Johannes Kappel
Johannes Kappel (2. juuli 1855 Rapla – 1. juuni 1907 Württemberg) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist.
Kappel oli Eesti üks esimesi professionaalseid muusikuid.
Ta õppis Peterburi konservatooriumis orelit professor Louis Homiliuse klassis ja kompositsiooni professor Julius Johannseni klassis, lõpetas konservatooriumi 1881. aastal. Peale seda asus tööle Peterburi Hollandi kiriku organistina, töötades selles ametis elu lõpuni. Võttis osa Peterburi eesti seltside tegeusest. Käis Eestis juhatamas III, IV, V ja VI üldlaulupidu.[1]
Heliloojana on ta kirjutanud ligi viiskümmend koorilaulu ja kolm kantaati. Tema tuntumad koorilaulud on "Armukese ootel", "Kallis Mari", "Lauliku lapsepõlv", "Ma teretan sind, hommik", "Oleksin laululind", "Rändaja rõõm", "Võõrsil". Tema kantaadid olid Eesti esimesteks muusikalisteks suurvormideks, neist tuntuim on 1892. aastal Mihkel Veske tekstile kirjutatud "Päikesele".[1]
Ta koostas ka laulukogumikke:
- "Kooli laulmise raamat" (1900)
- "Muusika algõpetus" (1903)
Tema nime kannab tänav Tallinnas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Johannes Kappel Eesti biograafilises andmebaasis ISIK