John Joubert (sarimõrvar)

Allikas: Vikipeedia

John Joubert (täisnimega John Joseph Joubert IV; 2. juuli 1963 Lawrence, Massachusetts17. juuli 1996 Lincoln, Nebraska) oli Ameerika Ühendriikide sarimõrvar, kes tappis aastatel 19821983 Maine'i ja Nebraska osariigis kolm last.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja kooliaastad[muuda | muuda lähteteksti]

John Joseph Joubert IV sündis Ameerika Ühendriikide idarannikul asuva Massachusettsi osariigi Lawrence'i linnas katoliikliku perekonna esimese lapsena. Tema isa John Joseph Joubert III töötas aastaid oma vanematele kuulunud söögikohas Joubert's Diner, mille sulgemise järel hakkas ta leiba teenima koka ja kelnerina teistes toitlustusasutustes. Johni ema Beverly töötas raamatupidajana. 1966. aastal sündis Johni noorem õde Jane.[1]

1960. aastate lõpuks olid tema vanemate suhted väga halvad, kuid katoliiklastena ei olnud neil võimalik abielu lahutada. Vanemaid polnud enamasti kodus ja kui nad kodus viibisid, tülitsesid nad pidevalt. John ja tema õde Jane olid enamasti lapsehoidja hoole all.[2] 1971. aastal kolis ema isa juurest minema ja võttis lapsed endaga kaasa. Lastel ei lubatud isa külastada ja John tundis temast väga puudust.[3] 1974. aastal kolis Beverly Joubert oma lastega kodulinnast Portlandi tööstuslinna Maine'i osariigis, kus John hakkas käima Nathan Cliffordi nimelises põhikoolis.[4]

Koolis oli John tõrjutud laps, kelle üle naerdi tema hapra kehaehituse, väikese kasvu ja kinnise iseloomu pärast. Ta õppis küllaltki hästi ja kuulus ka skaudiorganisatsiooni, aga teiste õpilaste poolt teda omaks ei võetud.[5] 12-aastaselt armus ta oma klassikaaslasesse Debbie Fosterisse, aga ei julgenud seda tüdrukule kunagi tunnistada.[6] Tema narrimine ja tema üle naermine võimendus veelgi, kui ta vastas jaatavalt klassikaaslase küsimusele, kas ta on gei. Joubert teadis ainult selle sõna traditsioonilist tähendust ('lõbus, rõõmus') ega mõistnud seetõttu üldse, mida temalt küsiti.[7] Tema ainus kohting keskkooliaastatel oli ühe tüdruku, kes talle isegi eriti ei meeldinud, viimine lõpuballile. Kahekümnendate eluaastate alguseks ei olnud tal olnud ühtegi seksuaalvahekorda.[8]

Kodus piiras Johni vabadust tema võimukas ema. Tal lubati vaadata vaid neid telesaateid, mida ema ei pidanud liiga vägivaldseks. Igal õhtul pidi ta kell 21.00 kodus olema ja erinevalt enamikust teistest poistest ei lubanud ema tal 16-aastaselt autojuhiluba taotleda. Suurema osa keskkooliaastatest pidi ta kooli kõrvalt tööl käima, teenides perele lisaraha ajalehepoisina, raamatukoguabilisena ja muude lihtsamate töödega.[9]

Pärast keskkooli lõpetamist astus John Joubert kohalikku kolledžisse, kuid kogus seal esimesel aastal ainult 10 ainepunkti ja jättis õpingud peatselt pooleli. Kolledž meeldis talle, kuid ta kulutas liiga palju aega meelelahutusele ja liiga vähe aega õppimisele. Seal proovis ta esimest korda alkoholi ja marihuaanat, kuid tema tõeliseks kireks muutusid sel ajal rolli- ja videomängud.[10] Kui ka kolledž oleks ta uuesti vastu võtnud, polnud tal raha õppemaksu tasumiseks. Joubert ei tahtnud isa kombel toitlustustöötajaks jääda, enamaks polnud tal aga puuduliku hariduse tõttu võimalusi.

