Johannes Hiob
Johannes Hiob (17. mai 1907 Lokuta – 7. august 1942 Vorkuta vangilaager, Venemaa) oli eesti helilooja ja organist.
Hiob lõpetas 1934. aastal Tallinna Konservatooriumi Artur Kapi kompositsiooni- ja August Topmani oreliklassi. Aastail 1933–1936 töötas ta organisti ja koorijuhina Tallinnas Nõmme Rahu kirikus ning 1936–1940 Tallinna Toomkirikus. Kui kiriklikud institutsioonid 1940. aastal likvideeriti, töötas ta Haapsalus muusikaõpetajana. 1941. aasta talvel mobiliseeriti Hiob Punaarmeesse ja saadeti Arhangelski oblastisse tööpataljoni. 1942. aasta mais mõisteti ta NKVD poolt nõukogudevastase agitatsiooni eest kümneks aastaks vangi ja arvatavasti hukati 7. augustil 1942 Vorkuta sunnitöölaagris.
Hiobi loomingu põhiosa moodustavad vaimulikud teosed, millest silmapaistvaimad on 1930ndate aastate alguses loodud kantaadid “Jesaja kuulutamine”, “Lunastav kannatus”, “Jõulukantaat” ja oratoorium “Suitsev Siinai” . Tema viimane, 1939. aastal valminud suurteos oli Aino Kallase jutustuse “Bernhard Riives” järgi loodud ajalooline ooper “Võidu hind”. Loomingu loetelus on ka mõned orkestriteosed, oreli- ja kammermuusikat ning koorilaule. Nõukogude ajal, mil religioosne muusika oli taunitud, vajus tema looming unustusse.[1]
Helilooming[muuda | muuda lähteteksti]
- 1931 kantaat "Jesaja kuulutamine"
- 1935 kantaat "Lunastav Issand"
- 1935 kantaat "Jõulukantaat"
- 1937 oratoorium "Suitsev Siinai"
- 1939 ooper "Võidu hind"
- 1940 sümfooniline fantaasia "Isade maa"
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ CD "Great Maestros" XII, 2019, ERP 11120