Johan Vilhelm Snellman

Allikas: Vikipeedia
Johan Vilhelm Snellman
Ajalehe "Saima" esikülg

Johan Vilhelm Snellman (12. mai 1806 Stockholm4. juuli 1881 Kirkkonummi vald) oli Soome poliitik ja kultuuritegelane, üks fennomaanide juhte.

Tema isa oli laevakapten Kristian Henrik Snellman. Pärast seda, kui Venemaa keisririik oli 180809 Soome vallutanud ja lubanud moodustada autonoomse Soome suurhertsogiriigi, kolis pere 1813 Soome Põhjalahe äärsesse rannikulinna Kokkolasse. Ema Maria Magdalena Snellman suri järgmisel aastal.

1835 määrati Snellman Helsingi ülikooli lektoriks. Tema lähedaste sõprade hulka kuulusid Elias Lönnrot ja Johan Ludvig Runeberg. Snellmani loengud said tudengite seas kiiresti populaarseks, aga 1838. aasta novembris tema tööleping peatati, sest Venemaa valitsus tugevdas kontrolli akadeemiliste ringkondade üle, et vältida opositsiooniliste ja ühiskonna uuendamist soosivate mõtteviiside levikut.

Järgmised 3 aastat (18391842) oli Snellman välismaal. Kui ta Soome tagasi tuli, oli tema kuulsus veelgi kasvanud, aga poliitiline olukord ei lubanud ülikoolil teda palgata. Selle asemel võttis ta vastu koolidirektori koha Kuopios ja hakkas 1844 avaldama poleemilisi ajakirjandusväljaandeid, soomekeelset ajalehte "Maamiehen Ystävä" ja rootsikeelset ajalehte "Saima" ning toimetas 18471849 ja 1855–1856 ajakirja "Litteraturblad för allmän medborgerlig bildning". Need väljaanded, kaasa arvatud rootsikeelsed, väljendasid seisukohta, et haritud inimesed Soomes peaksid hakkama kõnelema soome keeles, nagu seda tegi 85% Soome lihtrahvast, ning arendama soome keele kultuurkeeleks, mida kasutada teaduses, kunstis ja poliitikas. Valitsus sulges "Saima" 1846.

1848/49 kandideeris Snellman Helsingi ülikooli professoriks, aga tema taotlus lükati taas tagasi. Siiski loobus Snellman 1850 koolijuhataja kohast ja kolis Helsingisse, kus tema ja ta pere elasid kohutavates tingimustes seni, kuni Nikolai I 1855 suri ja Snellmanil tekkis taas võimalus oma seisukohti ajakirjanduses väljendada.

Snellman oli 1856–1863 Helsingi Ülikooli professor. Kuid tema populaarsus oli kahanenud. Professorina toetas ta igati Aleksander II valitsust ja tal olid Soome saatuse suhtes Aleksandri võimu all kõige roosilisemad ootused. Soome keele propageerimine oli talle toonud vaenlasi ja ta oli paljudest oponentidest põlvkonna jagu vanem. Kui ta väljendas 1863. aasta Poola ülestõusu vastaseid seisukohti, siis nähti seda põhimõttelagedusena.

Snellman oli 18631868 Senati liige, juhtides rahanduskomisjoni. Ta oli energiline ja hinnatud senaator. Tal oli palju suuri saavutusi. Keiser kinnitas keelereformi, mis pikkamööda andis soome keelele rootsi keelega võrdsed õigused Soome valitsuses ja seetõttu praktiliselt ka kogu Soomes tervikuna. Ta saavutas Soome parlamendi kokkukutsumise, mida polnud pärast Soome vallutamist Venemaa poolt tehtud. 1865 võttis Soome kasutusele oma raha, Soome marga. Kuid tema ametiajal tabas Soomet kõige hullem nälg Soome ajaloos, mida raskendas valitsuse range rahanduspoliitika.

Snellmani tähtis positsioon ja paindumatus poliitilistes väitlustes koos tema kunagise radikaalse agitaatori mainega tekitasid võimuringkondades tema suhtes lõpuks nii suurt vastumeelsust, et Snellman oli 1868 sunnitud ameti maha panema ja senatist lahkuma.

Kogu ülejäänud elu jooksul jätkas Snellman poliitikas osalemist. Teenistuse eest poliitikas oli ta tõstetud aadlikuks ja ta kuulus parlamendi aadlike kotta. Fennomaanide seas ei kaotanud ta oma populaarsust kunagi, kuid ta oli muutunud Soome poliitikas mitte ühendavaks, vaid kahte lehte jagavaks tegelaseks.

Snellman on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Dissertatio academica absolutismum systematis Hegeliani defensura (1835)
  • Försök till framställning af logiken (1837)
  • Philosophisk elementarkurs (1837–1840)
  • Om det akademiska studium (1840)
  • Det går an. En tafla ur lifvet, fortsättning (1840)
  • Versuch einer speculativen Entwicklung der Idee der Persönlichkeit (1841)
  • Läran om staten (1842)
  • Tyskland. Skildringar och omdömen från en resa 1840–1841 (1842)
  • De spiritus ad materiam relatione (1848)