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

John otsustas sõjaväkke astuda ja asus teenistusse õhuvägedes. Kodust lahkus ta peatselt pärast oma esimest mõrva. Sügisel 1982 saadeti ta väljaõppele San Antonio linna Texase osariigis. Pärast esmase väljaõppe läbimist sai tema teenistuskohaks õhuvägede baas Biloxis Mississippi osariigis. Tal tekkis esimene tõeline sõprussuhe teenistuskaaslasega, kellega nad olid koos olnud ka väljaõppel.[11] Juulis 1983 saadeti nad mõlemad teenima Offutti õhuvägede baasi Nebraska osariigis, kus ta asus tööle radaritehnikuna.[12] Joubert lootis seal uut elu alustada, kuid pettus peagi. Esiteks ei sobinud talle Nebraska kuum kliima. Teiseks hakkas tema sõber temast eemale hoidma ja palus ennast teise tuppa ümber paigutada, sest baasis hakkasid levima kuulujutud nende väidetavast homoseksuaalsest suhtest.[13]

Oma üksinduse leevendamiseks hakkas ta otsima lisategevust ja lõi augustis 1983 kontakti õhuvägede baasi lähedal asuva Bellevue linna skautmeistri Don Shipmaniga, kes võttis ta septembri keskel oma abina tööle. Nii Shipmanile kui ka Jouberti ülemustele sõjaväes tundus ta asjaliku noormehena, kes võiks noortele skautidele heaks eeskujuks olla. Tema esimene kohtumine skautide ja nende vanematega oli 18. septembril 1983, päeval, mille varahommikul oli ta pannud toime oma esimese mõrva Nebraska osariigis.[14] Ta sõbrunes ka ühe skaudiga, oma hoolealusega, kellega neid sidus muuhulgas huvi video- ja fantaasiamängude vastu. Nende sõprus kestis kuni Jouberti vahistamiseni. Korra pärast oma kolmandat mõrva tekkis tal kiusatus ja võimalus noor sõber tappa, kuid ta suutis end pidurdada.[15]

Õhuväelase stipendium ja töö skaudiorganisatsioonis ei aidanud tal maksta kõiki oma arveid, sealhulgas ka auto ostmiseks võetud laenu makseid. Nii hakkas ta otsima lisateenistust ja sai tööle restoraniketi Domino's Pizza kohalikku filiaali õhtuse vahetuse pitsapoisina.[16] Vaba aega veetis ta enamasti kohalikes videomängusalongides.

Joubert jäi sõjaväeteenistusse kuni vahistamiseni 11. jaanuaril 1984.

John Joubert sarimõrvarina[muuda | muuda lähteteksti]

Fantaasiad ja esimesed kuriteod[muuda | muuda lähteteksti]

1969. aastal, kui John oli kuueaastane, koges ta esimesi mõrvafantaasiaid, mis olid suunatud lapsehoidja vastu, keda ta eriti ei sallinud. Ta ei kujutanud ette verist, brutaalset mõrva, vaid soovis, et tüdruk lihtsalt sureks; et ta oleks "võimalik lülitist välja lülitada nagu valgus". Ta kujutas ette, kuidas lapsehoidja lebab surnuna põrandal ja ta sööb teda. Sellest ajast said mõrva- ja kannibalismifantaasiad tema pidevateks saatjateks.[17]

Oma vägivaldseid fantaasiaid hakkas ta ellu viima 16-aastaselt. Oktoobris 1979 kägistas ta teel raamatukogust koju 8-aastast Chris Dayd, kuid lasi lõpuks poisil minema joosta.[18] Novembris plaanis ta rünnata ühte 7–9-aastast tüdrukut, kuid talle mõjus võõrastavalt, et laps teda ei kartnud ja ta jättis oma plaani katki.[19] Sama aasta detsembris ründas ta 9-aastast Sarah Cantyt, lüües teda pliiatsiga selga. Kuigi Sarah andis oma ründaja kohta üsna täpse kirjelduse, ei suudetud Johni leida.[20]

