Johann Ludwig Luberas von Pott

Johann Ludwig von Pott, Luberasi vabahärra (ka Pott von Luberas^[1]; Иоганн Людвиг (Любрас) Люберас-фон-Потт; 1687 – 6. august 1752) oli Vestfaalist pärit Venemaa riigitegelane ja sõjaväelane (insenerikorpuse kindral en chef). Ta oli Tallinna sadama, Paldiski sadama ning Kroonlinna kanali ehitaja.

Ta oli Eesti- ja Liivimaal asunud Kaarli, Koigi, Kriimani (Brinkenhof), Kokmuiža, Silwegen'i ja teiste mõisate pärushärra.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pott alustas teenistust Rootsi sõjaväes, kuid 1700. aastal Narva lahingu ajal deserteerus Rootsi sõjaväest ning astus Peeter I sõjaväkke. Vürst Golitsõni alluvuses võttis ta Liivimaal osa sõjategevusest Rootsi vägede vastu. Pärast Eestimaa vallutamist Venemaa vägede poolt määrati Pott 1714. aastal kavandama Tallinna sadama arendamist sõjasadamaks.^[2]

Pärast uute riigihaldusasutuste kolleegiumite moodustamist Venemaal oli ta kuni 1722. aastani mäekolleegiumi asepresident. Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist Rootsiga 1721. aastal juhendas ta Paldiski sadama väljaehitamist ning Balti laevastiku baasiks muutmist. 1723. aastal koostas ta Soome lahe kaardi.^[3]^[4] 1727 ehitas ta bastionaalfordi Naissaarel kindlustustööde polkovniku (полковник от фортификации) auastmes. Samal aastal ülendati kindralmajori auastmesse ning allutati otsesele Ülemsalanõukogule.

1731. aastal lõpetati Paldiski sadama ehitustööd ning Pott saabus tagasi Peterburi, kus määrati maaväe kadetikorpuse asedirektoriks (Сухопутныи шляхетски кадетски корпус). Sellel ametipostil töötas ta 1734. aastani. 1733. aastal saadeti ta feldmarssal Peter von Lacy alluvusse Poolasse, kus ta juhendas maaväeüksusi. Kuna ta keeldus allumast Burchard Christoph von Münnichi käskudele, anti ta sõjakohtu alla. Sealt pääses ta karistuseta tänu uue ülemjuhataja keisrinna Anna Ivanovna soosiku Karl Gustav von Löwenwolde kaitsele. Pärast tagasitulekut Poolast tegeles Narva kindluse kindlustustöödega.

19. jaanuaril 1739 anti talle kindral-porutšiku auaste, 23. jaanuaril kindralleitnandi auaste ning ta suunati Kroonlinna, Viiburi ja Käkisalme kindlustustöödele, millega tegeles ka järgnevatel aastatel.

20. märtsil 1741 pärast Burchard Christoph von Münnichi errusaatmist seoses keisrinna Jelizaveta Petrovna võimuletulekuga, määrati ta Venemaa kõigi insenerikorpuste ja fortifikatsiooniküsimuste eest vastutama, 25. aprillil 1741 anti talle kindrali auaste.

1743. aastal, pärast järjekordset Vene-Rootsi sõda, osales Pott Venemaa delegatsiooni koosseisus Venemaa täievolilise ministri Rootsi ja Vene rahukonverentsil ja Turu rahu sõlmimisel^[5], mille eduka läbiviimise eest talle kingiti kaks mõisa Liivimaal.

Aastail 1744–1745 oli ta Venemaa saadik Rootsis Stockholmis. Tema Rootsi tausta tõttu (isa oli Rootsi ohvitser ja ta ise oli samuti üles kasvanud Rootsis) ei peetud teda usaldusväärseks esindama Venemaad ning üritama takistada Prantsusmaa ja Preisimaa poolseid läbirääkimisi Venemaa-vastase koalitsiooni moodustamiseks. Venemaa kantsleri Aleksei Bestužev-Rjumini tegevuse tulemusena asendati ta uue saadikuga.

Pärast Venemaale tagasitulekut 1746. aastal jätkas ta ehitustegevust ning lõpetas Kroonlinna kanali ehituse, mille eest autasustati Püha Andrease ordeni ja 15 000 rublaga.

Tõenäoliselt Anthony Rabe valmistatud Johann Ludwig von Potti vappepitaaf asub Tallinna Toomkirikus.^[6]