Carl Loewe

Johann Carl Gottfried Loewe

Johann Carl Gottfried Loewe (30. november 1796 – 20. aprill 1869) oli saksa helilooja, laulja ja dirigent. Tema eluajal olid ta laulud populaarsed ja teda kutsuti Põhja-Saksamaa Schubertiks. Tänapäeval tuntakse teda vähem, kuid tema ballaade ja laule, mida on üle 400, esitatakse aeg-ajalt siiski.

Elulugu

Loewe sündis Löbejüni linnas ja sai esimesed muusikatunnid oma isalt. Ta laulis kooris, esmalt Köthenis ja hiljem Halles, kus ta käis ka gümnaasiumis. Loewe hääle ilu märkas Madame de Staël, kes hankis talle Vestfaali toonaselt kuningalt Jérôme Bonaparte'ilt stipendiumi, mis võimaldas Loewel jätkata muusikaharidust ja õppida teoloogiat Halle ülikoolis. Õpingud katkesid 1813. aastal, kui kuningas Vestfaalist põgenes ja stipendium lõppes.

1820. aastal kolis ta Stettini linna Preisimaal (nüüd Szczecin Poolas), kus ta töötas organisti ja kooli muusikadirektorina. 1821 abiellus ta Julie von Jacobiga, kes suri 1823. Tema teine naine, Auguste Lange, oli tuntud laulja, ja nende esinemised olid väga edukad.

20. veebruaril 1827 dirigeeris ta 18-aastase Felix Mendelssohni "Suveöö unenäo" avamängu esmaesitust. Tema ja Mendelssohn olid ka solistid, kui esitusele tuli Mendelssohni kontsert E-duur kahele klaverile ja orkestrile.

Hiljem sai Loewe väga populaarseks nii helilooja kui ka lauljana. Noorukina oli tal kõrge kontratenor ning vanemaks saades kujunes tal välja suurepärane tenor. 1840. ja 1850. aastail tegi ta lauljana mitu kontserdireisi, külastades muuhulgas Inglismaad, Prantsusmaad, Rootsit ja Norrat. Lõpuks siirdus Loewe tagasi Saksamaale. Seal loobus ta 46 aastat kestnud ametist Stettinis ja kolis Kieli, kus suri 20. aprillil 1869 insulti.

Looming

Loewe kirjutas viis ooperit, millest vaid üks, "Die drei Wünsche", jõudis Berliinis 1834. aastal erilise eduta ettekandele. Ta lõi ka 17 oratooriumi, paljud neist meeshäälele saateta või üksnes lühikeste instrumentaalsete vahepaladega, kooriballaade, kantaate, kolm keelpillikvartetti (opus 24) ja klaveritrio, ühe postuumselt avaldatud teose klarnetile ja klaverile ning mõned klaverisoolod.

Loewet mäletatakse eelkõige klaverisaatega sooloballaadide loojana, milles ta saavutas täiuslikkuse. Ta kasutas tekstidena pikki jutustavaid luuletusi, milles segunesid dramaatilisus ja lüüriline stiil; kahtlemata oli tema eeskuju selles Johann Rudolf Zumsteeg. Hiljemgi on paljud heliloojad sama stiili kopeerinud. Eriti silmapaistvad on tema viisistatud Goethe "Erlkönig" (väga varane näide), "Archibald Douglas", "Heinrich der Vogler", "Edward" ja "Die Verfallene Mühle".

Loewelt pärineb vähemalt kaks sümfooniat. Üks neist, D-moll, salvestati Koch Schwanni kaubamärgi all koos esimesega vähemalt kahest Loewe teise klaverikontserdi (A-duur) CD-st. Teine, E-moll, kanti novembris 2004 ette esimest korda pärast 170-aastast pausi.

1875. aastal märkis Richard Wagner Bayreuthis Loewe kohta: "Ha, das ist ein ernster, mit Bedeutung die schöne deutsche Sprache behandelnder, nicht hoch genug zu ehrender deutscher Meister, echt und wahr!" ("Haa, ta on tõsine saksa meister, ehtne ja tõene, kes kasutab ilusat saksa keelt koos tähendusega, teda ei jõua küllalt kõrgelt austada!")

Kasutatud allikad

• Carl Loewe www.nndb.com lehel
• Carl-Loewe-Gesellschaft
• "Löwe, Karl". New International Encyclopedia. 1905.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Johann Carl Gottfried Loewe seisuga 30.05.2010.