24. jaanuaril 1980 ründas ta õhtul kella 18.30 paiku Maine'i Ülikooli 27-aastast pedagoogikaüliõpilast Vicky Goffi. Joubert haaras naisest selja tagant kinni, kattis käega ta suu ja pussitas teda kõhuõõnde, lastes tal seejärel põgeneda. Goff toimetati raskes seisundis haiglasse ning ta jäi elama.[21] Sama aasta 24. märtsil langes Jouberti ohvriks 9-aastane Michael Witham, kelle kõri ta püüdis läbi lõigata. Taas lasi ta oma ohvril põgeneda. Michaeli haav oli 5 cm pikk ja selle sulgemiseks oli vaja teha 12 õmblust.[22] Pärast seda suutis ta ennast kaks aastat vaos hoida, aga kui uuesti ründas, lõppes see juba mõrvaga.[23]

Mõrvad[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Stetson[muuda | muuda lähteteksti]

1982. aasta 22. augusti õhtul kella 20 ja 21 vahel ründas Joubert Maine'is Portlandi kesklinna lähistel Back Cove'is, mis oli populaarne koht tervisejooksu harrastajate seas, 11-aastast punapäist poissi Richard "Ricky" Stetsonit.[24] Joubert elas sel ajal veel kodus Portlandis ja sõitis tihti oma jalgrattaga Back Cove'i piirkonnas ringi.[25] Ta pussitas poissi rinda ja hammustas mitu tükki tema sääremarjast, kujundades ja siludes neid hammustuskohti hiljem noaga.[26]

Stetsoni surnukeha leidis järgmisel hommikul kell 7.06 juhuslik mööduja üle maantee I-295 ehitatud jalakäijate silla alt. Politsei ei leidnud sündmuskohalt mingeid mõrvarile viitavaid asitõendeid ja mõrvarelva ei suutnudki nad kunagi leida,[27] lõpuks vahistati üks mees, kuid kuna tema hambumus ei klappinud poisilt leitud hambajälgedega, vabastati ta peale pooleteiseaastast vahi all olekut. Joubert oli selleks ajaks juba Texases sõjalisel väljaõppel.[28]

Daniel Joseph Eberle[muuda | muuda lähteteksti]

Pühapäeva, 18. septembri 1983 hommikul tappis Joubert oma teenistuskoha lähistel Nebraska osariigis Bellevue linnas inimestele ajalehte Omaha World-Herald kohale toimetanud 13-aastase ajalehepoisi Daniel Joseph "Danny Joe" Eberle. Ta röövis poisi hommikul kella 6 paiku noa ähvardusel ühe elumaja eest, sidus ta kinni ja sõidutas auto pagasiruumis Allied Chemicali tehase lähedal asunud inimtühjale lagendikule. Seal tappis ta poisi fileerimisnoaga, pussitades teda viis korda selga, neli korda rinda ja lõigates seejärel läbi ta kaela. Seejärel hammustas ta poisi kehast kolm tükki – ühe vasaku reie tagaosast, kaks vasakust õlast. Reiehammustusest kujundas ta seejärel noaga viisnurkse sisselõike. Poisi riided – tapmise ajaks oli ta Daniel Josephi aluspesu väele võtnud – loopis ta läheduses asunud sorgopõllule; laiba peitis aga väljale kõrge rohu sisse. Pärast mõrva sõitis Joubert kohalikku McDonald'si restorani ja sõi seal tugeva hommikusöögi. Pärast seda pöördus tagasi oma teenistuskohta õhuvägede baasis, rahuldas ennast ja heitis uuesti magama.[29]

Poisi kadumine sai teatavaks samal hommikul kui inimesed, kes ei olnud hommikust ajalehte saanud, hakkasid helistama poisi vanematele ja tööandjale. Ta kuulutati tagaotsitavaks.[30] Kolm päeva hiljem leidis FBI agentidele ja kohalikule politseile appi tulnud Wahoo väikelinna politseiülema John Koltermani juhitud otsimismeeskond Danny Joe surnukeha. Laip asus umbes 6 km kaugusel poisi röövimiskohast, kuhu olid maha jäänud tema jalgratas ja ajalehtede pakk.[31]

