigud ja kandilised tumevioletsed läikivad peegellaigud nende vahel. Silmadest eespool on jooksikutel pikad lülilised tundlad, millega nad võtavad vastu ohusignaale ning saakloomade lõhnu. Lõhnade abil võivad jooksikud igasugusel maastikul ja isegi tihedas rohus ka omavahel sidet pidada.

Eesti jooksiklasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Harald Haberman 1968. Eesti jooksiklased: Coleoptera, Carabidae. Tallinn: Valgus.