Johannes Vares
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus[1], ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (juuliuse kalendri järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli EKP liige 1940. aastast.
Sisukord |
Elutee [muuda]
Ta sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 1904–1910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. 1910–1914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Järgnevalt oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915. aastal Anna Ordu IV, Stanislause III ja Danieli II järgu ordenid. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest omistati talle Vabadusristi I liigi III järk[2], kuid keeldus selle vastuvõtmisest.[3]. Seejärel oli 1921-1939 arst Pärnus.
1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.
Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal kujunes Varesest vasakpoolse maailmavaatega poeet, kes vastandas end koos teiste sotsiaaldemokraatlike intelligentidega Konstantin Pätsi vaikivale ajastule. Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje. [4]
Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas "Looming". Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).
Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. [5]. Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid. [4]. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn. Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust. [4]. Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"[4], kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas valitsus formaalse palve[4] Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.
24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941 juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.[4]
29. novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks ÜNi presiidiumi asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale.[6] [5] On oletatud ka seda, et ta tapeti.[7] [8]
Ta maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule.
1947. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares[5] (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa Hans Kruus, Eduard Päll ja Nigol Andresen.[9]
Tunnustused [muuda]
Vaata ka [muuda]
Kirjandus [muuda]
- Harald Peep, "Johannes Vares-Barbarus" (lühimonograafia). Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959, 100 lk.
- Nigol Andresen, "J. Barbaruse hommik ja keskpäev" – Looming 1980, nr. 1, lk. 118–125
- Leonhard Lapin, "Johannes Barbarus konstruktivistliku poeedina" – Sirp ja Vasar 30. mai 1980
- Erich Kaup, "Johannes Barbaruse surmaeelne kiri" (ka kirja fotokoopia) – Keel ja Kirjandus 1990, nr. 1
- Hengo Tulnola, "Mälestusi Johannes Vares-Barbarusest" – Looming 1990, nr. 1, lk. 94–101
- Voldemar Pinn, "Kahe mehe saatus" (Johannes Vares-Barbarus ja Hjalmar Mäe), Haapsalu 1994
- Valdur Ohmann, "Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus" – Tuna 2002, nr. 1, lk. 64–77
Viited [muuda]
- ↑ Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Vares, Johannes
- ↑ [http://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavalerid.php?id=15790 Teenemärkide kavalerid: Vares, Johannes.
- ↑ Enesetapp presidendilossi vannitoas - SL Õhtuleht, 2. detsember 2006.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 ? Väide vajab kinnituseks algallikat
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Sündmused Juunis 1940. Ždanov likvideeris Eesti kahe ööpäevaga., Eesti Päevaleht, nr.50, 29. juuni 1990, lk 1,7
- ↑ Allar Viivik: Enesetapp presidendilossi vannitoas, Õhtuleht, 2. detsember 2006
- ↑ Peeter Ernits, Aarne Ruben: Kui sa ennast maha ei lase, teeme seda meie!, Maaleht, 5. aprill 2007
- ↑ Peeter Olesk: Johannes Varesest uuesti, Õhtuleht, 6. detsember 2006
- ↑ Foto: Emilie Varese matusest osavõtjad Metsakalmistul. Vasakult H. Kruus, E. Päll, paremalt N. Andresen ja lahkunu õde
| Eesti Vabariigi presidendid |  |
|---|---|
| Päts | (Vares)** | Uluots* | Rei* | Warma* | Kint* | Mark* | Meri | Rüütel | Ilves | | |
| *- peaminister presidendi ülesannetes (eksiilis); **- presidendi kohusetäitja kuni Eesti annekteerimiseni |
| Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid |  |
|---|---|
| Ministrite Nõukogu esimees (1918): Päts | |
| Peaministrid (1918–1920): Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip | |
| Riigivanemad (1920–1934): Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts | |
| Peaministrid (1934–1953): Päts | Eenpalu | Uluots | (Vares) | Tief | |
| Eksiilis peaministri asetäitjad (1953–1992): Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno | |
| Peaministrid (alates 1991): (Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip | |
Välislingid [muuda]
- Johannes Vares Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