Selle mõrva uurimisega hakkas teiste seas tegelema FBI eriagent Robert Ressler, kes selgitas hiljem välja ka Jouberti mitmed varasemad vägivallateod ja profileeris teda edukalt. Kuna umbes aasta varem oli sarnastel asjaoludel Iowa osariigis Des Moinesi linnas kadunuks jäänud ajalehepoiss Johnny Gosch, kahtlustati algul seoseid kahe juhtumi vahel, kuid Ressler ei leidnud kahe juhtumi uurimisel piisavalt sarnasusi. Ta järeldas, et Danny Joe Eberle mõrvar tundis puudulikult inimese anatoomiat ja tegutses kiirustades. Sellele osutasid tapmise viis ja asjaolu, et laipa ei olnud korralikult peidetud. Samuti leidis ta kohe esialgses raportis, et mõrvar on hilisteismeline või varastes kahekümnendates eluaastates vallaline valge mees, tõenäoliselt vähese haridusega lihttööline. Esialgu ei välistanud Ressler, et mõrvaga võis olla seotud rohkem kui üks mees.[32]

Umbes üks nädal pärast mõrva vahistati esimese kahtlusalusena alaealisi poisse ahistanud 18-aastane nooruk, kuid ebapiisavate asitõendite ja tema psühholoogilise profiili sobimatuse tõttu talle süüdistust ei esitatud. Hiljem tehti piirkonnas kindlaks veel ligi 2800 peamiselt vanemas eas seksuaalperverti, nende seas hulgaliselt pedofiile, kellest mitmele esitati süüdistused seksuaalkuritegudes, kuid konkreetse mõrvajuhtumiga neist kedagi seostada ei õnnestunud.[33]

Christopher Paul Walden[muuda | muuda lähteteksti]

Reede, 2. detsembri 1982 hommikul tappis Joubert Nebraska osariigis Sarpy maakonnas Papillioni linnas 12-aastase Christopher "Chris" Paul Waldeni. Ta peatas poisi hommikul kella 8 ajal, mil too oli teel Pawnee põhikooli, paludes Christopheril endale teed juhatada. Kui poiss valmistus seda tegema, sundis Joubert ta vägivalla ähvardusel enda autosse tulema.[34] Autos hakkas tal korraks poisist kahju, kuid ta mõistis, et nüüd ei saanud ta teda enam vabaks lasta. Samuti oli tema tapmisiha järjest tugevamaks muutunud.[35] Ta sõidutas poissi umbes 10 minutit, kuni nad jõudsid vana raudtee kõrval asunud metsastunud maatükile. Seal käskis ta poisil aluspesuni lahti riietuda ja siis maha heita, kuid viimast keeldus Chris tegemast. Seejärel hakkas Joubert poissi kägistama, kuid viimasel õnnestus peaaegu lahti rabeleda. Siis pussitas ta teda mitu korda selga ja lõikas läbi poisi kõri,[36] poisi rinnale uuristas ta noaga skaudimärgi.[37]

Chrisi kadumist märkas esimesena tema ema Sue, kui poeg õhtul koolist koju ei tulnud. Saanud poja koolikaaslastelt teada, et Chris ei jõudnudki sel päeval kooli, andsid vanemad sellest teada politseile.[38] Juhtunust anti samal päeval teada ka Eberle mõrvajuhtumiga tegelevatele FBI agentidele. Chrisi laiba leidsid kaks päeva hiljem, esmaspäeva pärastlõunal, kaks jahti pidanud noort ehitustöölist.[39] Seekordse mõrvajuhtumi puhul leiti kaks tunnistajat, kes olid Jouberti ja Waldenit mõrvapäeva hommikul koos näinud, kahjuks oli neist vähe kasu, sest nad ei suutnud kahtlusalust ega tema autot kuigi hästi kirjeldada.[40]

Pärast kolmandat mõrva oli Jouberti tung tappa senisest tugevam ja ta liikus sageli ringi köie, isoleerpaela ja noaga, otsides võimalikke ohvreid. Mitmetel kordadel oli ta ohvri välja valinud, kuid alati tuli midagi vahele, mis ta plaanid rikkus.[41]

Tabamine[muuda | muuda lähteteksti]

11. jaanuaril 1984 läks Joubert otsima uut ohvrit. Teda olid iseäranis vihastanud kohaliku šerifi Pat Thomase sõnad, et mõrvari puhul on tegemist argpüksiga, kes suudab tappa ainult lapsi. Seepärast otsustas ta seekord igal juhul täiskasvanut rünnata. Hommikul kella 8.15 paiku sõitis ta Aldersgate'i metodisti kiriku kõrval asunud lasteaia juurde, kus viibis tol hetkel üksi lasteaiakasvataja Barbara Weaver. Joubert palus tal ukse avada, küsis juhiseid 48. tänavale ja palus siis võimalust helistada. Weaver mõistis vestluse käigus, kellega ta silmitsi seisab. Kui Joubert esimese ähvarduse tegi, sööstis naine temast mööda ja jooksis lähedal asuvasse pastoraati. Erutatud ja ise hirmul Joubert ei püüdnudki teda jälitada, vaid sõitis tagasi oma teenistuskohta Offutti õhuväebaasis.[42]

Erinevalt kõigist eelmistest tunnistajatest oli Barbara Weaver John Jouberti näost näkku näinud, samuti oli näinud tema autot ja meelde jätnud selle registreerimisnumbri. Kuna Joubert kasutas sel päeval rendiautot – tema enda auto oli remondis – tegi politsei kiiresti kindlaks auto rentinud isiku andmed. Joubert peeti kinni paar tundi hiljem samal päeval oma toas Offutti õhuväebaasis, kust leiti ka ohvrite sidumiseks kasutatud spetsiifiline köis.[43]

John Jouberti kuulasid üle kolm politseiametnikku, teiste seas ka Föderaalse Juurdlusbüroo agent Chuck Kempf. Pärast mitu tundi kestnud ülekuulamist tunnistas Joubert Nebraskas toime pandud kaks tapmist üles politseinik James Sandersonile. Pärast seda soovis ta kohtumist oma noore skaudist sõbraga, kellele kinnitas, et vaatamata kõigele ei olnud tolle elu ja tervis kunagi ohus.[44]

Kohtuprotsessid ja -ekspertiis[muuda | muuda lähteteksti]

Jouberti kohtuasi tuli esmakordselt arutusele 3. juulil 1984 Sarpy maakonna kohtus, üks päev pärast tema 21. sünnipäeva. Kohtuistungil tunnistas ta ennast süüdi. Kohtunik Ronald Reagan (presidendi nimekaim) määras kohtuotsuse langetamise sama aasta 9. septembrile.[45]

Joubert läbis ka kohtumeditsiinilise ekspertiisi, mis tunnistas ta süüdivaks. Psühhiaatrite hinnangul teadis Joubert täpselt, mida ta teeb. Psühhiaater Bruce Gutnick pani talle diagnoosiks obsessiiv-kompulsiivse häire, seksuaalse sadismi ja skisoidse isiksushäire. Ühtlasi leidis psühhiaater, et Jouberti puhul on tegemist latentse homoseksuaalsusega, mida ta on teadvusest tõrjunud. Samuti ei suutnud Joubert tema hinnangul eristada seksi ja vägivalda.[46] Psühhiaater Herbert Modlini hinnangul oli Joubertil kõrge intelligentsus (IQ 123), kuid teda iseloomustas distantseerumine oma tundemaailmast, empaatiavõime puudumine ja usaldamatus inimeste suhtes. Modlin diagnoosis Joubertil skisoidse isiksushäire.[47] Kolmas ekspert, psühhiaater David Kentsmith rõhutas, et mõrvade puhul oli tegemist 14 aastat üha uuesti kordunud fantaasiate elluviimisega. Ta leidis, et Joubert on tark, korrektne, hoolas ja põhjalik noormees, kelle iseloomuomadused ilmnevad ka toime pandud mõrvade juures. Ka tema rõhutas Jouberti tundevaesust ning leidis, et katsed teistele valu põhjustada võisid olla seotud sooviga kogeda ise mingitki tõelist tunnet või emotsiooni. Ta oli võimeline kogema teatud süü- ja kahjutunnet, kuid mitte iial samastuma oma ohvrite kannatustega. Kentsmithi hinnangul on taoliste inimeste kontrolli all hoidmine teraapia abil suletud keskkonnas võimalik, kuid ükski ravi ei muuda võimalikuks nende integreerimist vabasse ühiskonda. Tema ametlik diagnoos oli tugevate obsessiiv-kompulsiivsete ja skisoidsete joontega segatüüpi isiksushäire.[48]

Kohtuotsust ei tahtnud Reagan üksi langetada. Seetõttu määras Nebraska ülemkohtu esimees Norm Krivosha kohtukolleegiumisse lisaks Reaganile veel kohtunikud Theodore Carlsoni ja Robert Finni.[49] Prokuröride ja uurijate õhutusel kirjutasid mõlema tapetud poisi emad kohtukolleegiumile kirjad, nõudes Joubertile surmanuhtlust. Kirja kirjutas ka John Jouberti ema Beverly, kes leidis, et ta poeg väärib küll karistust, kuid pigem eluaegse vangistuse, mitte surmanuhtluse vormis. Otsuse langetamisel kohtunikud enda sõnul kirju arvesse ei võtnud. 11. septembril 1984 mõistis kohtukolleegium John Jouberti surma elektritoolil.[50]

Sügisel 1990 mõisteti Jouberti üle kohut ka Maine'i osariigis. 1987. aastal oli ta intervjuus ajakirjanik Mark Pettitile kaudselt Ricky Stetsoni tapmist tunnistanud, mida seni ei osatud temaga seostada. Stetsoni mõrva uurimisel kujunes peamiseks asitõendiks poisi kehalt leitud hammustus, mis vastas Jouberti hambumusele. 15. oktoobril 1990 mõistis Maine'i kohus ta Ricky Stetsoni mõrvas süüdi ja määras talle eluaegse vangistuse, sest Maine'i osariigis oli surmanuhtlus selleks ajaks tühistatud. Vastavalt kahe osariigi vahel sõlmitud kokkuleppele jäi aga kehtima varasem, Nebraskas määratud karistus, mille täideviimiseks toimetati Joubert kohe pärast protsessi Nebraskasse tagasi.[51]

Apellatsioon ja hukkamine[muuda | muuda lähteteksti]

1995. aastal esitas Joubert föderaalkohtule habeas corpus apellatsiooni, väites oma advokaatide nõuandel, et süüdistuses mainitud raskendavad asjaolud – "erakordne perverssus" – olid oma ebamäärasuse tõttu mittekonstitutsioonilised ning võisid mõjutada talle määratud karistust. Esimese astme föderaalkohus nõustus ning tühistas talle määratud surmanuhtluse, kuid Nebraska osariik kaebas otsuse edasi Nebraska föderaalsesse ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus tühistas omakorda madalama astme kohtuotsuse, leides, et Jouberti erakordne perverssus väljendus Eberle' ja Waldeni sadistlikus piinamises enne nende tapmist. See oli Jouberti viimane katse surmanuhtlust tühistada.

Suvel 1996 enne hukkamist ajakirjanik Trina Creightonile antud teleintervjuus kahetses Joubert oma süüd ja väitis, et ta on leidnud Jumala. Ta oli veendunud, et Jumal on tema patud andestanud ja surmajärgses elus ootab teda pääs paradiisi. Ühtlasi leidis ta enne surma armastuse. Ta pidas pikalt kirjavahetust Teresa O'Brieniga, kolme lapse emaga Iirimaalt, kellega nad väidetavalt teineteisesse armusid. Teresa oli valmis ka Joubertiga abielluma.[52]

John Joubert hukati Nebraska osariigi vanglas elektritoolil 17. juulil 1996.

Jouberti hukkamist kasutati ühe juhtumina katses tõendada, et hukkamine elektritoolil on julm ja ebainimlik karistusviis. Nimelt selgus, et pärast hukkamist oli tema pealael ligi 10 cm pikkune põletushaav, samuti leiti väiksemad, kuid sügavad põletushaavad pea mõlemalt küljelt kõrvade kohalt.

Tsitaadid[muuda | muuda lähteteksti]

"Elu on kiirtee, millelt hargnevad mitmed teed – püüa mitte ära eksida" (keskkooli lõpuklassi aastaraamat, 1981)[53]

"Kõik, mis ma võin teile öelda, on see, et nii kaua kui ma mäletan, on mul olnud vajadus tappa" (intervjuus Mark Pettitile Nebraska osariigi vanglas, 1987)[54]

"Ta on minu viimane lootus siin. Teadmine, et kuskil, millalgi ma meeldisin kellelegi" (meenutades vanglas tüdrukut, kellesse ta oli 12-aastaselt armunud)[55]

"Oled sa iial mõelnud minu tapmisest, John?" – "Oh ei. Ma tunnen sind. Ma ei suudaks iial tappa kedagi, keda ma tunnen." (intervjuu Mark Pettitiga Nebraska osariigi vanglas, 1987)[56]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pettit, Mark. A Need to Kill: The True-Crime Account of John Joubert, Nebraska's Most Notorious Serial Child Killer. Kindle eBook edition. Mark Pettit, 2013, loc. 951–959.
  2. Pettit, loc. 954–964.
  3. Pettit, loc. 965–985.
  4. Pettit, loc. 981–1001.
  5. Pettit, loc. 965–975.
  6. Pettit, loc. 1025–1040.
  7. Pettit, loc. 1036–1051.
  8. Pettit, loc. 1052–1054.
  9. Pettit, loc. 981–985.
  10. Pettit, loc. 1171–1181.
  11. Pettit, loc. 1202–1212.
  12. Pettit, loc. 1219–1230.
  13. Pettit, loc. 1225–1247.
  14. Pettit, loc. 1253–1274.
  15. Pettit, loc. 1283–1299, 1339–1344, 1669–1698.
  16. Pettit, loc. 1275–1285.
  17. Pettit, loc. 960–969.
  18. Pettit, loc. 1067–1082.
  19. Pettit, loc. 1083–1099.
  20. Pettit, loc. 1056–1071.
  21. Pettit, loc. 1094–1126.
  22. Pettit, loc. 1134–1155.
  23. Pettit, loc. 1160–1167.
  24. Pettit, loc. 1160–1176.
  25. Pettit, loc. 1182–1187.
  26. Pettit, loc. 1197–1206.
  27. Pettit, loc. 1192–1201.
  28. Pettit, loc. 1202–1206.
  29. Pettit, loc. 227–296.
  30. Pettit, loc. 297–352.
  31. Pettit, loc. 443–497.
  32. Pettit, loc. 704–777.
  33. Pettit, loc. 789–946.
  34. Pettit, loc. 1373–1383.
  35. Pettit, loc. 1390–1394.
  36. Pettit, loc. 1395–1420.
  37. Pettit, loc. 1658–1668.
  38. Pettit, loc. 1421–1460.
  39. Pettit, loc. 1545–1607.
  40. Pettit, loc. 1699–1744.
  41. Pettit, loc. 1334–1344.
  42. Pettit, loc. 1994–2023.
  43. Pettit, loc. 2060–2092.
  44. Pettit, loc. 2093–2185.
  45. Pettit, loc. 2251–2279.
  46. Pettit, loc. 2273–2301.
  47. Pettit, loc. 2296–2317.
  48. Pettit, loc. 2318–2340.
  49. Pettit, loc. 2273–2279.
  50. Pettit, loc. 2341–2468.
  51. Pettit, loc. 2522–2569.
  52. Pettit, loc. 138–157.
  53. Pettit, loc. 704–710.
  54. Pettit, loc. 165–172.
  55. Pettit, loc. 947–950.
  56. Pettit, loc. 2576–2582.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ilves, Guido. Tung tappa. Tallinn, 2000, lk 325–336.
  • Ilves, Guido. Tung tappa 2. Tallinn, MMVII (2007), lk 120.
  • Pettit, Mark. A Need to Kill: The True-Crime Account of John Joubert, Nebraska's Most Notorious Serial Child Killer. Mark Pettit, 2013.